Metsa raiuvad tavalised inimesed

11. märts 2014 TOOMAS KELT, Eesti metsaselts

Kui keegi oleks aasta tagasi ennustanud, et tuleva aasta veebruaris algab kevad, oleks ta ilmselt välja naerdud. Nüüd aga oleme olukorras, kus valitsevad plusskraadid ja teede lagunemine juba käib. Ühtlasi tähendab see seda, et metsamehed on raskustes – metsamaterjali vedu on väga suure küsimärgi all. Läänemaa metsaühistu tuli selle faktiga ka avalikkuse ette. Sugugi mitte üllatavalt järgnes nendele uudistele avalikkuse valulik reaktsioon. Sai kinnitust arvamus, et ikkagi valitsevad meid stereotüüpsed arvamused, mis võrdsustavad metsaomaniku metsaärikaga. Aga mida räägivad faktid?

Eesti mets (ligikaudu 2,2 miljonit hektarit ehk enam-vähem pool maismaast) jaguneb omanike järgi laias laastus kaheks – riigimets ja erametsad. Riigimetsa on meil umbes 40% kõigist metsadest. Seal majandab riigimetsa majandamise keskus (RMK). Erametsaomanike käes on ligikaudu pool metsamaast (veidi üle miljoni hektari), kokku on Eestis erametsaomanikke ligikaudu 98 000. Nendest 96% on füüsilised isikud ja vaid 4% juriidilised isikud. Kaks kolmandikku erametsamaast kuulub füüsilistele isikutele, kolmandik juriidilistele isikutele. Väga väikest metsatukka (alla kahe hektari) omab kolmandik füüsilistest ja neljandik juriidilistest isikutest.

Erametsaomanike hulgas on naisi 44% ja mehi 56%, keskmine meestele kuuluv metsamaa on pindalaga 9,3 ha (naiste sellekohane näitaja on 6,5 ha). 46% erametsaomanikke on vanuses 41-60 eluaastat, 20% on vanemad. Ilmneb ka tendents, et kõige suuremad metsamaad kuuluvad just keskealistele omanikele. 35 320 erametsaomanikku elab maal ja neile kuulub ühtekokku 357 000 hektarit metsa. Välismaalasi on metsaomanike hulgas tegelikult marginaalne hulk – ligikaudu 1400. Nii et võib teha kokkuvõtte: keskmine Eesti erametsaomanik on keskealine maal elav Eesti mees.

Oluline on silmas pidada, et just metsaomanik on see, kes langetab otsuse, kas metsa raiutakse või mitte. Röövraied ja metsavargused võime praegu kõrvale jätta, nendega tegelevad edukalt keskkonnainspektsioon ja Eesti politsei.

Vahekokkuvõtteks võibki siis öelda, et see “ärikas”, kes tahab metsa raiuda, on täiesti tavaline inimene meie seast. Aga miks ta peaks metsa raiuma, kas ta muidu ei saa? Ja miks peaks ta tegema seda just praegu?

Vastused on tegelikult väga lihtsad: metsaomanikule on mets vara, mis annab tulu. Raiemehed, metsamasinate juhid, metsaveoautode juhid ja veel paljude teiste ametite pidajad ei saa palka, kui metsa ei raiuta ja saadud puitu ei müüda. Metsaomanik – seesama onu Jaan, kelle juures sai jaanipäeva peetud – ei saa metsamaterjali müümata jättes oma maja katust parandada ja kolme väikest lapselast toetada. Ja siit veel edasi: kuna iga raiutud (ja siis ka edasi majandatud) tihumeeter puitu annab keskmiselt 16 eurot maksutulu, ei saa metsamaterjali müümata jättes ka onu Jaani ema pensioni.

Jätame nüüd onu Jaani rahule ja vaatame linna. Väga suur hulk ameteid on seotud teenindamise või vahendamisega. Väga paljude ametite pidajad elavad robustselt öeldes kellegi teise arvelt. Võib küll öelda, et me kasutame raha, mis siin sisemajanduses keerleb, kuid kaua seda jätkub? Meil on vaja kaupu, mida me siin Eestis ise toota ei suuda. Kas või bensiini autodele. Järelikult on meil vaja midagi, mida saame müüa Eestist välja ja nii tuua riiki raha juurde. Metsasektor tõi aga ülemöödunud aastal Eestisse sisse ligikaudu 1,6 miljardit eurot! Väga laialt ümardatult võib öelda, et iga Eesti inimese kohta toodi riiki üle tuhande euro raha juurde! Enamik majandusharusid viib aga riigist raha välja.

Välismaale müüdi saematerjali, pelleteid, puitmaju, mööblit ja veel palju teisi kaupu. Töötlemata ümarmaterjali veetakse Eestist välja vaid marginaalne kogus – alla kümnendiku kogu varutud materjalist. See on peamiselt paberipuit, millele Eestis väärtuslikku rakendust ei ole, mida aga vajavad Soome ja Rootsi paberitööstused. Kui onu Jaan metsa ei raiuks ja seda ei müüks, ei oleks ka midagi eksportida. Kas võime siis öelda, et onu Jaan on “ärikas”?

Laialt on levinud ka arusaam, et metsa raiuvad peaaegu ainult metsafirmad. Tehniliselt võttes on see õige, sest tegelikke töid teevad tõesti ettevõtted, kuid seda tehakse metsaomaniku tellimusel. Vaatame, kui palju neid metsaomanikke võib olla.

Statistikaameti andmetel soovisid erametsaomanikud aastal 2012 raiuda ühtekokku veidi üle 30 000 hektari metsa. Nii suure pindala kohta esitati raiedokumendid, mis näitavad metsaomaniku kavatsust, mitte tehtud tööd. Keskkonnaameti andmed näitavad, et tegelikkuses jäetakse raiumata umbes kolmandik alasid, millel töid planeeriti. Ka kõige umbmäärasemad hinnangud ütlevad, et metsaraiet tegid aastal 2012 tuhanded erametsaomanikud, needsamad onu Jaanid.

Ja veel üks küsimus. Kas metsa raiuv metsaomanik ei mõtle tulevikule? Korralik mets kasvab ju aastakümneid! Kuid ka siin on asi vastupidi – metsa majandav omanik just tulevikule mõtlebki. Asendades vanaks saanud metsa noore metsaga, hoolitseb ta selle eest, et ka tema järeltulijatel oleks mets, kust saab kvaliteetset palki. Iidne mets on võimas ja ilus, kuid palki sealt ei saa. Kas tahame järeltulijad jätta ilma kodumaistest puitmajadest, saematerjalist, puitmööblist? Kui me nii käitume, sunnime oma lapsi ja lapselapsi asendama puidu plastmassiga.