Kiisa stipendiumi laureaat jätaks edetabelid koostamata
18. jaanuar 2012 TEET KORSTEN
Eelmisel neljapäeval anti 25aastasele filmimehele Martti Heldele II Kaljo Kiisa nimeline stipendium. Noor filmimees oskab hinnata Ida-Virumaa filmigeenilisust – ega ta muidu siia taas ja taas filme väntama naaseks.
Kuidas juhtus, et oled teinud Ida-Virumaal PÖFFi treileri, filmi "Külm on" ja praegu käsil olev "Risttuules" on samuti osaliselt maakonnas üles võetud?
Esimeste filmiprojektide puhul on tegemist olnud juhusega. Viimase puhul on aga Ida-Virumaa olnud teadlik valik. Kõik filmitegijad otsivad teatavat kohatunnetust, genius loci´t. Ida-Virumaa kohavaim on märkimisväärne – oma puutumatuse ning n-ö positiivse stagnatsiooni osas. Säärast looduslikku lõputust ning inspireerivat avarust on lääne poolt keerulisem, kui mitte võimatu leida.
Ka Ida-Virumaa arhitektuur on märkimisväärne; see on sulatusahi, kus kohtuvad möödunu ja käesolev. Maakond on ääretult kontrastirikas. See on väärtus, mida peaks ehitus- ja lammutusbuumis väga hoolikalt silmas pidama. Aga hoida on alati keerulisem ja kulukam kui lammutada.
"Risttuules" on poeetiline film totalitaarse riigi vägivallast inimese kallal. Kust said idee selle loomiseks?
"Risttuules" sündis ideena, kui Eesti Filmi Sihtasutus kuulutas rohkem kui poolteist aastat tagasi välja konkursi Eesti Mälu programmile. Otsustasin päev enne tähtaega sellel filmitootmisettevõttega Alasti Kino osaleda. Minu idee võitis konkursi.
"Risttuules" on ühe eesti perekonna lugu, mis jutustatakse 12 Siberis veedetud aasta jooksul. Idee sain ühe päeviku katkest, mida õnnestus lugeda. Intrigeeris päeviku autori ajakäsitlus. Nimelt näis noore naise jaoks aeg peatuvat just sel hetkel, kui tema perekond küüditati. See on ka filmi visuaalse keele võti.
Miks oli film algselt planeeritud dokumentaalfilmiks ja kuidas see formaat muutus?
Algselt pidi "Risttuules" olema tõepoolest lühivormis dokumentaalfilm, aga pärast esimese stseeni filmimist oli kõigile selge, et tegemist on mängufilmiga. Muutsime ka filmi pikkust ning tänaseks ongi tegemist täispika, 90minutilise mängufilmiga.
Filmi "Risttuules" kontseptsioon on väga originaalne. Kuidas see sündis?
Filmi kaameraspetsiifiline lähenemine hõlmab endas 21 stseeni, milles tegelased, st näitlejad, on oma tegevuses liikumatud. Tegemist on justkui kolmemõõtmelise fotojutustusega, milles ainsa liikuva objektina rändab ringi kaamera. Selline visuaalne keel tuleneb eelmainitud peategelase päevikust, mis kätkeb endas aja peatumise tegurit. Elik teisisõnu – jutustame ligemale 600 näitlejaga liikumatu küüditamistragöödia, püüdes samas säilitada traditsioonilise mängufilmi dramaturgiat.
Mis on "Risttuules" teised kihistused – lisaks sellele, et ta tutvustab laiale maailmale meie ajalootraumasid?
Iga ajalooline film, mille üldliiniks on rahvusliku või riike hõlmava probleemi tõstatus, jutustab pealiinil inimlikke lugusid. Seda teeb ka "Risttuules", rääkides armastusest ja vabadusest. Nii geograafilisest kui hingelisest vabadusest. Peale Baltimaade genotsiidi-loo vaatab "Risttuules" ühe inimese hinge, kujutab tema väärtuste muutumist ja inimlikke vajadusi.
Kiisa stipendiumi sai terve "Risttuules" tiim. Kas filmi protsess on teid nii palju liitnud, et samalt meeskonnalt võib oodata ka järgmisi ühiseid projekte?
Iga pikaajaline protsess ja koostöö on liitva toimega. Ei oska ennustada, kas 100 protsenti sama loominguline meeskond toob tulevikus linale veel midagi ühist. Küll aga tean, et minu meeskonna liikmed on hingestatult motiveeritud kunstnikud, kes omavad peale filmialase käsitööoskuse ka ääretut empaatiat mis tahes filmiloo vastu. Seega tean ja usun siiralt, et selle meeskonna liikmete käe läbi sünnib Eesti filmile veel palju märkimist väärivaid töid.
Filmitegemine on nõudlik ja ajamahukas protsess. Kas sa vahel ei kahetse, et selle ala valisid, sest näiteks kirjanik saab oma sõnumi edastada vähema vaevaga?
Oma erialavalikus pole ma päevagi kahelnud. Filmikunst on kõikehõlmav ja lõpuni arendav kunstivaldkond. Minu jaoks on võimatu saada läbinisti teadlikuks ja küpseks filmilavastajaks.
Film on oma omaduselt ajas muutuv ning nii tehnika kui publiku osas pidevalt arenev. See muudab pidevalt ka filmilavastaja käekirja ja teeb võimatuks n-ö kohalejõudmise.
Olen kogu teadliku elu olnud protsessi nautiv looja. Mulle meeldib meeskonnatöö ning pidev areng rohkem kui mis tahes valmis produkt või tulem. Seega olen alati õnnelik, kui film on valmis, aga suuremat rõõmu tunnen ma selle valmimisprotsessist.
Kes on filmikunstis sinu eeskujud?
Lapsest saati olen olnud hädas lemmikute valimisega. Mul pole kunagi olnud lemmikbändi, -värvi või muud sellist, sest mulle meeldivad variatsioonid ja elemendid. Nõnda pole mul ka suuri eeskujusid filmikunstis.
Filmilavastajate puhul hindan pühendumust, komponeeritust ja originaalsust. Nendest kriteeriumidest lähtuvalt saaksin lisada siia terve rea filme, mis kuidagi pole teineteisega võrreldavad.
Milline on sinu hinnangul meie filmi seis täna?
Kodumaine film liigub huvitavat rada ja olen ilmselgelt liiga roheline, et sellele hinnangut anda. Minu ettekujutus heast ja rahvusvaheliselt tugevast filmist, mis võiks olla ka kodumaine toodang, on tugevalt seotud traditsioonilise filmistsenaristikaga.
Traditsioonilise stsenaristika all pean silmas aastasadade jooksul välja kujunenud lugude jutustamisviisi. Isegi tuhat aastat tagasi jutustati ja pandi kirja lugusid kindlate ning vettpidavate skeemide põhjal. Ühest küljest tundub jabur hakata looma uusi skeeme, kui vanad toimivad. Kõik, mis on seotud pildikeele ja näitlejatega, tuleb pärast dramaturgiliselt tugevat stsenaariumi. Just viimases näen mõranenud hammasratast Eesti filmi kellavärgis.
Milline Eesti filmidest on sinu kõige-kõige?
Ka Eesti filmidest pole kindlat lemmikut. Kõrgelt hindan Tallinnfilmi klassikat – näiteks Kaljo Kiisa "Jääminek" on jätnud kustumatu mälestuse, Leida Laiuse "Libahunt" on asendamatu. Tänaste autorite töödest on mulle hinge jäänud Sulev Keeduse "Somnambuul". Ka Eesti dokumentalistika on minu jaoks väärtuslik ja ühest küljest palju õitsvamas seisus kui tänane kodumaine mängufilm. Aga filmiedetabeleid ei maksa minu arvates teha, filmikunst ei ole sport tulemuste peale.
Samal teemal:
