Hooldekodu vastutustundetult sõlmitud leping viis järeltulijad kohtusse

1. detsember 2013 TIIA LINNARD

Kes kaitseb lapsi tujukate vanemate eest, kes valivad hooldekodudest välja kõige kallima?

Kas on võimalik, et üks tujukas ja suhtlemisvaeguses vanainimene läheb laste selja taga tegutsedes ise hooldekodusse ja ta võetakse seal vastu, kuigi on selge, et pensonist jääb kohamaksu tasumiseks väheks? Kas on võimalik, et temaga lepingu sõlminud hooldekodu istub pärast piltlikult öeldes laste kukile, et neilt tekkinud võlg välja pressida? See kõik on võimalik.

“Ma olen mõnikord mõelnud, et jumal tänatud, et mul lapsi pole,” kostab Alutaguse hoolekeskuses elav 70aastane Milvi.

Miks nii -, et jumala tänatud, et lapsi pole? “Sest siis on niimoodi, et ise teed ja ise vastutad. Müüsime abikaasaga oma maja maha ja tulime hoolekeskusesse elama. Mis siin viga – söögid on väga head, arstiabi käeulatuses… Kõik on tipp-topp, eurotasemel. Hind on küll soolasevõitu, kuid loodame, et tuleme rahaga välja. Tiksume nii kaua, kui tiksume – võtame rohtusid ja elame siin surmani, kuid võib-olla tuleb meilgi ühel päeval kuuse alla minna.”

Selle kuuse alla mineku pärast on Milvil süda muret täis. Ei, ei -, mitte enda pärast, vaid 76aastase Liidi pärast (nimi muudetud – toim), kes oli sunnitud Alutaguse hoolekeskusest võla pärast lahkuma.

Kurb lugu

Milvi sõnul elas naine seda raskelt üle. “Oh jumal, ta oli omadega täitsa läbi, värises kohe. Võttis oma kepi ja koti ja läks – asjad jäid kõik siia… Voodipesu ning kohviserviisid… Kõik nii ilusad asjad. Mis lapsed need küll on, kes oma emaga niimoodi teevad? Nad tuleks häbiposti panna! Nagu võõrad -, mitte kordagi ei käinud siin teda vaatamas. Nagu ema oleks katkuhaige, kellega ei saa asju arutada. Ta on nii südamlik ja arusaaja naine.”

Liidi võlg hoolekeskuse ees on 4500 eurot. “Väga suur summa,” tõdeb Milvi. “Ma kohe ei tea… Võib-olla tuleks tema toetuseks avada pangakonto ja paluda inimestel annetada? Minu pähe selline asi ei mahu, et lapsed ei saa nii palju ema toetatud, et teine saaks siin rahulikult elu lõpuni olla.”

4500 eurot on tõepoolest väga suur summa. Üleöö selline maksuvõlg ei teki.

“Ta maksis ilusti, siis aga hakkas mingist ajast maksma kahe kuu tagant, tasudes vaid ühe kuu eest,” räägib Alutaguse hoolekeskuse juhataja Erika Kruup, kuidas Liidi võlg kogunema hakkas. “Mul on väga kahju, et ta pidi meilt ära minema. Ma ju nägin, kui väga ta tahtis siia jääda, kuid teist võimalust meil ei jäänud.”

Kurb lugu – õnnetust naisest, kelle eest lapsed ei hoolitse.

Lähemalt uurides võtab lugu aga hoopis teise pöörde.

Siililegi selge

Milvi sõnul oli Alutaguse hoolekeskuse juhataja teinud kohamaksu tasumiseks lepingu Liidiga, mitte tema lastega. “Kuid penisonist selle tasumiseks ju ei jätku, see on siililegi selge,” nendib ta.

Kruup kinnitab, et nii see oli – leping sõlmiti Liidiga, kellel olid lisaks pensionile ka aja jooksul kogutud säästud.

Miks ei sõlmitud lepingut lastega, kes otsustasid ema hoolekeskusesse viia?

Vastus on lihtne, kuid ootamatu. Kui enamasti jõuavad vanurid hoolekeskustesse laste algatusel, siis Liidi läks sinna ise. “Ta helistas mulle ja ütles, et valla sotsiaaltöötaja käskis meil rahakott valmis panna – ta läheb hoolekeskusesse. Auto tuleb kohe järele ja rohkem tal pole aega minuga rääkida,” kirjeldab Liidi tütar pooleteise aasta taguseid sündmusi. “Mul ei ole kõige vähematki aimu, mis rahaga ta sinna üldse läks.”

“Tõsine” põhjus

Võib-olla ongi tänapäeval nii, et iga vanur, kel saab üksinda elamisest kõrini, võtab sukasäärde kogutud kopikad ühes ning põrutab hooldekodusse?

Jõhvi hooldekeskuse juhataja Elle Seliverstova raputab pead: “Ei, ei -, nii need asjad ei käi, sest ma pean mõtlema selle peale, mis sellest vanainimesest siis saab, kui säästud otsas -, et ta ei peaks kuuse alla minema.”

Vanad inimesed reeglina ise hooldekodusse ei kipu: viimase võimaluseni püütakse endaga hakkama saada, et kodunt mitte lahkuda. Kuid Seliverstova sõnul on tõepoolest ka neid, kes ise uksele koputavad. “Kui ma küsin, miks te tahate meile tulla – ise nõnda kõbus -, siis olen vastuseks kuulnud näiteks ka sellist asja, et läksin miniaga tülli,” räägib ta.

Kogemustega juhataja teab, et nii “tõsine” põhjus kodule selja pööramiseks vajab sealsamas, tema kabinetis, teelaua taga aja mahavõtmist ning asjade arutamist. “Kui jutud räägitud, lahkub vanainimene tõdedes, et tegelikult on tal väga hea minia, lihtsalt noortest tuleb ka aru saada: töö nõuab neilt oma, lapsed oma ja kui vanainimene ka veel oma nõudmisi pidevalt esitab – ime siis, et pahandus majja ei poe. Põhjus pole üldse selles, et vanainimest ei armastataks.”

Sellist asja, et vanainimene peaks hooldekeskusest lahkuma, mitmetuhande euro suuruse võla pärast silmad häbi täis, pole Jõhvis juhtunud. “Väga tähtis on leping. Kui vaja, tuleb see sõlmida koguni kolme osapoole vahel, kaasates lastele lisaks ka omavalitsuse. See, et ma teeksin lepingu vaid vanainimesega – hea usu peale, et ta on elus natukene kõrvale pannud -, ei tule tema enda huvides kõne allagi.”

Kuidas oli selline asi Alutaguse hoolekeskuses võimalik?

“Saab ise hakkama”

“Seda küsis Alutaguse hoolekeskuse juhatajalt ka mu vend, kui meid pandi fakti ette, et ema võlg on vaja ära maksta,” räägib Liidi tütar.

Ja mida juhataja vastas? “Vastas, et tegi seda puhtinimlikust seisukohast. Sellist olukorda nagu praegu poleks juhtunud, kui ta oleks meiega eelnevalt rääkinud. Ema ütles hoolekeskuses, et lapsed hakkavad maksma, ning sellest piisas, et ta sisse võtta. Valla sotsiaaltöötaja muretses talle transpordi ja nii ta sinna läks.”

Tütre sõnul on Liidi raske iseloomuga. “Ta ei ole üldsegi abitu. Seda kinnitab ka temaga sõlmitud leping. Seal on osa, kus hinnatakse hoolekeskusesse vastu võetud inimese seisundit kolmepallisüsteemis: kas ta vajab täielikku või osalist abi või saab ise hakkama. Emal seisis seal iga hinnatud asja taga “saab ise hakkama”. Ta sai enne sinna minekut Mäetaguse kultuurikeskuses peolgi käidud. Ema ajab lihtsalt kiusu, tal on väga raske iseloom. Ta teab, kuidas teistega käituda, kuid oma lastega on see vaimne terror, mida pidin juba lapsepõlves kannatama. Kui sa kohe ta nõudmistele ei reageeri, on ta käitumine ettearvamatu,” märgib tütar, et kuigi ema suunati psühhiaatri vastuvõtule, keeldub ta sinna minemast. “Juba hooldushaiglas, kus ta vahepeal oli, sain ma tema käest pidevalt sõimata, et “tõite mu siia lollimajja”. Ta ainult röökis mu peale.”

Tütre sõnul pole ta ema olnud ei paljas ega näljas. “Külmkapp on tal alati toitu täis ning puud tuppa toodud. Kuigi ta on raske iseloomuga, on ta ju ikkagi meie ema ning oleme ta eest pidevalt hoolitsenud. Tema aga käis ja kuulutas kõigile, et hoiame teda näljas, ning kaebas meie peale valla sotsiaaltöötajale, kes ähvardas meid meediaga, kui me ema eest ükskord hoolitsema ei hakka. Ja niimoodi käitub inimene, kes on pälvinud aasta parima sotsiaaltöötaja tiitli!”

Tõld anti ette

Kas lapsed oli sotsiaaltöötaja hinnangul Liidi tõesti hooletusse jätnud? “Minul on seda raske hinnata,” märgib Mäetaguse valla sotsiaalnõunik Marika Unuks. “Ma saan rääkida vaid seda, mida ta kurtis: lapsed saavad vähe abiks käia ja ta tunneb ennast üksikuna – tal on suhtemisvajadus.”

Kas Liidi oli külmas ja näljas? Unuksi sõnul oli naisel tuba soe ja toit olemas, kui ta teda külastas.

Lapsed sellest külastusest ette ei teadnud.

Unuksi sõnul ei avaldanud ta lastele kunagi survet, et nad viiksid ema hoolekeskusesse. “Ei, sellist asja pole olnud. Ma olen ainult palunud, et nad ema hoolduse ära korraldaksid. Seda annab mitut moodi teha, hoolekodu on kõige kulukam variant.”

Kuna Liidil on seadusjärgsed ülalpidajad olemas, ei rahuldanud vald tema hoolekeskusest saadetud avaldust kohamaksu toetuse saamiseks.

Miks vald, kes pole Alutaguse hoolekeskusega Liidi sealviibimiseks lepingut sõlminud, ta sinna üldse sõidutas? “Kui inimesel on vaja kusagile minna ja ta küsib meilt transporti, siis me selle võimaluse korral ka anname,” ütleb Unuks, kes enda sõnul oli Liidilt küsinud, kas lapsed on nõus hoolekodu eest maksma. “Ta ütles mulle, et tal on endal kuigipalju sääste ja küll lapsed siis maksma hakkavad, kui ta juba on seal.”

Liidi ei nõustunud Unuksi sõnul kaaluma kohta mõnes odavamas hooldekodus, samuti keeldus ta minemast keskküttega sotsiaalkorterisse, kus poleks olnud ei kütmise ega vee tassimise muret.

“Tema ja laste omavahelised suhted on keerulised, sassis ja pingelised. Eks põhjuseid ja tagapõhja teavad ainult asjaosalised ise,” märgib sotsiaaltöötaja.

“Peresuhetega seotud vaidlusi saab lahendada kohtus,” ei osata sotsiaalministeeriumiski selle sasipuntra peale midagi tarka kosta.

Asi ongi kohtus. Kas lapsed kaebasid hoolekeskuse juhataja kohtusse, kes neilt ema võla tasumist nõudis, kuigi leping ei andnud selleks mingit võimalust?

Ei – Liidi kaebas oma lapsed kohtusse, nõudes neilt elatise maksmist. “Milline ema on lastele niimoodi teeks?” küsib tütar, kes pärast lepingu ülesütlemist on viinud ema hooldushaiglasse ning otsib talle koduabilist.