Olümpia ilma spordita

14. veebruar 2014 JÜRI PINO, ajakirjanik

Iseenesest on ju tore tunda end äkitsi taas kümneaastasena.

Või neljateistkümnesena.

Aasta oli ju 1980, kui olid Moskvas olümpiamängud ja pahad imperialistid neid boikottisid. Aasta oli ju 1984, kui mängud olid kuskil USAs ja sotsialismileer kurjadele boikotiga tagasi tegi.

Parajalt jaburad lood mõlemad.

Kuigi ei peaks üldse korda minema. Pole ju iial spordi vastu vähimatki huvi tundnud ja olümpia või mingi muu suurvõistlus tähendab lihtsalt seda, et paar-kolm nädalat pole mõnegi sõbraga võimalik midagi rääkida. Ajavad mingit arusaamatust, kuidas see või too hüppas, tõukas, haaras, viskas või mis seal tehaksegi. No ei ole endal seda soolikat, andke andeks või pange pahaks.

See ei tähenda, et kuidagi sporti halvasti suhtuks, tegijaid lollideks musklimägedeks põlastaks. Kus sa sellega. Pigem on olnud häbi rõõmustada, kui kuskil jälle mõni medal kukub – poleks justkui päriselt õigust hurraatada, sest ma ju ei olnud telepurki kinnistatud, ei elanud korraliku inimese kombel kaasa. Sihuke lapuline, kes midagi pole teinud, aga kah teiste kuulsuses peesitada tahab, nagu see kärbes härja sarvel: meie kündsime!

Vabandatud vist võhiklust nüüd küll?

Sel aastal on vist esimene kord, kui oodati: no millal see olümpia kord peale hakkab ja tuleb korralik kübeke spordijuttu. Mitte kõike seda imelikku. Näis tõesti, nagu oleks tagasi vana nõukaaeg, kus massiteabevahendid muudkui manavad vaenulikuks peetavat maad, kiruvad või õigustavad boikotti, sõltuvalt, kas see on oma või vaenulik. Kes mäletab, see mäletab.

Nüüdne on samasugune. Enne olümpiat läks lahti sihuke mängude sõimamine, et anna olla. Igasugu tarkpead vihastasid näpud villi, jaurates, kuidas ikka on tegu Putini propagandaga, igaüks, kes kaema läheb, on moraalne värdjas. Et ärge laske ennast hullutada, pidage ikka meeles, et Venes on inimõigustega nirusti ning suur osa olümpiarahast varastati niikuinii ära.

Sõnaga – kes halba ei otsi, see on väga paha inimene, peaaegu, et ideoloogiline diversant. Mingi punt ju kargas kallale Marko Kaljuveerile, kes, oh püretust, julges väita, et hotell on lahe, ning, veel jubedam, võttis vastu režiimi pakutud šampanjaklaasi. Ja sellised töötavad meie äraostmatus-sõltumatus rahvusringhäälingus, vaja vangi on panna see mees!

Õnneks muidugi lääne kolleegid aitasid välja oma lugudega, kuis igal pool on Putini pilt, aga põrand põrub ja sooja vett ei tule ja inglise keelt räägitakse halvasti. Oh, jah, no on ikka hellikud, kes pilpast puudust tunnevad, millel neid kantaks. Üldse, üks minust palju targem mees soovitas kõigile reporteritele koolitust, et nad teeksid Sotšist umbes selliseid uudiseid:

“NN, kelle suuski Venemaa bürokraatlikud tolliametnikud mitu päeva põhjendamatult kinni hoidsid, läheneb võimsate paaristõugetega ja kaob metsa, mille iidsete põlispuude vahele on barbaarselt raiutud tänapäevane suusatee, samal ajal kui Putini vangilaagritest kostuvad inimõiguslaste karjed ning vene rahvas vireleb näljas!”

See oli liiga ilus, et interneedusesse mädanema jätta, andesta, Olav, pisivargus.

Inimõiguslased, neh. Milline sõna näib olevat homoaktivistide kaaperdatud. Halavad julmade Vene seaduste üle, kutsuvad boikottima, topivad küünlaid. Nojah.

Ülejäänud virisejad, kellele ei meeldi, et Ansip Sotši läks, kes mässivad kuskile Ukrainas käivat märatsemist, võiksid ehk vaadata, mis seltskonda nad niimoodi paigutuvad. On mõnus ühes kambas olla… aga eks jabur viha tekita veidraid voodikaaslasi, nagu läänegermaani murdes öeldakse, heh.

Hale lugu. Vägisi tahaks küsida, kas keegi selle taliolümpia puhul natuke spordile ka mõtleb. Või hakkavad tulema etteheited demokraatiariikidest pärit medalivõitjatele: aga miks sa Vene hümni aegu nina ei nokkinud ega väljendanud oma põlgust režiimi suhtes? Miks pükse maha ei lasknud, Putini poole tagapalgeid ei lehvitanud? Ikka protestiks…

Oeh, tehke sporti, äkki läheb siis õppimine ka korda, ausalt.