Oletustepõhine arvamuse kujundamine

22. jaanuar 2014 TAUNO VÕHMAR, Jõhvi vallavanem

Hannes Tammjärv on toonud käibesse sõnapaari “õhinapõhine õppimine”. Arvan, et õhinapõhisus ehk tahe luua, olla oma rollis pädev ja tunnustatud on elus hästi hakkama saamiseks väga oluline.

Räägin ka oma lastele, et õppimises ei ole tähtsaim hinne, vaid omandatavad teadmised, läbisaamine klassikaaslastega ja hea olemine. Ma ei mõista inimesi, kellele on olulisim omakasu, tähtis näimine ja olemine ning veendumus, et nende mõtted ja nende põhjal tehtavad järeldused on ainuõiged.

Mul on ebameeldiv lugeda oletustepõhiseid ehk siis oletustele ja väljamõeldistele tuginevaid lehelugusid. Eks me kõik arutle kodus, saunalaval, kõrtsis jm eluolu üle: kes kellega käib, kes abiellus, kes suri jne. See on harjumuspärane, see ei kosta rääkijatest kaugemale.

Ülekohtune ja madal on võimendada meediakanalite kaudu kellegi oletustel põhinevaid kahtlustusi, mis pole tõsi. Jah, leht saab vigade paranduseks avaldada pisinurgas vabanduse, et eksisime, kuid ilmutatud valejälge enam maha ei pese – guugeldades saab alati teada, et ju mingi kahtlane värk oli. Öeldakse, et nii, nagu sa ise käitud või mõtled, arvad sa ka teiste kohta. Usun, et see peab paika.

Olen oma ametis ja mõtetes seadnud sihiks teha head, kujundada eluolu enda ümber meelepäraseks, areneda ise ja olla osaline uue loomisel. Teen oma valikud selliselt, et mu lapsed võiksid minu üle rõõmu, mitte piinlikkust tunda. Iga susserdus tuleb varem või hiljem välja, ka aastaid hiljem. Seda peaks igaüks meist igal hetkel meeles pidama.

Eeltoodust johtuvalt on mõistetamatu, miks on kellelegi oluline levitada kuulujutte, millel pole mitte mingisugust alust. Mida sellega saavutatakse? Kas see tekitab enesega rahulolu või eeldatakse kellegi poolehoidu? Kellele meeldib olla hädaldavate ja solvunud tagarääkijate seltskonnas?

Kas sellele üldse mõeldakse, kui oletuste põhjal laimu levitatakse? Mul on kahju neist arvamusavaldajaist, kes oma valede oletuste põhjal valesid järeldusi teevad ning ühel päeval kogevad, et neid endid enam ei usaldata ega taheta seltskonda.

Laupäeval, 17. jaanuaril avaldas Põhjarannik loo pealkirjaga “Võhmar ja Ossipenko eitavad salasobingut”. Sõnastus on selline, justkui salasobing on teada fakt, kuid seda eitatakse. Kinnitan: ei ole olemas mitte mingisugust salalepingut.

Minu kokkusaamised nii Nikolai Ossipenko kui ka teiste volikogu liikmetega on olnud avalikud. Olen ka valimisliidu Jõhvi Heaks saadikuid teavitanud, kellega olen kohtunud ja millest rääkinud, kui see on olnud seotud valimisliiduga, sealhulgas komisjonide esimeeste ja aseesimeeste personaaliast.

Ma ei saa oma ametis võtta hoiakut, et suhtlen ainult valitud inimestega või veelgi enam, teen valikuid kellegi oletuste põhjal. Vallavanema roll kohustab mind olema kättesaadav, ärakuulav ja arvamustavaldav kõikide vallaelanike ja partnerite suhtes. Kui vastastikune usaldus valimisliidu sees puudub, tuleb lahku minna või liituda nendega, keda usaldatakse, selmet segadust külvata.

Mõistan ajakirjanikke, kes soovivad edastada eri osapoolte arvamusi, kuid ei saa leppida sellega, et oletades, tegelikku infot omamata ja faktidele tuginemata järeldusi tehakse ja seda tõe pähe edastatakse.

Põhjarannik kirjutas eelmise aasta juunis, et partei märk ei aita mul võimule jääda ja mõttekam on näidata end neutraalse munitsipaaljuhina, vene valijate silmis niinimetatud hozjastvennik’una, kes ehitab ja korrastab Jõhvit. See on samuti oletustel põhinev järeldus, mis ei vasta tõele. Ma ei mõtle sellele, kuidas võimul olla või kuidas meeldida. Püüan teha oma tööd, nii hästi kui oskan, käituda nii, nagu mulle meeldiks, et minuga käitutaks, ja et ei peaks tehtut kahetsema.

Soovin, et oletustepõhiseid ja halvustavaid väljaütlemisi oleks vähem. Tühikargamist, tagarääkimist ja kahtlustusi on ilm täis. Kui sellele kuluv energia kasutada millegi hea tegemiseks, kui igaüks keskenduks rohkem oma tegemistele ja tegutseks õhinaga, siis jääks oletusteks vähem aega ja uskuge – rõõmu saaks rohkem.