Selleks, et maailma muuta, pead leidma mõttekaaslased

27. jaanuar 2014 TEET KORSTEN

Tuntud filmimees ja kogukonnategelane Artur Talvik tegi kaks aastat dokumentaalfilmi, saamaks vastust küsimusele, miks eestlane on lammas, kes laseb kõrvad lonti, kui puutub kokku ülekohtuga, ja… koges hoopis uut ärkamisaega. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja!

Oled praegu suisa Ida-Viru nägu! Eelmisel neljapäeval kohtusid Voka rahvaga, laupäeval Illuka omaga, et filmi “Okupeeri oma müür” näidata, ja kõige tipuks käisid Jeesuse ristimise pühal Kuremäe allikas suplemas.

Mul on eelmise suve lõpust selline “haigus”, et meeldib käia külmas vees. Täna oli rekord (intervjuu on salvestatud teisipäeval, 21. jaanuaril) – miinus 15 kraadi oli õues, vesi jäätus nahal ära, kui välja tulin. Aga Kuremäel oli omamoodi – külmašokk pole minule teema, aga see, kuidas sinna mindi ja kuidas inimesed võtsid seda püha protseduurina, on huvitav.

Samuti on jaapanlastel üks uue aasta pidustuste osa külmveeprotseduur. Näiteks on jaapani saunas kindlasti alati külmaveevann, kuhu saab minna soojaveevannide kõrval. Kujutan ette, et muinaseestlased võisid pühades allikates teha midagi samalaadset. Usun, et tegu pole vene õigeusu kiriku eripäraga, vaid sel on sügavam taust. 

Sinu värske dokk on väga ajakohane – ka filmi alguses viidatakse, kuidas üle maailma lahvatavad protestiaktsioonid, mida ühed nimetavad välismaalt kinni makstud mässajate kogunemiseks, aga teised ütlevad, et inimesed on adunud, et valitsema ei pea mingi nn eliit, vaid et valitseja peabki olema kodanik.

Minust palju noorema Peeter Vihma suur ambitsioon on saada filmitegijaks. Ta õpetab Tallinna ülikoolis sotsioloogiat ja kodanikuühiskonna aluseid. Olles näinud Jaan Tootseni filmi “Uus maailm”, arutasime Peetriga kaks ja pool aastat tagasi, et kodanikuühiskonna teemal võiks edasi minna.

Esmalt püstitasime retoorilise küsimuse, miks eestlane vastu ei hakka – ehkki näeb, et ei lähe nii, nagu peaks minema, või tehakse lausa ülekohut või on tegemist totaalse ebavõrdsusega. Miks ta vait on, miks ta ainult kuskil saunalaval vingub? Teisalt on näha, et rohujuure tasandil on palju rahulolematust eri teemadel. 

Lasime mõttel hulpida, kuni sündmused hakkasid ise meie poole tulema. Esmalt saime kirja Pühajärve kooli eest võitlevalt kogukonnalt. Kohapeal tundus, et sealne protsess on väga huvitav. Oli tekkinud tõeline kogukond, mis haaras ühiskonna eri kihte, mis võitles selle eest, et nende põhikool säiliks. Oli ka tähelepanuväärne, et seal polnud ühte selget liidrit. 

Kuna tahtsime saavutada suuremat üldistust, otsustasime, et tahame veel kogukondi võrdluseks tuua. Kirjutasin lehte artikli autorikaitse teemal ja see langes kokku ACTA-vastase võitlusega. Minuga võttis ühendust internetikogukonna juht Elver Loho, kes mainis peatset demonstratsiooni – kas ma ei tahaks tulla sinna kõnet pidama? Mina jälle ütlesin, et tahame hoopis neid sündmusi jälgida.

Kolmandaks sai kogukond, kes kaitses Nabala kaitseala – sh Tuhala nõiakaevu. Nad olid juba mõned aastad oma võitlust pidanud – oli kogutud näiteks 70 000 allkirja. Juba teema poolest oli oluline võtta juurde ökoloogia vallas võitlev kogukond. Mööda kogukondi käies tiksus kogu aeg kuklas paralleel laulva revolutsiooni ajaga, aga fosforiidisõda oli teadupärast üks selle käimalükkajaid. 

Et need mainitud kogukonnad on millegi suurema sümptomid?

Nad näitavad rahulolematust stagnatsiooniga. Me leidsime, et Eesti värk oleks vaja tuua maailmas toimuva konteksti. Ajal, mil arutasime, miks eestlane vastu ei hakka, oli juba käimas väga palju rohujuure tasandi väljaastumisi, meeleavaldusi väga erinevates maailma paikades – mitte vaid Lääne ühiskonnas, vaid sinna hulka kuulub ka Araabia kevad. 

Olin varem kuulnud Kalle Lasni nime – et tarbimisvastast päeva No Buy Day on üks eesti mees teinud. Olin ka sirvinud paari Adbustersi numbrit, aga kui saime teada, et Adbusters koos Kallega oli tegelikult kokku kutsunud ühe viimase aja võimsama demokraatialiikumise Occupy Wall Street, saime ka ühe vastuse oma küsimusele, miks eestlane vastu ei hakka. See ei ole geneetiline probleem, siin on mingi muu põhjus.

Pärast linastust Illukal ütles üks filmi vaadanud daam, et ta tahaks kohe minna millegi eest sõdima…

Jah, võimule tõde näkku ütlema. 

Huvitav oli Illukal ka see, et suure protsendi filmi vaatajaist moodustasid kohalike valdade juhid-asjapulgad. Mulle tundus, et nende näod polnud filmi vaadates väga rõõmsad. Mida on praegu võimul olevad inimesed sulle sinu doki kohta öelnud?

Tulen tagasi maailmapildi juurde. Tasub jälgida sündmusi Islandil. Meie õnn oli see, et juhuse läbi saime kokku ka Birgitta Jónsdóttiriga, kes on mulle viimasel ajal kõige sügavamat mõju avaldanud demokraatia eest võitleja; suhteliselt kompromissitu tüüp, aga aus ja eetiline. Ja piraadipartei liikumine ning selle asutaja Rootsis Rick Falkvinge.

Aga filmi näitamiste juurde naastes: seda on juhtunud peaaegu igal pool, et pärast filmi on tekkinud diskussioon. See oligi meie eesmärk – käia mööda kogukondi ja ärgitada neid seisma oma õiguste eest; mitte olema lontis kõrvadega ja laskma endaga teha, mis kellelgi kuskil pähe tuleb; ja just nimelt tegutsema kogukondlikult, mitte üksiku sõdurina. Paraku jääb suhtlemisoskusest tohutult puudu. Isegi kui minnakse kogukonnana välja, ei osata oma soove ja mõtteid väga hästi formuleerida. 

Kui parteilased vaatavad seda filmi, nad võivad kaasa kiita, aga eravestlusest nendega selgub, et nad ei adu, et kõige eest, mida teeb nende erakond, vastutavad ka nemad isiklikult.

Demokraatia oskus ja demokraatlike protsesside järgimine hakkab kuskil eos pihta. Mullu üritati mind värvata üsna mitmesse uude tekkivasse parteisse. Ma ei tahaks põhimõtteliselt olla parteilane. Ma võin usaldada ennast ja minna näiteks riigikogusse, kui on vaja mingeid muutusi teha, aga ma ei taha olla parteilane, sest sinna on kuidagi sisse kodeeritud korruptiivsus – ühel hetkel hakkab partei tegelema mitte ideega, mille pärast on kokku tuldud, vaid oma võimu säilitamisega.

Isegi väikesed, loodavad rakukesed, kes tulevad sind värbama, on kuidagi automaatselt üle võtnud need reeglid, mille vastu nad tegelikult peaksid võitlema. Partei on ikkagi, olgem ausad, üle-eelmise sajandi nähtus. Ka Kalle Lasn ütleb, et küsimus ei ole enam selles, kas oled vasak- või parempoolne – küsimus on selles, mis saab homme. See ongi ainukene küsimus – kes tahes tahab mingit parteid luua, peab püüdma aru saada, milline on maailm homme.

Nii sõna “partei” kui “erakond” on  omandanud peaaegu sõimusõna staatuse…

Sõnal “erakond” on juba semantiliselt selline kildkondlik laetus, mis vastandub kogukonnale. Sellesse sõnasse on kodeeritud see, et sa esindad mingisuguseid erahuve – praegusel juhul siis eelkõige rahastaja huve. Sealt need asjad hakkavad viltu minema. Suurim etteheide, mis oli ka Occupy Wall Street’il Lääne demokraatiale, ongi just see, et esindusdemokraatia seier on punases.

Ammu ei esinda ta enam kodanikku või valijat, kes teda on valinud, vaid esindab ikkagi sellesama partei rahastaja huve ehk siis maailma mastaabis väikest suurkorporatsioonide seltskonda, mis juhib meid kõiki. Kui sa oled juba partei liige, tõmmatakse sind mingisse kummalisse mulli, kus sa ühel hetkel ei taju, et tegeled asendustegevustega – ehkki sul võib olla vastupidine tunne. Tegelikult tegeled vaid partei võimu säilitamisega ja laulad kaasa üldist laulu. 

Rääkides praeguses Eestis kodanikest, puutume kokku ka rahvuse teemaga. Siiani on nii – kui praegu oleksid kõik siin elavad inimesed automaatselt kodanikud, võiks see lõppeda kurvalt meie riiklikule iseolemisele, sest N. Liidu ajal muudeti kunstlikult rahvuslikku tasakaalu.

Siin on kaks eri asja. Venelased usuvad maailmavaateliselt rohkem suurde tsaari kui eestlased. Eestlane usub pigem ise hakkama saamisesse. Juba siin on vahe sees. Aga teine asi on see, et kui sa lood demokraatliku ühiskonna, peab see olema kõigile demokraatlik. Kui vaadata Savisaare valijaid Tallinnas – ärme unusta, et ka väga palju eestlasi valis teda.

Aga valimisseaduse muutmise järel ei peaks Tallinn olema üks suur konglomeraat, vaid ta võiks koosneda näiteks umbes 80 asumist, nagu ta praegu koosnebki, ja iga asum valib endale asumi vanema, kes moodustavad volikogu ja võtavad tööle linnapea. Selline mudel peaks töötama väga hästi ka venelaste puhul. Ja lõppkokkuvõttes – kui ma alustame kohalikust tasandist, on kõige olulisem see, kes kõige paremini asjadega hakkama saab. Aga praegune süsteem laseb valida neid, kes suudavad valijaga kõige paremini manipuleerida.

Lasn, keda eeskujuks sead, on päritolult pagulaseestlane – ta pole elanud N. Liidu viljastavates tingimustes…

Meile on süstitud viimased 25 aastat tohutut individualismi: sina üksinda saad hakkama, sina oled peremees, bla-bla-bla. Koos tegemine oli enne sõda täiesti tavaline – küla võttis kätte ja tegi oma vahenditest rahvamaja, mitte ei oodanud euroraha. Hiljem pandi sellisele koostegemisele mingi nõuka varjund ja öeldi: see on kolhoos. Praegu näeme, et kui me midagi koos ei tee – kui me ühistuna näiteks põllumehe toodangut ei müü -, on seda üksinda peaaegu võimatu teha.

Samamoodi on oma seisukohtade väljendamisega – üksi võid kraagelda kommentaariumides, aga kui tahad midagi saavutada, peab seda ühiselt tegema. Sellel on ka hariduslik pitser peal – meid piitsutatakse koolis, et me ei tohi ühtegi vale mõtet välja öelda ja kui sa ühes ja ainsas vaos ei liigu, saad kohe kahe. Samuti on tänavale meelt avaldama minek seotud pitseriga, et oled nagu pronksiöö pätt. 

Kahe aasta jooksul, mil seda filmi tegime, ikkagi tekkis tõeline kodanikuühiskond, saadi sellest barjäärist üle. Saadakse aru sellest, et kui sa proovid ja räägid ja teed ja sind ei võeta kopka eest kuulda, on vaja seda väljendada teist moodi.

Kui rääkida käesoleval teemal, on kindlasti üks märksõna “poliittehnoloogiad”. Nii nagu rahva rahulolematus parteide suhtes sublimeeriti jurasse, millel oli küüniline nimi Jääkelder. Kumb teist poolt edestab – kas rahvas või need, kes neid tehnoloogiaid välja mõtlevad?

Nemad on kindlasti ees ja see ongi suur probleem. Üks radikaalne filosoof on öelnud: ärge laske ennast kaasata. Kui järele mõelda, on see täpselt vastupidine sellele, mida rohujuure tasand praegu nõuab – et miks mind ei kaasata. Tema on kaks sammu ees: kui sind kaasatakse, on mehhanismid nii osavad, et sa ei saa isegi aru, kui oled muutunud süsteemi osaks. Kui sind tahetakse näiteks auhinnaga ära osta, sa võid selle vastu võtta, aga sa võiksid aru saada sellest, et sa ei tohi võimule tõe näkku ütlemisest loobuda, vaid vastupidi – pead iseendaks jääma ja jätkama.

Pead tänama ja ütlema, et auhind on tore, aga need ja need asjad on ikka valesti. Olen kuulnud, et pärast seda, kui Tallinna linnavalitsus premeeris ühte neid varem kritiseerinud asumiseltsi, tekkisid nendegi seas kohe kõhklused, kas peaks ikka nii teravalt sõna võtma jne. See on enesetsensuuri mehhanism, mida kasutatakse kohe ära. Paljud kahjuks jäävad vait ja on tekkinud institutsionaalne kodanikuühiskond, mis istubki vooliku otsas ja kelle kaudu on hea näidata, et “näe, meil kodanikuühiskond siin ju toimib”. Need on ustavad tüübid, kes räägivad alati õiget juttu ja hoolitsevad selle eest, et nende rahastamine ei lõppeks.

Kuulud kogukonda, kus on Tapurla külaselts, Juminda Poolsaare Korrakaitse MTÜ, Juminda poolsaare vabatahtlik merepäästeühing, Eesti esimene kogukonnaraadio Juminda Poolsaar, Kass Arturi külakino, kogukondlik külapood…

Üritame veel oma poolsaare peal ise elektrit toota, aga see on pikk tee düünides. 

Samas oled vaba hing, sulle meeldib ringi sõita ja kolistada – kas kohapealsed kohustused ei seo sind liiga palju?

Sõidan küll ka ringi, aga sel perioodil, mil merevalve töötab, olen 90 protsenti ajast maal. Lausa väldin suvel Eestimaalt lahkumist. Minu arust on see maailma kihvtim koht – isegi kui vihma sajab. Mulle meeldib olla kohapeal.

Oled ühe meie suurkuju – Baruto vahendaja.

Olen üritanud eestlastele selgeks teha, kui erilise ja kui suure kujuga tegelikult tegemist on. 

Nüüd näiteks viid eestlased Jaapanisse tunnistama  Baruto sportlaskarjääri lõppu.

Patsi äralõikamise tseremoonia on väga eriline – sinna tuleb tõenäoliselt 4000-5000 pealtvaatajat. Tseremoonia on igavene pikk ja väga traditsionaalne ning Jaapanis ülioluline sündmus. Olen varasemate kõvade meeste patside äralõikamisi küll Jaapanis olles telekast näinud, aga pole tseremoonial kohal viibinud. On igatahes väga põnev üritus tulemas. Seekord ma ei tee isegi filmi – lähen lihtsalt Kaidole austust avaldama.

Film “Baruto – tõlkes kaduma läinud” on kena ja põnev, aga nüüd sa võiksid öelda, mis on Baruto enda loo moraal? Kaido läheb edasi, aga Barutol lõigatakse pats…

On mitu asja. Üks on ebastandardsus – alati ei pea tegema standardseid asju ja tegema nii, nagu teised teevad. Oma rada käies võid palju kaugemale jõuda. Teine asi, üks võimas asi, mis on teda võõras kultuuris elus hoidnud, on reaalne koduigatsus ja soov tulevikus pühenduda maal farmipidamisele. Seegi pole tänapäeva noorte seas populaarne. Kaido ütleb ausalt välja, et talle on traktorid eluaeg meeldinud, ja läheb vastutuult, vastuvoolu.

ARTUR TALVIK

Sündinud 13. juunil 1964 tuntud teletegijate perekonnas.

Lõpetas 1988 EMTA lavakunstikooli ja samast aastast töötas 1992. aastani nukuteatris näitlejana.

Seni ühe Eesti kallima mängufilmi “Detsembrikuumus” produtsent (2008), kokku tootnud seitse mängufilmi

Dokumentaalfilmi “Vastutuulesaal” kaasautor (2007) ja “Baruto – tõlkes kaduma läinud” (2009) autor, kokku teinud seitseteist dokumentaalfilmi.

Saate “Laulud tähtedega 2010″ võitja duetis Lenna Kuurmaaga.

Teist korda abielus, viie lapse isa.