Saladus, mis ei tohi ilmsiks tulla

6. detsember 2013 

Keeruline on välja mõelda mõistlikku selgitust sellele, miks nii Narva kui Kohtla-Järve keskerakondlased kardavad paaniliselt volikogus opositsioonis olevate saadikute kaasamist.

Nad ei loovuta ühtegi ametit ja hoiavad komisjoni esimehe ning aseesimehe kohta. See puudutab isegi revisjonikomisjoni, mis tähendab, et omad kontrollivad omasid ehk tegelikult ei kontrollita midagi. Eelneva kümne aasta jooksul pole teada ühtegi juhtumit, kus revisjonikomisjonid oleksid nende linnade juhtimises avastanud mingeid vähegi tõsisemaid rikkumisi või valearvestusi.

Narva ja Kohtla-Järve keskerakondlased justkui ei teaks, et näiteks riigikogus nende enda opositsioonis olevat erakonda sellisel tõrjuval moel küll ei kohelda. Jüri Ratas on näiteks riigikogu aseesimees ja Mihhail Stalnuhhin juhib riigieelarve kontrolli erikomisjoni. Ameteid jagub teistelegi keskerakondlastele.

Kohalikul tasandil on eeskuju võtta ka Jõhvist, kus volikogu ametikohti jagus suuremate probleemideta kõigile neljale volikogusse valitud poliitilisele jõule. See loob eelduse, et kõik saadikud on kaasatud aktiivsesse töösse ning nad saavad ka oma erakonna kaudu rohkem kohalikku ellu panustada.

Ida-Viru kahes suuremas linnas oleks aga Keskerakonnas justkui mingi arusaamatu hirm, et kui keegi vastasleerist peaks pääsema näiteks volikogu eestseisuse nõupidamisele, siis võib paljastuda mingi eriti tähtis saladus.

Võib-olla aga on selleks saladuseks, mida tuleb nii kiivalt varjata, et tegelikult seal mingit sisulist tööd ei tehtagi ja selle tõsiasja ilmsiks tulekut kõige enam kardetaksegi.