On aeg

27. veebruar 2014 SIIM KIISLER, regionaalminister, IRL

Kujutle, et elad kohas, mis sulle meeldib. Hommikul paned lapsed koolibussile, mis peatub koduväravas ja viib lapsed mööda hästi hooldatud teed koolitundi. Kujutle, et sõidad ise lähimasse väikelinna tööle, mõttes kirudes, et selle lühikese sõiduga ei jõudnud auto õieti soojakski minna.

Ja kujutle, kuidas tööle jõudes mõtled, et Jumal tänatud, et see ettevõte otsustas oma tootmise just siia kolida. See tähendab, et sina ei pea tööotsinguil kuskile kolima hakkama. Sealt edasi kujuta ette, et õhtul käid koos lastega, kelle oled koolist peale korjanud, ka vanaema poolt läbi. Ta räägib, et just hommikul oli käinud valla sotsiaaltöötaja ja aidanud tal ahjud ära kütta.

Ja kujutle…. Hea küll, selle pildi maalimist võiks jätkata veel väga pikalt ja eks igaühel meist on see pilt pisut eri moodi. Aga kas see, mida ma kirjeldasin, on ulme? Ei, kindlasti mitte. Kas see on reaalsus? Paraku ka seda mitte, vähemalt enamasti. Mis sellest siis puudu jääb?

Suur osa sellest, mida just kujutlesid ja mis inimese igapäevast elu puudutab, on meie omavalitsuste korraldada. Neid on 215. Nii see koolibuss kui see, millist haridust seal koolis saab; see, kas ettevõtja loob piirkonda töökohti või kolib tootmise mujale; see, kas seal, kus sa tegelikult liigud, on olemas igapäevased asutused, alustades korralikust poest ja lõpetades sotsiaalhoolekandega – need on valdkonnad, mis kui mitte täielikult, siis väga suures osas sõltuvad sellest, kuidas kohalik omavalitsus kohapeal asju ajab. Ja ajada suudab, tahab või oskab.

Kõike seda tehakse 215 moel. Iseenesest pole selles midagi halba, omavalitsuste autonoomia on suur väärtus ja igaühel neist peabki olema võimalus otsustada, kuidas oma ülesandeid täita. Aga tihti unustatakse ära, et kui ütled “omavalitsuste ülesanded”, siis tegelikult räägid sa kohalike inimeste õigustest. Ja ka neid tagatakse 215 moel. Pahatihti tähendab see seda, et mingi osa, millele hammas, mõistus või rahakott peale ei hakka, jäetakse lihtsalt tagamata ning seaduses pandud ülesanded täitmata. See tähendab, et inimeste õigused sõltuvad sellest, kus nad elavad.

Mis on lahendus? 2011. aastal ütles president Toomas Hendrik Ilves, et halduskorralduse kohendamisest ei taheta rääkida, sest sellest on harjutud rääkima loobumiste ja kaotuste võtmes. Et rahvas jääks ilma oma vallast, oma linnast, tükikesest oma identiteedist. Me pole osanud haldusreformist rääkida võitude keeles.

Praegu teeb enamiku omavalitsuste ja sealsete elanike olukord nukraks. Vähene investeerimisvõimekus, vajakajäämised oma tagahoovi arengu, jäätmemajanduse ja transpordi planeerimisel, suutmatus ja tahtmatus kaasa rääkida piirkonna majanduse arengus – kõik need mured ei ole uudiseks. Nii õiguskantsler, riigikontrolör, eri ministeeriumid kui rahvusvahelised institutsioonid on neile korduvalt suunanud tähelepanu.

Kolm nädalat tagasi saatsin teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks omavalitsusreformi seaduse eelnõu. See on seadus, mis näeb ette, et praegused omavalitsused ühendavad vabatahtlikult jõud lähemate keskustega, et pakkuda kõigile inimestele senisest oluliselt paremat elu. Sõltumata sellest, millises maanurgas see inimene või pere täpselt elab. See on seadus, mis räägib halduse korraldamisest võitude keeles.

Plaan, mis on ristitud ka “Tõmbekeskuste Eestiks”, näeb ette, et juba selle aasta jooksul valivad omavalitsused, millise oma piirkonna keskusega jõud ühendada. Küsimus ei ole mingite kunstlike keskuste tekitamises ja piiride joonistamises, vaid selles, kuidas viia halduskorraldus kooskõlla sellega, kuidas meie pered on oma elu juba niigi korraldanud. Selle mõistatuse võti on kohalike omavalitsuste käes ja ma siiralt loodan, et seda võimalust kasutatakse arukalt.

Reformi tulemusel tekivad 2017. aasta kohalikeks valimisteks omavalitsused, mille südameks on tugev keskus, mis on hästi ühendatud kogu ümbritseva tagamaaga. See on piirkond, mis kattub suure osa seal elavate inimeste igapäevase toimetamise piirkonnaga. See on piirkond, kus elab piisavalt palju inimesi, et omavalitsusel oleks jaksu ja võimalust tegelda nende küsimustega, mis inimeste elu reaalselt kõige rohkem mõjutavad. See on piirkond, kus keskus on piisavalt tugev ega unustata ka kaugemas piirkonnas elavaid inimesi. See on suur erinevus võrreldes praeguse olukorraga.

Pinnas otsuste tegemiseks on soodne, sest muutuste vajalikkust tunnistavad kõik. Väljapakutud haldusreformi toetatakse nii maal kui linnas, näitavad uuringud. Puuduvad ka vettpidavad põhjendused, miks peaks keegi maailmavaatest sõltumata seisma vastu otsustele, mille on kohapealsed liidrid ise maakondades kokku leppinud. Puuduvad põhjused, miks seista vastu otsustele, millega venitamine on meid viinud olukorda, kus paljud omavalitsused ei suuda enam täita seda rolli ega kanda seda vastutust, mis neil kanda on.

On aeg tegudele asuda. On aeg Eesti riik selle sajandaks sünnipäevaks korda teha ning teha teoks asjad, mida on pikalt edasi lükatud. On aeg teoks teha omavalitsusreform. Selleks on konkreetne plaan ja reaalne võimalus.