Biidermeierist Lutherini

5. märts 2014 TIIA LINNARD

Kas pole ilus - see vana risu, mille Arvi Orel on ära restaureerinud?

Jõhvi puutöömeister Arvi Orel korraldas pühapäeval toolitalgud, et poolsada uuele elule aidatud vanaaegset istumisalust näitusesaali toimetada.

Kuigi talgulised on tulnud kolme autoga, ühel neist järelkäru sabas, on esimesest pilgust selge, et ühe korraga neid minema ei vii – ka kahe korraga mitte, sest peale toolide on Arvi teinud valiku ka laudade hulgas, sest kuidas siis toolid üksi? Ikka sobiva lauaga koos.
2017 järgmine

“Kus teil see ladu on?” on Jõhvi linnagalerii pidaja Inna silmad imestusest suured, kui autod kolmandat korda koormaga tulevad.
Galerii pole kummist ning talgulised kratsivad ka ise juba kukalt: kas ei juhtu nii, et osa toole tuleb pärast tagasi vedada? Et vea teisi nagu kilplased.

Aga näe imet – kõik mahub ära ning galerii hakkab pisitasa võtma kohviku ilmet, millesarnast pole Eestimaa peal olemas. Või teate te mõnda kohvikut, kus toole on biidermeierist Lutherini ehk siis 1830. aastast teise maailmasõjani?

“Selle tooli peal võib terve “Sajandi armastuse” sarja ära vaadata, ilma et tagumik kangeks jääks,” potsatab Arvi ühte tooli istuma, demonsteerides selle mugavust.

Statistika järgi vaatab eestlane iga päev telekat 4,5 tundi, nii et tooli või diivani mugavus pole üldsegi teisejärguline probleem.

Arvi ise eelistab toanurgas helendavale ekraanile raamatute lugemist. Neid on tal kodus tuhandeid. “30 sekundiga leidsin vajamineva raamatu üles,” kostab Arvi, kurtes, et viimasel ajal enam nii ladusalt ei lähe ning raamatukogu vajab revideerimist.

2017. aastal plaanib ta Jõhvi linnagaleriis korraldada näituse “Rahvuslik makulatuur”, mis meenutab neid aegu, kus ta bibliofiilina nõukogude ajal althõlma kodanliku eesti kirjandust vahetas.

Sinna on veel aega.

Toolinäitus avatakse aga juba sel reedel – kell neli.

Vana risu

Iga viimane kui tool ja laud sel näitusel pärineb Ida-Virumaalt. Paljud neist on kuulunud siinsetele mõisahärradele, ehtides nende häärbereid.

Kui kujutada Ida-Virumaad tordina, siis tänu Arvile päästetud mööbel oleks selleks torditükiks, mille üks külg käiks vastu Türsa mõisa ja teine vastu Erra mõisa ning sinna vahele jääks veel viis mõisa ja kaks lossi.

Arvi oleks hea meelega näinud, et tema käe läbi uuele elule aidatud mööbel oleks jõudnud oma koju tagasi, kuid uued mõisahärrad on läinud kergema vastupanu teed ning soetanud välismaalt antiikmööbli.

See, mis paljudele vana mööblirisu, paneb Arvi silma särama. Eks ta sel hetkel risu olegi, kui Arvile ära antakse, sest kes see ikka korras mööblit niisama laiali jaotab.

Üks Saka mõisa lähedal elanud vanaproua ei jõudnud ära imestada, kui Arvi talle selle vana risu eest veel kommikarbi ja konjaki tõi. Ei läinud palju aega mööda, kui teinegi vanaproua sealtkandist Arvile helistas!

Oru lossi teenijaskonna kasutuses olnud kahe tooli ja laua omanikuks sai Arvi aga sedamoodi, et tegi ühele Vokas elanud vanaprouale pingi, et tal oleks, kus kalmistul käies jalgu puhata.

Vanaproua tellinud pingi algul ühelt teiselt mehelt, see muudkui lubanud ja lubanud, surnuaiapüha olnud aga juba ukse ees, kuid pinki ei kuskil. Tänutäheks kiire ja korraliku töö eest sai Arvi toolid ja laua, mille taga on võib-olla Konstantin Pätski istunud.

Vihtade asemel

Arvi on läinud metsa vihtasid tegema, kuid tagasi tulnud hoopis… Vanade toolidega! Mis sa teed, kui need biidermeierid, Lutherid ja juugendid mõnikord kraavis vedelevad.

Arvi naine Karin mäletab nagu oma eilset päeva, kuidas nad Žiguliga need juugendid ja Lutherid sealt kraavist ära tõid.
Ühel teisel korral tulid nad aga prügimäelt, Eesti-aegne türgi diivan põiki katusel.

See oli veel Kotinuka vana prügimägi, kus elasid kodutud.

Kodutud küsisid diivani eest rohkem, kui Arvil juhtus taskus rublasid olema, ja kuna kaubast asja ei saanud, keerati Žiguli nina linna poole tagasi. Siis aga hakanud tahmaste nägudega meestel kiire: diivan pea kohal, silgati autole järele, et võtke see pealegi endale.
“Lõkkes oleks kogu see mööbel oma elu lõpetanud,” teab Arvi, et pikka pidu poleks olnud ühelgi toolil ega laual, kapil ega kummutil, mille ta on ära restaureerinud.

Kui need vanaprouadki vaid näeksid, kes risust lahti said, mis sellest risust on meistri käe all saanud!

Talupoja biidermeier

Omal ajal Tallinna vanalinna restaureerinud poolakate kohta öeldi, et kui need mehed leiavad vana lossi asupaigast kaks-kolm müürikivi, taastavad nad lossi koos mööbliga.

Arvi teeb oma töökojas samasuguseid imetegusid, taastades mitte ainult härraste, vaid ka lihtrahva – talupoja mööblit.

Mõnda tooli vaadates ei saa võhik aga kohe arugi, istus selle peal omal ajal saks või mats. Arvi kostab, et see on talupoja biidermeier. “Kui talupojal oli mõisa asja – näiteks ihunuhtlust saama -, eks ta kasutas juhust ja piilus läbi lukuaugu, missugune see sakste elamine ka välja näeb,” lõõbib ta. “Pärast läks koju, ravis oma haavad ära ning võttis kätte ja tegi endale ka sellise kõverate jalgadega tooli.”

Sel näitusel on biidermeierit ja on talupojatoole, on rokokood ja on uusrokokood, on viini toole, on Lutheri toole, on juugendit ja on funki.

On ka nende järeltulijate kätetööd, keda Peeter I saatis omal ajal Inglismaale kapi-, tooli- ja lauateadust õppima.

Mõne Arvi lauakese võib paari näpu abil maast lahti tõsta, sest see on kerge nagu kuivatuspaber. “Vanust üle saja aasta, koid ka kaasa aidanud,” selgitab meister, kuidas mõni mööbliese nii kaalutuks muutub.

Inglismaal, kus vanal mööblil on palju fänne, kuid mööblit ennast vähe, on meistrid valmis uuele mööbliesemele “koiaugud” sisse tegema – kui klient vaid soovib – ja raskete kettidega mõlke sisse lööma.

Ilmselt on Eestimaa pööningudki ja aidaalused tühjaks roogitud ning pole siingi seda vana mööblit enam kusagilt võtta. “On, on,” väidab Arvi, kes ainuüksi eelmisel aastal täiendas oma kollektsiooni kümne tooli võrra.

Igal tema töökojas taastatud mööblitükil on oma lugu ning Arvi naerab nende lugude jutustamise vahepeal, et ta on nagu teise maailmasõja veteran, kes Velikije Luki all peetud lahingutest rääkides enam pidama ei saa. Aga jah – ta mäletab täpselt, kust ta ühe või teise mööblitüki sai ja kelle käest.

Ta mäletab nende inimest nägusidki ning seda rõõmu, et vanast risust lahti saadi!

Reedel avatav näitus pole Arvi esimene toolinäitus.

Esimene oli aastal 1993 ning selle asukohaks oli siis kultuuripalee Oktoober.

Rohkem kui Arvi 20 aasta eest toimunud toolinäitus ning enne seda Tallinnas toimunud kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa korraldatud tarbekunstinäitus pole Eestimaal olnudki.

1994. aastal suri Tallinnas vanahärra Martin Vene – üks suuremaid vana mööbli kogujaid. Tema unistuseks oli saada pealinnas üks maja, sisustada see oma mööbliga ning avada seal muuseum.

92aastaseks elanud mehe unistus ei täitunud. Kuid – aasta enne tema surma võeti ta mööbel riikliku kaitse alla, osa sellest oli siis aga juba kadunud.

Ka Arvil on samasugune unistus – avada Jõhvis vana mööbli muuseum. Tal on selle tarvis kohtki valmis vaadatud – raamatukogu vastas, üle tee, seal, kus asub vana Edu pood. “Kui kahelt poolt need “kanakuudid” maha lammutada, oleks see väga ilus maja.”

On ainult üks “aga” – sel majal on omanik ja mis see omanik selle majaga teha tahab, pole teada. Seisab teine lagunemas ja räämas juba pikemat aega.

Ainuüksi Arvi restaureeritud toolid oleksid seda väärt, et rahvas saaks neid meistriteoseid vaadata sagedamini kui 20 aasta tagant.
Neid vaataks kohe iga päev.