Endise N. Liidu ala parim vene keele õpetaja sai ameti tänu juhusele

16. detsember 2013 TEET KORSTEN

Maria Derbneva: "Ma ütlen: "Mait, sinu kõrval istub Pjotr, räägi temaga; ütle talle, et teisipäeviti räägime vene keeles." See on hea keelekümblus!"

Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi vene keele õpetaja Maria Derbneva pälvis äsja Moskvas tiheda sõelaga konkursil, kus olid esindatud kõik endised liiduvabariigid, vene keelele suurima kasutooja tiitli. Kuidas on olla vene keele õpetaja eesti koolis ja kuidas lapsi Vene kõrgkultuuri juurde juhatada, on pühendunud õpetajalt paslik küsida.

Kui Põhjarannikule sai teatavaks, et võitsite Moskvas rahvusvahelisel konkursil “Parim välisriigi vene keele õpetaja” esikoha nominatsioonis “Vene keelele suurim kasutooja”, ütlesite, et varem olete korduvalt oma õpilasi Venemaal toimunud keelekonkurssidele ja -festivalidele viinud ning nüüd panite lõpuks ka ennast proovile.

Olen väga aktiivne õpetaja, osaleme õpilastega väga palju ja ammu igasugustel konkurssidel. On olnud olukordi, kus teadsin, et kui õpilane pääseb edasi rahvusvahelisele tasandile ja ma ei saa teda saata, ei nõustu vanemad, et laps läheb üksi Moskvasse või Peterburi. Oli minulgi võimalus pääseda konkursile kui osaleja, nii hakkasin muidugi seda võimalust kasutama. Nüüd lõpuks osalesin  konkursil ka õpilasteta – nagu õpetaja.

Mullu võitsin rahvusvahelise Puškini-nimelise õpetajate konkursi ja mind kutsuti siis samuti Moskvasse. Seal oli palju toredaid kohtumisi kolleegidega – seal osales peale endiste liiduvabariikide õpetajate kolleege Austriast, USAst, Saksamaalt, Iisraelist ja mujalt. On väga huvitav jälgida, kuidas vene keelt välismaal õpetatakse, milline on inimeste motivatsioon. See on igal maal isesugune.

N. Liidu ja külma sõja ajal oli maailmas vene keelel kahtlemata suurem tähendus. Milline on see praegu ja kuidas on see viimasel ajal muutunud?

Viimasel paarikümnel aastal on huvi vene keele vastu olnud samasuguses languses nagu meil Eestis. See kaasneski N. Liidu lagunemise ja Venemaa tähtsuse vähenemisega. Praegu see huvi süttib taas. Mu kolleeg Viinist Erich Poyntner, kes õpetab ka ülikoolis, ütles huvitava asja, et neil Austrias on vene keele õppimine elitaarsuse tunnus.

Ja et tal pole kunagi olnud nii palju õpilasi kui käesoleval aastal. Vene keele valib üha suurem hulk inimesi. See ei tähenda muidugi, et seda õpitakse nii palju kui Eestis – meil õpib seda umbes 38 protsenti õpilastest ja vene keel on teine võõrkeel inglise keele järel. Kui ma ei eksi, siis tänavu õppis Austrias vene keelt umbes 12 000 kooliõpilast.

Milline on siis noorte austerlaste vene keele tase?

Tase on muidugi erisugune – kõik oleneb sellest, kas õpilane õpib keelt vaid koolis või võtavad vanemad või ta ise veel midagi ette, et keelt selgeks saada. Kui meil on trend, et lastevanemad ei taha maksta vene keele õppimise eest, siis seal vanemad investeerivad sellesse. Õpilased sõidavad näiteks Peterburisse, Moskvasse – kusjuures need sõidud on üpris kallid. Samuti sõidavad nad spetsiaalselt kolmeks-neljaks nädalaks neis kahes linnas asuvasse Puškini-nimelisse keelekeskusesse, et keelt õppida. Seegi on kallis. Tase sõltub panustamisest ja eesmärgist.

Näiteks mina ise õppisin vene keelt teisest klassist, aga valdama hakkasin seda palju hiljem – tänu tärganud huvile keele vastu. Mis teie arvates aitab enim kaasa keele omandamisele?

Muidugi aitab suhtlemine ses keeles kõige rohkem. Koolist saab mingi aluse – grammatika ja minimaalse sõnavara -, aga kui suhtlust selles keeles, mida õpid, pole, ei hakka sa keelt valdama. See on nagu autojuhtimisega. Sul võib juhiluba taskus olla, aga see ei tähenda, et sa ka oskad juhtida. Keelt peab praktiseerima. Meil peetakse seda millegipärast häbiväärseks.

Ma ütlen: “Mait, sinu kõrval istub Pjotr, räägi temaga; ütle talle, et teisipäeviti räägime vene keeles.” See on hea keelekümblus! Aga õpilased vaatavad mind kui lollakat. Kasuta seda võimalust, mis on sul tasuta käepärast, see annab väga hea tulemuse.

Kas eesti koolis siis ei hoiatata vene kodudest pärit lapsi, et koolis peaks rääkima ikka eesti keeles?

Muidugi on sellised tendentsid, aga räägin praegu vene keele õppe seisukohast. Näiteks minuga võib koolis rääkida suurepäraselt vene keeles.

Teie olete erand. Teie peal peakski õpilased vene keelt lihvima.

Aga nad ei taha! Nad kardavad rääkida. Muidugi on ka neid, kes tahavad ja räägivadki minuga vahetunnis ja pärast tunde vene keeles.

Saan ka aru, et Ida-Virumaal paljud eesti vanemad pelgavad, et eesti koolis kuuleb liiga palju vene keelt.

Mul on selle koha pealt oma arvamus. Vahest kuuleb vene keelt liiga palju, aga – seda ei kuulata ja nad isegi ei saa aru, millest räägitakse. Muidu oleks nii, et kõik, kes lõpetavad Järve gümnaasiumi, valdavad suurepäraselt vene keelt. Seda ei ole.

Viimasel ajal on Venemaa hakanud rohkem investeerima oma keele ja kultuuri propageerimisse.

Ma ei nimetaks seda propagandaks, vaid toetuseks, sest suhtun sellesse väga praktilisest vaatepunktist. Näen selles vähe poliitikat ja palju kasu endale ja eelkõige oma õpilastele. Mulle tundub, et minu kui õpetaja roll pole ehitada müüre eestlaste ja venelaste vahele, vaid neid hoopistükkis lammutada. Kui õpilane puutub kuidagi Vene kultuuri ja maaga kokku, kui talle avaneb võimalus sinna sõita, vaadata Moskvat või Peterburi, ei suhtu ta enam vahest sellise ettevaatlikkusega kõigesse Vene-teemalisse. See, mida oled kordki näinud, ei tundu sulle enam nii hirmus.

Sest praegu on väga palju võimalusi: üleilmsed, Euroopa ja Baltimaade vene keele festivalid. Igal suvel sõidavad mu õpilased tasuta reisile, mis kannab nime “Tere, Venemaa!”, kus üheteistkümne päeva jooksul tutvutakse Moskva ja Kuldse Ringi linnadega. Sõidavad muidugi paremad. Ma püüan meie kooli jaoks, et võimalikult palju õpilasi saaks seal osaleda. Ja lapsed on väga õnnelikud, kui saavad seal käia. Pole mõtet salata, et vanematel pole võimalusi võtta laps ja viia kaheks nädalaks Moskvasse. Aga “Tere, Venemaa!” käigus näevad nad kõike! Venelased oskavad võõrustada. Giidid, elamistingimused ja kultuuriprogramm on suurepärased.

Mulle tundub, et Venemaa oleks palju veenvam just nn pehmete mõjutusvahenditega, näiteks oma kultuuri tutvustades, aga praegu on ametlik Vene suutnud peaaegu kõigist oma naabritest vaenlased teha.

Ma ei tahaks poliitika teemadel rääkida. Lapsed mulle tunnis selliseid küsimusi ei esita. Neid huvitab näiteks ajalugu – II maailmasõda või Napoleoni sõjakäik. Kuid Putinist ei räägi.

Aga ajalugu, õigemini selle eri interpretatsioonid, ongi ju sageli see peamine asi, mis lahutab?

Mul on koolitundideks retsept otsida mitte seda, mis meid lahutab, vaid seda, mis ühendab. Leian selle väga konstruktiivse olevat. Näiteks kõneleme Tsarskoje Selo lütseumist, mis oli eliitõppeasutus Peterburi lähistel – õpikus on sellest juttu. Meil tekkis kohe idee otsida, kes Eesti päritolu inimestest on seal õppinud, ja tulemuseks oli suurepärane teadustöö.

Avinurmes sündinud Wilhelm Küchelbecker, kes oli Puškini sõber, õppis seal. Või näiteks Aleksandr Gortšakov, Venemaa kauaaegne välisminister, kes tegi ministriks saades, muide, väga huvitava avalduse – et Venemaa ei hakka sekkuma teiste riikide siseasjadesse, vaid hakkab arendama oma riiki. Tema sündis Haapsalus. Või uurisime Estonia teatrimaja ajaugu ja üks õpilane tundis huvi, kas teatri arengule avaldas mõju ka vene kultuur. Muidugi avaldas – saksa ja vene teatrikunst! Paljud teatritegelased olid õppinud Venemaal; ja repertuaar. See on minu ülesanne – ma otsin kokkulangevusi!

Vene kooli Eestis peagi ei ole, vähemalt nime poolest – kuidas sellesse suhtute?

Saan aru, et seni venekeelne põhikool säilib. Gümnaasiumiosas hakatakse õppima koos ühes hoones ja seal saab ikkagi olema kaks osakonda – mingeid aineid õpitakse koos, aga umbes 40 protsenti aineid jääb vene osas venekeelseks. Saan aru, et samal moel hakkab Jõhvis riigigümnaasium töötama. Minu arvates oleks hea, kui inimestel oleks valik.

Mu enda peres on nii, et vanem poeg lõpetas vene kooli ja noorem õpib Järve eesti gümnaasiumis. Vanema poja eesti keelega oli meil raskusi. Nüüd õpib ta sisekaitseakadeemias. Viiendast klassist oli tal eesti keelt õpetav koduõpetaja ja siis läks ta aega teenima, et oma eesti keele oskust parandada. Temal oli raskem – võrreldes noorema pojaga, kel selliseid probleeme pole.

Konkursil, kus pälvisite ühe esikoha kuuest, pidite muu seas arutlema teemal “Russkaya slovestnost”. Mida see täpsemalt tähendab?

See sõna on praegu Vene hariduselus väga populaarne ja hõlmab nii keelt kui kirjandust, mis on selles keeles kirjutatud. Kui meil on eraldi eesti keel ja kirjandus, siis praegu on Venemaal selle asemel vaid “slovestnost”. Võtan seda kui järjekordset kampaaniat. Nimeta, kuidas tahad – kirjandus jääb kirjanduseks ja keel keeleks. Hariduselus on pidevad muutused reegel.

Kõnelesime enne intervjuud vahvast värskest Vene filmist “Geograaf jõi gloobuse maha”, kus peategelane hakkab gümnaasiumiõpetajaks, sest ta on kõrgkoolist lahti lastud. Kuidas teist sai õpetaja?

Minu arvates on see selline väga Vene film tüüpilisest vene inimesest, kes otsib ennast. Minust sai vene keele õpetaja täiesti juhuslikult. Tahtsin saada ajalooõpetajaks ja pärast kooli sõitsin Pihkva pedagoogilisse instituuti ajalooteaduskonda sisse astuma. Nägin sealset ühiselamut, kus ühes toas oli kaheksa kahekordset voodit, kardinaid polnud ja temperatuur oli 35 kraadi. Muidugi polnud ka sooja vett. See on naljakas, aga see sai põhjuseks, et pöörasin ringi ja tulin tagasi. Kuna enam ei jõudnud kuhugi mujale astuda, läksin tööle Kohtla-Järve slaavi gümnaasiumi eelkäijasse pioneerijuhiks.

Siis pakuti võimalust minna pedagoogilisse instituuti eesti keele õpetaja ettevalmistuskursustele. Kui sinna jõudsin, oli meie grupis 25 tüdrukut ja ma ei osanud eesti keeles isegi öelda: “Olen lõpetanud 16. kooli.” Poole aastaga õppisime eesti keeles rääkima ja pidime sooritama sisseastumiseksamid. Siis pakuti meile hoopis võimalust saada vene keele õpetajaks. Ma rõõmustasin väga, sest olen alati armastanud lugeda. Muidugi oli vene kirjandus mulle lähedasem. Astusin sisse, lõpetasin ja tulin kooli.