Turist saab Lõuna-Ameerikas asjad aetud ka eesti keeles

3. jaanuar 2014 TIIA LINNARD

Boliivia naised - mustades kübarates ning seelikukuhjas, millega vaevalt bussi mahub. Ja muidugi komps seljas.

Kui hiljuti Lõuna-Ameerikas kaks kuud seljakotiga rännanud Aare Rebbani käest muljeid küsida, jagab ta neid meelsasti, kuid hoiatab, et “kõik oleneb sellest, kustkohast elevanti katsuda”.

See elevandi katsumine pole mingi mõistukõne. Aare annab endale lihtsalt suurepäraselt aru, et kui sa külastad kahe kuuga seitset riiki, siis juhtubki nii, nagu pimedatega ühes India rahvajutus, kes tahtsid aru saada, milline on elevant. Kes juhtus saba katsuma, leidis, et elevant on nagu luud. Kes katsus lonti, leidis, et elevant on nagu jäme köis. Mäletate ju küll seda juttu.

“Ainult et katsu sa seda Lõuna-Ameerikat, kust otsast tahad, räpane on ta igalt poolt,” nendib Aare, kellele pärast koju naasmist tundus oma väike sünniriik kui saunast tulnud pesamuna – rõõsa ja roosa.

Kuid ega võõrsile mindagi seda otsima, mis kodus olemas. Võõrsile minnakse ikka kaema, kuidas mujal elatakse.

Maailma suurim, maailma võimsam

Aare ühe reisi põhjal saaks kirjutada õige mitu peatükki raamatutesse “Minu Brasiilia”, “Minu Paraguay”, “Minu Argentina”, “Minu Uruguay”, “Minu Tšiili”, “Minu Boliivia” ja “Minu Peruu”. Paraguay ja Uruguay oleksid neist kõige rohkem “elevandi” katsumise moodi, sest neis riikides viibis ta oma kahe reisikaaslasega vaid ühe päeva.

Olla kodunt eemal 53 päeva – nädal vähem kui kaks kuud… Kas aeg hakkas venima või pani ees lõikama? “Kogu aeg oli tempo peal,” tõdeb Aare. “Ainult tagasitee oli selline, kus jõudis palju mõelda.”

Suur osa öö- ja hommikutundidest kulus Facebooki postituste peale – koduste ja sõprade rõõmuks, kes olid Aare tegemistega seitsme maa ja mere taga sel moel kursis. “Peas on suur virvarr, sest kohad on läinud kõik segamini,” on Aarel endalgi nüüd hea vaadata, juhtus see Uruguays… või oli see Paraguays. “Näiteks valuutakursid olid juba kohapeal lootusetult sassis.”

Samade reisikaaslastega käis Aare mõne aasta eest Kagu-Aasias. “Jube hea on üksinda reisida, veel parem – kellegagi koos,” räägib ta naerulsui. “Sest kui sul on, kellega kohapeal oma emotsioone jagada, siis tundub, et neid on veelgi rohkem.”

Kui ühe reisi jooksul on ära nähtud nii veemahult maailma kõige võimsam juga kui maailma võimsaim hüdroelektrijaam. Nii maailma üks ummikuterohkemaid linnu Sao Paulo 28realise autoteega kui ka Buenos Airese surnuaed, kus on sõna otseses mõttes tänavad ja kahel pool neid kõrguvad mausoleumid. Uruguay pealinna Montevideo äärelinnad, mis on nii räpasused, et seda ei kannata isegi kirjeldada. Atacama kõrb, kus mõned paigad pole vihma näinud juba 450 aastat – isegi mikroobid on seal sussid sirgu visanud. Jeesuse kuju, mis on sama kõrge kui 16korruseline maja ja käte siruulatus on 20 meetrit. 2430 meetri kõrgusel asuv inkade mahajäetud linn Machu Picchu, mis kuulub UNESCO maailmapärandisse kui – oh, mida kõike veel -, siis kuidas sa küsid selliselt inimeselt kõige teravamat reisimuljet?

Aga küsin siiski. Ja kui te arvate, et kuulen vastuseks ühtegi neist eespool nimetatud maailmaimedest, siis te eksite.

Lihakirvega bussi

Kõige meeldejäävamaks osutusid Aarele hoopis Boliivia naised. Ei, ei – mitte mingid siresäärsed moekad tibid, sest see liik on igal pool ühesugune, vaid Boliivia naised, kes riietuvad rahvarõivastesse mitte ainult erilistel puhkudel, vaid leegivad neis ringi iga päev. Ja veel millistes rahvarõivastes! “Mustad kaabud peas ja sellised seelikukuhjad seljas, et vaevalt mahuvad bussiuksest sisse,” muigab Aare. Suurrätik on neil mitte õlgadele laotamiseks, vaid täitmas seljakoti funktsiooni – tegelikult võiks öelda, et isegi käru oma, sest selle sees tassitakse mida iganes, ka katkist jalgratast. “Hästi vahvad tegelased – oma mustade kaabude ja kompsudega!”

Peoteenindajast Aare pidi aga pikali kukkuma, kui üks selline vahva tegelane astus rahvusvahelises liinibussis Peruu-Boliivia toitlustamist korraldama. “Ta sõlmis oma kompsu bussi põrandal lahti, võttis sealt välja väikese lihakirve, mundriga keedetud kartulid ja lambaliha ning hakkas neid jagama, kätega lihatükke murdes,” kirjeldab ta. “Täitsa lõpp! Aga kõik kohalikud ostsid rahumeeli ja ma sain reisijate käitumisest aru, et see ongi tavaline toitlustamine sel kümme tundi sõitval rahvusvahelisel liinil!”

Aga see poleks ju Aare, kui ta ennast sellisest toiduelamusest ilma jätaks. “Väga maitsev oli!”

Kui see toitlustusteenus oli mõeldud eelkõige pärismaalastele – Aare ja ta kaks reisikaaslast olid ses bussis ainukesed gringod -, siis Buenos Aireses puutusid eestlased kokku hoopis teistlaadi “teenusega”, mida pakutakse ainult turistidele.

Väga hea kehakeel

Mõnikord juhtub nii, et üks väike armas linnuke – või vana vares ise – lendab sust üle ning sirtsutab riiete peale pleki. Juhtub, mis sa teed.

Nii juhtus ka Aarega Buenos Aireses. “Kohalikud näitasid ennast väga heast küljest: hetkega oli mu ümber kuus inimest, üks abivalmim kui teine, et öäk-öäk, küll ikka haiseb pahasti ja et nühime sind küll taskurätikuga, aga näe, puhtaks ei lähe. Et tule kaasa, teeme su puhtaks. Ning abivalmilt haarati ka kotist,” kirjeldab Aare sündmuste arengut. “Siis käis mul peas klõps, et oot-oot -, kuidas sellistel mitte just kõige puhtamatel inimestel on nii valged taskurätikud. Ja kuhu nad mind üleüldse viia tahavad. Tõstsin häält, kuid see nende indu ei vähendanud. Ühel hetkel oli kõik see mees kadunud ning mu ees seisis närviline politseinik, küsides, kas minuga on kõik korras. Selgus, et tegemist on kohaliku maffiaga, kes turiste sel moel röövivad, et kõigepealt pritsivad nende riietele süstlaga mingit löga ja siis tormavad appi!”

Teine ebameeldiv seik leidis aset Peruu-Boliivia piiril, kus tolliametnik Aare kõrvale kutsus. “Küsiti, kas mul on midagi keelatut kaasas – kas mul on näiteks valeraha, ja paluti kupüürid ette näidata. Üks tolliametnik oli laua taga, teine seisis ukse juures ning ma olin sunnitud nende kahe küsimustele vastates ennast pidevalt pöörama, ise samal ajal rahatähti ette näidates. Seda aga oligi neil minu tähelepanu hajutamiseks vaja. Vaadanud kupüürid üle, anti need mulle osa kaupa tagasi. Ja siis märkasin, et neid uurinud mehe peo seest paistab midagi rohelist. See oli 100dollariline, millest ma oleks äärepealt ilma jäänud. Ma tõstsin kõva kisa, ristides neid igatmoodi ja hoiatasin valjuhäälselt kõiki teisi piiriületajaid.”

Inglise keele kõrval ajas Aare Lõuna-Ameerikas asju rahumeeli ka eesti keeles. “Ma pole kunagi varem rääkinud välismaal nii palju eesti keeles kui seekord,” muigab ta. “Aga kuna Tšiilis ja Peruus inglise keelest reeglina aru ei saada, siis pole vahet, mis keeles nendega rääkida – ainult et kehakeel peab sealjuures olema väga hea ning paber ja pliiats käepärast.”

Kui Aare teile tänava peal vastu tuleb, võtke tal nööbist kinni ning pärige talt selle pika reisi kohta pikemalt. Üks mis kindel – juttu jätkub kauemaks, sest Lõuna-Ameerikas on, millest gringol rääkida.