Eestlane on Baruto fänn lõpuni

22. veebruar 2014 TIIA LINNARD

Kodanik Surva ja kodanik Höövelson. Patsiga Barutot ei ole enam.

Mäetaguse mees Aivar Surva oli üks neist vähestest eestlastest, kel õnnestus näha profisumo lõpetanud Baruto patsi mahalõikamise tseremooniat Jaapanis.

“Sumo on Jaapanis ikka äärmiselt populaarne,” kinnitab Surva pärast reisi seda, mida oleme siin Eestis korduvalt kuulnud – sellest ajast alates, kui Virumaa mehest Kaido Höövelsonist sai Jaapani sumokuulsus Baruto. “Neid, kes jõuavad sel alal absoluutsesse tippu, yokozuna tiitlini – neid peetakse jumalateks. Baruto kohta, kes oli yokozuna järel teisel positsioonil – ozeti -, võib öelda, et ta oli pooljumal. Ühe Eesti mehe kohta on see ikka harukordne saavutus.”

Kuigi Baruto tegi Jaapanis mehetegusid, ei saa öelda, et eestlane oleks sumofänn. Kui tuleks valida, kas vaatad telepurgist sumovõistlust või Kalev/Cramo ja Tarvase vahelist korvpallilahingut, pole kahtlustki, kumma kanali nuppu enamik puldil vajutab.
Eestlane ei ole tõesti sumofänn.

Eestlane on Baruto fänn!

230 lõikajat

Patsilõikamine toimus ligi 5000 pealtnägija silme all areenil, mis Surva sõnul mahutab 15 000 pealtvaatajat. Enne kui käärid kätte võeti, trikitas päevakangelane sumoringis noorsportlastega, lastes ühel nagamanil ennast ka ringist välja tõugata.

Sel nagamanil on, mida tulevikus oma lastele ja lastelastele rääkida.

Aga patsilõikamine ise – kuidas see välja nägi? Käärid kätte ja naks-naks kümme aastat kasvatatud saba maha? Vaevalt. Surva sõnul kestis see kaks tundi ning neid, kellel oli au käärid korraks enda kätte saada, oli ei vähem ega rohkem kui 230! “Üks inimene lõikas karvakese ära, siis tuli järgmine ja lõikas jälle karvakese – nii see asi käis,” vahendab ta. “Aga kui kord jõudis Baruto abikaasa ja ema kätte, viidi ta sumoringist välja, sest see on ikka nii püha koht, et naisi sinna ei lasta.”

Pärast seda kui 230 inimest olid Baruto soengu kallal vaeva näinud, tuli tal minna juuksurisse, et eri lõikusestiile ühtlustada. “Pärast seda nägi ta välja jälle nagu tavaline inimene,” tõdeb Surva.

Traditsioonilisele lõikuspeole järgnes 500 inimesega jätkupidu, kus peeti jätkuvalt kõnesid, kuid tunti endid juba vabamalt.
Jätkupeole järgnes omakorda jätkupidu, sedapuhku 50 inimesega. “Enamik neist olid Baruto sumokaaslased, nende seas ka kaks yokozuna’t,” teab ka sellest peost osa saanud Surva rääkida.

Ja mida sumomaadlejad jätkupeole järgnenud jätkupeol tegid? “Karaoket laulsid!”

Eestlased Tokyo linnapea valimistel

Ka eesti mees lõi Jaapanis laulu lahti – küll mitte Baruto peol, kuid see-eest karaokebaaris, mis kannab nime – Eesti! “Baari omanik oskas isegi natuke eesti keelt, ta isa oli õppinud omal ajal Tallinnas merekoolis,” räägib Surva. “Läänemere laineid” ja “Õllepruulijat” selles baaris siiski laulda ei saanud, kuid eestlastele sobisid ka sellised üleilma tuntud lood nagu Queeni omad.

Kuidas eestlased üldse teadsid Eesti baari Tokyos otsida? Sest neil vedas giidiga, kelleks oli 2006. aastast Tokyos elav rahvusvaheliste suhete ekspert Raul Allikivi. “Tavaline turismigrupp juba sellist teenindust ei saa,” tõdeb Surva.

Tavaline turismigrupp ei osale ka Tokyo linnapea valimistel, aga just niimoodi eestlastega juhtus. “Rauli sõbra isa kandideeris Tokyo linnapeaks – valimised parajasti just käisid – ning ta palus meie abi. Lindistasime ühes helistuudios kaks tundi loosungeid, neist monteeriti kokku kaheksaminutiline salvestus, mida pärast mängiti ette ka tänavatel.”

Ja kuidas Rauli sõbra isal läks? Saigi eestlaste abiga Tokyo linnapeaks? “Ei, ta jäi kuuendaks, 15 kandidaati oli kokku.”

Tokyos elab 35 miljonit inimest. Võttis 1751 elanikuga Mäetaguselt tulnud mehel silme eest kirjuks? “Sellises linnas küll elada ei tahaks,” kostab Surva, kes sai Tokyot kaeda ka vanast teletornist. “Maja maja otsa – nii kaugele kui silm seletas – ning enamik neist olid pilvelõhkujad.”

Loodust annab sellises linnas otsida, sest mida sa seal istutad või kasvatad, kui ka elumajade vahet on vaid pool meetrit. “Pealegi on jaapanlastel loodusest hoopis teine arusaam kui meil,” kostab Surva. “Neil peavad kõik puud ja põõsad olema ära pügatud, mitte nagu meil, et istutad puud aeda ja rohkem sa neid ei puutu.”

Juhtpuldiga vetsupott

Jaapanlane on Surva sõnul äärmiselt kokkuhoidlik, mahutades oma elamise 20 ruutmeetrile. Kui õhtu käes, lükatakse laud ja toolid kõrvale ning pannakse magamiseks matid maha.

Euroopalike hotellide kõrval õnnestus Surval üks öö rahvuslikus hotellis veeta, kus just niimoodi magati. “Harjumise asi,” kostab Surva, et ei maganud sel matil sugugi halvemini kui kodus.

Jaapan ja kõrgelt arenenud tehnoloogia on sünonüümid. “Ka WC-potid on seal juhtpuldiga.”

WC-potid puldiga?

“Just, vajutad aga nuppe ja vesi käib sedapidi ja teistpidi,” muigab Surva, meenutades hea sõnaga ka soojendusega prill-laudu üldkasutatavates tualettruumides.

“Samal ajal on neil voolumõõtjad endiselt vanamoodsad, lippava kettaga,” märgib Surva. Meil pole neid juba ammu: sellegi valdkonna on digitehnika üle võtnud ning varsti pole elektritarbijal vaja näitugi teatada.  “Ma ei saa aru, mille kuramuse pärast peab Eestis nii kallist näidikute süsteemi arendama, kui vana täiesti töötab?” paneb Eestis toimuv Survat rohkem imestama kui Jaapanis nähtud lippavad kettad. “Kellelgi on ikka väga suur tahtmine meid kõiki jälgida.”

Istud vees ja imestad

Et jaapanlased on viisakad ning kummardavad ette ja taha, teavad needki, kes pole Jaapanis käinud. “Ühtegi pahurat inimest ma tõepoolest seal ei näinud,” tõdeb Surva.

Otse loomulikult on ka kõik klienditeenindajad viisakad ja kummardavad. Ning neid on palju. “Kui lähed hotellis hommikust sööma, kohtud viie sellise inimesega, enne kui lauda jõuad,” räägib Surva, et sotsiaaltöökohti on sel maal palju. “Üks võtab sult hommikusöögitalongi, teine juhatab järjekorda, kolmas juhatab järjekorrast välja, neljas juhatab saali ning saalis juhatab järgmine teenindaja su lõpuks lauda. Selline mulje jääb, nagu ma ise ei oskaks üldse kuhugi minna.”

Savisaare reisisaatjad Tallinna ühissõidukites on selle kõrval seega midagi väga tagasihoidlikku.

Milline on jaapanlaste suhe sushiga? Kui eestlane oma toidulaual sushit näeb, tekitab see enamasti siiski elevust. “Sushi on jaapanlasele tavaline kiirtoit,” räägib Surva, kes ise seda seal olles ei maitsnud. “Jaapanlased käivad üldse palju väljas söömas, sest kui su elamine on nii väike, kuhu sa selle kööginurga sinna veel rajad.”

Kiirsöögikohas tuleb eurooplasel vaadata kõigepealt tõtt automaadiga, mis tahab, et sa vajutaksid nuppe, tehes sellega oma toiduvaliku. Kirjad on seal aga jaapanikeelsed ehk siis eurooplasel tuleb tõtt vaadata hieroglüüfidega. “Õnneks on toitudest ka pildid juures, nii et hieroglüüfid saab pildiga kokku viia.” Nuppudele vajutatud, annab automaat tšeki, millega edasi liikudes saab leti äärest toidu kätte.

Eestlane teab ka seda, et saun – see tähendab Jaapanis kaelani kuumas vees istumist.  “Alguses tundub see 41kraadine vesi päris kõrvetav,” tõdeb Surva, kes on juhtunud Euroopaski jaapani saunakeskust külastama.

Jaapanis tuleb seda külastades aga olla tähelepanelik. “Kui meil on üldkasutatavates saunades naiste pool ja meeste pool, siis seal need vahetuvad: seal, kus eile oli meeste pool, võib täna olla hoopis naiste pool.”

Jaapanis külastatud suures saunakeskuses olid ka poed ja söögikohad. “Liguned, siis lähed sööma, käid poes, siis istud jälle sooja vette – puhud juttu ja mõnuled ning imestad seda elu Jaapanis. Väga huvitav maa!”