Eesti Kontserdi juht pole valmis mütsi müüma

15. mai 2011 TEET KORSTEN

Jüri Leiten Peterburi Jaani kirikust: "Mul küll on väga uhke tunne istuda toas, mis asub Jakob Hurda omaaegse kabineti koha peal."


Jüri Leiteni seis Eesti Kontserdi eesotsas meenutab Mihhail Gorbatšovi oma, kel sai N. Liitu juhtides selgeks, et vanaviisi edasi minna pole võimalik. Loodetavasti läheb kontsertorganisatsioonil, mida naabridki kadestavad, punaimpeeriumist paremini.

Kui Eesti Kontserti (EK) juhtis Aivar Mäe, oli ta vägagi pildil. Kui nüüd korraldada laiade masside seas küsitlus, uurimaks, kes on EK juht praegu – ega neid õigeid vastuseid palju tule. Kuidas teil õnnestub tagaplaanile jääda?

Mulle meeldib protsesse kulisside tagant juhtida. Ma ei tule pildile nende asjadega, millega tuli Aivar, ja ma ei saagi tulla. Asjad võtavad veel aega ja kindlasti ei saa ka see pilt selline olema. Olen ülirahul, kui mu mõtted, väljakäidud ideed ja alustatud tegevused saavad teostatud.

Käesoleva aasta veebruaris ajalehes Sirp ilmunud intervjuus te meenutate, kuidas Kiviõli muusikakooli solfedžoõpetaja Aili Vilumets sundis õpilasi ostma abonemendi kümnele kontserdile ja nii sõideti iga kord hirmsal moel kütust õgiva LAZ-bussiga Tallinna. Tänasel päeval näeb väheseid kohalike muusikakoolide õpilasi kodukandi kontserdimajas klassikakontserdil – ehkki Jõhvi muusikakool on sellega suisa ühe katuse all. Kas see on probleem?

Arvan, et on. Milleski oleme jäänud ajale jalgu. Tunduvalt varem oleks pidanud mõtlema sellele, milline on tulevikukontsert. Näiteks näeb sümfooniakontsert tulevikus välja nii, et lisaks orkestrile on laval palju elemente – filmid, näitlejad, tantsijad. Traditsioonilise kontserdi, mida oleme aastakümneid harjunud kuulama, aeg hakkab läbi saama.

Kui noored pole kontserdil – ju see ei huvita neid sel määral. Või pole neile seda piisavalt tutvustatud, nagu õpetaja Vilumets seda tegi. Ega me oleks omal käel LAZ-bussi rentinud. Olen selle eest tänulik, sest kuulsin näiteks Neeme Järvi kontserti enne tema N. Liidust lahkumist.

Te alustasite oma tegevust EK juhina programmi kärpimisega?

Põhjus oli proosaline. Tänane tööprotsess EKs pole piisavalt täiuslik. Oluliselt tuleb parandada planeerimist ning kontsertide ja raha suhet. Minevikus on tehtud palju spontaanseid otsuseid, kus tulemus pole olnud esmatähtis. Et “teeme kontserdi ära ja siis vaatame”. Selles kitsikuses, kus elame täna, peame olema palju paremad planeerijad. Seda õpime praegu.

Tänu sellele, et EK eelarve on tänagi tasakaalust väljas, tuleb väga kriitiliselt suhtuda järgmise hooaja planeerimisse. Kontserte pole oluliselt vähem, aga peame rohkem mõtlema, palju need maksavad, kas neid on sellise hinna eest mõtet siia tuua. Väga oluline on, et produtsendid prognoosiksid, palju tuleb nende kontserdile publikut. Produtsent peab oma kauba enne publikut ka kunstinõukogule n-ö maha müüma.

Äsja esines Jõhvis Tallinna kammerorkestriga maestro Kalle Randalu, kes oli väga elevil, sest Jõhvist suunduti sama kavaga Peterburi Jaani kirikusse, kus ta varem polnud viibinud. Mis tähendus on Jaani kirikul EK-le?

Peterburi kirik tähendab meile viiendat saali. Ses mõttes ei erine ta teistest kontserdimajadest – seal peab olema oma meeskond, oma töökultuur, oma kava. Kõik majad – Pärnu, Tartu, Jõhvi, Tallinn – erinevad üksteisest, samuti nende publik. Tavaliselt ei õnnestu üks hea projekt kõikides majades. Peterburi jaoks tuleb välja töötada eraldi kava ning leida tee kohaliku muusiku ja inimeseni.

Juba päris palju käib Jaani kirikus mängimas kohalikke kunstikollektiive, kes rendivad endale kontserdisaali. Jaani kirik on kohapeal juba teada. Ma hindan avamisperioodi hindele “4”. Rahva huvi on olemas. Pole küll veel pilgeni täis saale, aga pole ka häbiväärset tühjust.

Selle teadustamine, kui tähtis koht sel kirikul meie riikluse tekkes on olnud ja kes kõik seal on tegutsenud ning töötanud, seisab eesti rahval alles ees. Mul küll on väga uhke tunne istuda toas, mis asub Jakob Hurda omaaegse kabineti koha peal. Eesti riik ja EK on kohal, meie maja särab Peterburi öös ja on kvaliteetselt ehitatud. Mul on hea meel, et esimene amatöörkoor, mis saabus Peterburi kirikusse, oli Kiviõli segakoor Poolkuu.

Olete naljatanud, et kui Venemaal on mõne ehituse juures bürokraatia reeglistikku järgitud, on see Peterburi Jaani kirik…

See pole nali!

Samas on riigikontrolli kaebuse põhjal alustatud kriminaalasi seoses Jaani kiriku ehitusega.

Prokuratuur uurib ehitushanke väljakuulutamise ja hilisema rahastamise tagamaid. Hanke väljakuulutamise järel tuli üks pakkumine. Tsiteeriksin Aivar Mäed: AS Facio Ehitus, kes reageeris pakkumisele, sai maha patriootilise teoga. Tänaseks on töö tehtud ja ma ütlen kätt südamele pannes, et mingeid pettusi ehitusega seoses pole toimunud. Usun, et selles veendub peatselt ka prokuratuur.

Teil on Peterburiga ka isiklikum side.

Seal möödusid mu õpinguaastad. Paar aastat tagasi korraldasime Linnateatri muusikajuhi Riina Roosega mõned kontserdid Mart Saare majamuuseumi kaitseks Hüpassaares. Ajal, kui Jaani kirikut ehitati, õppisid Peeter Süda ja Mart Saar Peterburis. Nad olid nii vaesed, et müüsid kahe peale ühe mütsi, et kordamööda käia teisega, et endale süüa osta. Kui raskelt on sündinud kultuur ja geniaalsed Mart Saare laulud, ning mida ta pidi selleks läbi elama!

Mina pole küll pidanud mütsi müüma. Ka minu ajal õppis Leningradis palju Eesti tudengeid, konservatooriumis oli meid 3-4, ja me käisime omavahel läbi. Tänaseks on neist tudengeist, kes minuga seal ühel ajal – 1983-1987 – õppisid, paljud väga kõrgetel kohtadel, nii tööstuses, äris, meditsiinis kui poliitikas. Ka Saare ja Süda ajal oli Peterburi eestlaskonnal nii kõva intellektuaalne potentsiaal, et, usun, Eesti riik ongi saanud sealt alguse.

Mida peate oma muusikukarjääris olulisimaks?

Olen saanud Peterburist hariduse, tänu millele oskan kuulata ja hinnata muusikat. Mulle väga meeldib mu enda muusikaline maitse. Võin paljudega vastuollu minna, kui räägime teostuse kvaliteedist, võin olla teinekord üsna kriitiline. Samas olen just Leningradis õppinud seda, et kontserdil tehakse muusikat publiku heaks, mitte enese vajaduste rahuldamiseks.

Sageli seame Eestis esiplaanile erisuguste liitude liikmete vajaduse, tahtmised ja soovid ning unustame, palju ühel või teisel kontserdil oli publikut, millised on publiku soovid, ja ka selle, milline on publiku reaktsioon kontserdil. Aplausi põhjal on ilmeksimatult võimalik kindlaks teha, kuidas kontsert vastu võeti.

Kas administreerides ei sügele käed pilli järele?

Olen pikalt mänginud sümfoonia-, ooperi- ja džässorkestris – ka solistina. Mus pole kohutavat tahtmist mängida Tšaikovski 5. sümfooniat 32. korda uuesti. Pigem huvitab mind protsess, kus me Eestis muusika nautimisega oleme.

Arvan, et me pole kerges olukorras – meie rahvas pole nii emotsionaalne, ta on väga valiv, meid on väga vähe. Edukaid kontserte polegi Eestis nii lihtne organiseerida. Sama keeruline on üleval hoida neid väga kauneid kontserdimaju.

Uus kultuuriminister räägib, et meil on kultuuriasutusi liiga palju ja samas on paljude kultuuritöötajate tasud närused.

Mitte ainult kultuuriasutusi, vaid ka kultuurisündmusi on meie rahvaarvu kohta palju. Rahvas on sunnitud ennast nende sündmuste vahel rebestama. Pikas perspektiivis me polegi selle üle väga õnnelikud. Oluline on ikka kvaliteet, mitte kvantiteet.

Kas EKs endas toimuvad samuti suured muutused?

Toimuvad, aga mitte väga suured. Märkame publiku aktiivsust ja katsume EK repertuaari veidi laiendada. Mitte kvaliteedi arvelt, vaid tuues juurde stiile, tehes ka väikse pöörde kergema muusika poole. Püüame seda teha omamoodi ja kvaliteetselt – nagu erategijad ei tee.

Meil on väga perspektiivikas koostööplaan Läti Kontserdi ja Vilniuse Filharmooniaga. Arvan, et kõik festivalid peavad mingil hetkel saama uue kuue, uue nimetuse. Pole mõtet seista ja hoida traditsioonidest väga pikalt. Meil on suur plaan Saaremaa ooperipäevadega. Peatselt on muutumas NYYD-festival. Arvan, et ka “7 linna muusika” festival on muutumas.

Mis saab “7 linna muusika” festivalist?

Ida-Virumaa suur muusikafestival peab kindlasti jääma, arenema. Rohkem peab kaasama ajalugu – näiteks see, et Narva-Jõesuus suvitas Mravinski; et paljud meie tegevmuusikud on siit pärit. Ma pole päris kindel, et festival peab just seitsme linna vahel jaotuma. Vahest talle tuleb uus varjund või jume juurde.

Kas muusiku leib on kibe?

Kibe on, kui muusik ei suuda õigel ajal aru saada, kaua tal seda leiba tuleb süüa. Meil on muusikuid palju ja võib-olla kõigile ei jätku tööd. Seda enam peaksid muusikaõpetajad tähelepanu pöörama, kas noorel on tõesti talent või siiski mitte.

Kui keegi tahab muusikuks saada, peab tegema tohutult tööd. Õppisin Leningradis, kus oli kõva konkurents, seal õppis ja karastus. Aeg-ajalt on tunne, et õpikeskkond Eestis on liiga mugav ja lodev. Meil pole juba pikki aastaid ühtegi rahvusvahelise konkursi võitjat, mis on kõnekas. Kui näeme annet, peame seda toetama, ja vastupidi, teistele võiks soovitada muud ala.

Teie ei kahetse muusikuteele asumist?

Olen vahel ka kahelnud – vaadates, kuidas majad kerkivad ja inimeste elu paraneb. Ma ei saa öelda, et olen väga kindlustatud. Aga just nüüd, administreeriva poole peal, olen leidnud uusi ja huvitavaid väljakutseid ka väljaspool Eestit. Tundub, et avastamised on suures osas alles ees.

On teil praegu üldse aega puhata?

Ei ole, ei tahagi. Võtsin kohustuse töötada täpselt aasta ja olen nii palju tööd võtnud, kui saab. Kavatsen minna puhkusele, kui 1. septembril on kõlanud EK hooaja avakontsert, kus esineb Orchestre de Paris, mida juhatab Paavo Järvi. Olen täis energiat ja positiivsust – vaatamata pikkadele, väsitavatele autosõitudele Peterburist koju ja tagasi.

Paljud võivad küll vaielda, kas EK-taolist suurt riigiasutust tasub üleval pidada, aga tegu on pea ainsa n-ö vanast ajast pärit filharmooniaga modifitseeritud kujul. Meil on täna viis saali, korralik struktuur, väga kõrge töömoraal. Lähiriikides väga paljud kadestavad meid.

Millal olete EK juhina õnnestunud?

Kui kunstilised taotlused õnnestub viia materiaalse maailmaga tasakaalu, kui pole enam suurest miinusest tingitud hirmu.