Väsimatu vedur

23. detsember 2013 SIRLE SOMMER-KALDA

Kaia Kaldvee peab aeg-ajalt selgitama, et toidupank ei ole kauplus, kus igaüks võib valida, mida tahab.

Kui Ida-Virumaa puuetega inimeste koja ja töötute aktiviseerimiskeskuse juhtimine on Kaia Kaldvee palgatöö, siis Jõhvi toidupanka on ta aastaid vedanud tasu saamata. Ja seda tänamatuse kiuste.

Äsja lõppes jõulueelne toidukogumiskampaania. Tean, et arvestate tulemusi ühikutes, nii et pakk makarone on üks ühik ja jupp suitsuvorsti teine. Kas ostjate heldusega võis rahule jääda? 

Kogusime eelmisel reedel, laupäeval ja pühapäeval Jõhvi Rimi kaupluses 1710 ühikut. Jõuluajale kohaselt pandi kõige rohkem toidupanga ostukärudesse maiustusi, pähkleid ja rosinaid. Jäime väga rahule, rahvas on juba teadlikum ja me ei pea enam nii palju selgitama.

Sel nädalal jagame pakke aktiivselt laiali, et inimesed saaksid need pühadeks kätte. Eelistame Jõhvi, Toila, Kohtla ja Iisaku valla lastega peresid, sest need omavalitsused toetavad meid.

Euroopa Liidu toiduabi pakid koosnevad kuivainetest ja õlist; toidupanga omad on mitmekesisema sisuga?

Jah, näiteks on ühes pakis mulgi kapsad, hommikuhelbed, kommid, piparkoogid, pähklid, õli, suhkur, siirup ja ilma e-aineteta makaronide kiirtoidud, mis saadeti suures koguses Tallinnast. Pakid pole ühesuguse sisuga, kuna annetati erisuguseid toiduaineid.

Äsja oli huvitav lugu, kui üks Jõhvi pereisa käis pakil järel ja tema abikaasa helistas meile hiljem väga pahura häälega tagasi: “Te ütlesite, et on jõulupakk, kas see ongi nüüd siis kõik?” Ma ei kujuta ette, mida ta ootas. Tegelikult on täiesti korralik pakk, mille väärtus on 25-30 eurot ning millest peaks iga inimene rõõmu tundma.

Minul, kes ma terve jõulukuu päkapikutan, kihvatab alati, kui lapsed hommikuti sussisisu nähes nurisevad: “Ainult üks komm!?” Kuidas teie sellise tänamatuse ära seedite?

Terve meie meeskond – umbes 6-7 inimest – teeb seda tööd vabatahtlikult ja kui keegi arvab, et võibki sind sõimata, siis eks ikka kihvatab. Aga seda on õnneks harva. Kahjuks kohtab vähe ka tänulikkust. On siiski mõned inimesed, kes on kohe siiralt tänulikud ja toovad näiteks naistepäeval lilli või kommikarbi. See tasakaalustab.

Jõhvi toidupangast saab regulaarselt abi umbes 400 peret. Abisaajad ka vahelduvad. Mõne jätame ise nimekirjast välja, kui näeme, et inimene väga valib ja jätab pooled asjad võtmata. Siis ei ole ikka hädas pere. Mõnel on kindlad eelistused, et tahab magusat, tatart, suhkrut, õli. Aga me ei ole kauplus – seal võib igaüks valida, mida tahab. Toidupangast saab toidupaki ilma rahata, aga mõni ei märka isegi “aitäh” öelda.

Seda ei väärtustata, et toidu kogumine, pakkide komplekteerimine, inimeste väljakutsumine ja jagamine on vabatahtlik töö. Samas kui mõni tuleb toidupanka ja midagi nõuab, saame öelda, et meil ei ole kohustust talle anda. Oleme mittetulundusühing ja meil pole käsuliini.

Vabatahtlikku tööd saab teha üksikute sutsakatena – lüüa näiteks kaasa mõne ürituse korraldamises – ja ennast hästi tunda. Toidupangaga jätkub tegevust igaks päevaks. Milleks endale selline koorem võtta?

Kuna oleme sotsiaalkeskus, on toidupanga olemasolu meile tegelikult suur õnnistus. Sest siin käib ju koos väga palju erinevat rahvast, kellest osa ei tule toime. Ka meie puuetega inimeste päevakeskuse kliendid saavad sealt toiduabi. Meie majas tegutseb veel nõustamis- ja aktiviseerimiskeskus, kus käivad pikaajalised töötud. Sealt oleme saanud tohutult palju andmeid perede kohta, kes abi vajavad ja kes ei teadnud toidupangast varem midagi.

On olnud emasid, kes on jätnud keskuses lõunasöögi söömata ja tahtnud selle lastele kaasa viia. Sel juhul oleme lastele toidupaki saatnud. Oleme üks vähestest toidupankadest, kes ise peredega vahetult suhtlevad. Tänu sellele saame reaalse abivajaduse oma silmaga ära hinnata.

Eesti toidupanga käimatõmbaja, hollandlane Piet Boerjefijn on kurtnud, et paljud toidutootjad ja kauplused kardavad terviseametit ning on lihtsam toit ära visata kui toidupangale anda. Samas kui kuivtoidu või konservi säilivusaeg on tegelikult üks aasta pärast “parim enne” lõppu ning suhkru või makaronide puhul pole mingit probleemi, kui neid tarbitakse ka kolm aastat hiljem. Kolmandik Hollandi toidupankade toidust olevat müügitähtaja ületanud…

Jah, meil on selle poolest seadus väga jäik. Ka juust ja suitsuvorst visatakse ära. Ometi kui “kõlblik kuni” on eelmisel päeval kell 24.00 kukkunud, siis järgmisel hommikul perele andes poleks sellel juustul või suitsuvorstil midagi häda.

Minu arvates võiks paindlikum olla. Kui inimene saab toidu tasuta ja annab allkirja, et ta teab, mida saab, siis üldjuhul oskab ta ise hinnata, kas see on söögikõlblik või mitte. Ma ei arva, et eetilisem on prügikastist see toit kätte saada.

Käisin eelmisel aastal Brüsselis ja mind üllatas väga, kui nägin, et seal, kust tulevad Euroopa Liidu seadused, on kõige jubedamad tingimused. Käisime restoranides söömas – täiesti masendav, kui räpased on vetsud ja milliste mustade põlledega käivad teenindajad ringi.

Nii et kui keegi tuleb meid kontrollima ja midagi nõudma, siis tahaks öelda, et käige enne Brüsselis. Iga lollust, mis Brüsselist tuleb, võetakse Eestis kullana – seda räägivad ka meie enda europarlamendi saadikud.

 

Sotsiaalne närv on teil ilmselgelt omal kohal, aga sotsiaaltööni ei jõudnud te tegelikult südame kutsel, vaid seetõttu, et teist sai 26 aastat tagasi sünnitraumaga poja ema. Olete pidanud olema nagu buldooser, kes oma lapse iga sammu eel teed lahti lükkab. Selleks, et ta saaks kodu lähedal õppida, lõite 1996. aastal Jõhvi gümnaasiumi juurde abiklassid, hiljem, 2005. aastal puuetega inimeste päevakeskuse, kus ka poeg Mikk aega veedab. Mis edasi – vaimupuudega noorte küla?

Kogukonnas elamine on tõepoolest üks idee, mida ma pole peast välja visanud. Olen rääkinud sellest VKG juhatuse liikmega, aga siin peab olema ka omavalitsuse huvi ja toetus.

Päevakeskuses on praegu 17 Jõhvi noort ja 14 on sellised, kellele ei sobi toetatud elamine, millist teenust me praegu pakume. Toetatud elamises peab enam-vähem ise hakkama saama, aga noortekülas oleks töötaja kogu aeg käepärast.

Näen, et meie klientide vanemad hakkavad järjest vanaks jääma, ühte poissi kasvatab vanaema. Ühel hetkel vajavad nad kõik kusagil elamist ja oleks kurb, kui nad saadetaks suvalisse hooldekodusse, kus parasjagu koht vabaneb. Nad peaksid olema keskkonnas, kus nad on harjunud, ja inimestega, kellega nad on harjunud.

Nii et Jõhvi vallas võiks olla selline vaimupuudega noorte küla, kus nad koos turvaliselt vananeksid. Aga see teenus peaks olema mõeldud 10-20 inimesele – massis kaob ära sisu ja kvaliteet. Ka Maarja küla on juba liiga suureks kasvanud ja tunnen, et mina oma poega ei taha küll sellisesse kohta anda.

Kavandatav töövõimetuspensionide reform tahab suure osa puuetega inimestest tööturule tuua. Kas näiteks Mikk oleks selleks valmis?

Mikk saaks tööd teha ainult kaitstud või toetatud töökohal töökeskustes, mida käisin hiljuti Norras vaatamas, aga mida meil veel ei ole. Tal peab olema kõrval tugiisik, kes teda toetab ja nõustab. Näiteks meil on päevakeskuses noori, kes võiksid poes ostukärusid kokku lükata või põrandaid pesta, aga ilma tugiisikuta nad hakkama ei saa.

Kahjuks praegu meil tugiisikute süsteem ei toimi. Selles mõttes ma pelgan töövõimetuspensionide reformi, sest riik ei suuda praegu puuetega inimestele tagada võimalust töötada. Reform tehakse enne, kui luuakse kõrvale toetavad teenused.

Olete löönud aktiivselt kaasa kohalikus poliitikas, varem sotsiaalkomisjoni liikmena, nüüd ka volikogus. Astunud ajaleheveergudel välja vallavanema Tauno Võhmari kaitseks, kui teda ähvardas umbusaldamine ja kohtuasi. Samas teinud avalikku kriitikat, kui mingi asi pole tundunud õige. Teiega pole vist mugav ühes paadis olla?

Seda peavad ütlema teised. Tegelikult ma saan inimestega hästi läbi, ma ei ole konfliktne, aga ma ei talu seda, kui inimestele tehakse liiga. Leian, et poliitikas peaks ennekõike nägema inimest ja reformide käigus ei tohi inimesed kannatada.

Arvan siiani, et lasteaedade liitmine oli täiesti vale samm – pole ei mingit kokkuhoidu ega arengut, pigem segadus ja kaos. Reformi eesmärk peab olema asja paremaks muutmine, aga mina võin praegu öelda, et asi muudeti halvemaks. Meil oli kolm omanäolist lasteaiakollektiivi, mida püütakse muuta ühenäoliseks. Miks meil peab olema ühenäolisus?

Ma ei peagi olema alati nõus. On hea ütelus: ära karda neid, kes julgevad vastu hakata, vaid karda neid, kes on alati sinuga nõus ja mitte kunagi oma arvamust ei avalda. Pärast selja taga ei tea sa kunagi, mis sealt tuleb.

Tegelikult pole midagi imestada, et olete väga sõnakas – teie isa oli Perioodika peatoimetaja ja ema ajalehe Kodumaa ajakirjanik. See on ilmselt geenides?

Ajakirjanikutöö pole mind kunagi tõmmanud, kuigi mulle meeldib kirjutada ja aeg-ajalt ma seda ka teen. Ema õpetas õigesti kirjutama ja läbi mõtlema, mida kirja panen. Isa oli rohkem juht, tema ei kirjutanud.

Olete agar kepikõndija, peale rahvajooksude näeb teid ka Alutaguse maratonil, küll vabatahtliku joogijagajana. Miks mitte suusarajal?

Ma teen sporti mõnuga, mitte selleks, et end tappa. Maraton on neile, kes tahavad katsetada oma piire. Mulle meeldib suusatada, ujuda, teha kepikõndi, aga ma pole selline, kes tahab mingit ekstreemsust ja enesepiitsutamist.