Uhaku karstiala sai kaitse-eeskirja

28. november 2013 KÜLLI KRIIS

Kahe aasta tagusel Purfesti keskkonnaseminaril oli kõigil soovijail võimalus Uhaku karstialal lasuvat pigi oma käega katsuda.

Karstiala reostuse suhtes tundlikuks nimetav kaitse-eeskiri sealset pigireostust probleemiks ei pea.

Pigireostus Uhaku karstialal sai alguse esimese Eesti Vabariigi ajal ning ettepaneku see ala kaitse alla võtta tegi geoloog Karl Orviku juba 1940. aastal, nentides, et mõnevõrra on see juba hilinenud. “Nimelt juhitakse vastava äravoolukraavi kaudu ülalpool Ärra asundust Koljala jõkke a./s. Kiviõli õlivabrikute violetikas-pruun roiskvesi, mis oma kemikaalide ja õlijätete sisaldavuse tõttu on osutunud väga ebameeldivaks ja kahjulikuks: rääkimata ebameeldivast lõhnast, mida roiskveest kandub laialdasse ümbruskonda, jääb roiskveest kõikjale maha õlijätteid, seda eriti suurveega, mis rohu muudab loomadele söömiskõlbmatuks; jõgedes see roiskvesi on hävitanud aga kalad ja vähid. See roiskvesi on nüüd mürgitanud ka Uhaku maa-aluse jõe tema terves ulatuses: kuna roiskvee mõju on olnud veel lühiajaline, siis ei ole päris selge, kuivõrd see mõjutab Uhaku loomulikku arengut. Kuid esialgsed vaatlused osutavad sellele, et pikapeale see sogane vesi põhjustab neelukohtade ummistumist ning sellega ähvardab maa-aluse jõe olemasolule tõmmata kriipsu peale.” (Eesti Loodus, 4/2007)

Karstiala kaitse alla võtmiseni jõuti alles 1959. aastal, seda maastiku üksikelemendina ning ilma eraldi kaitse-eeskirjata.

Nüüd on see 32hektariline ala maastikukaitsealaks nimetatud ning äsja kinnitati ka selle kaitse-eeskiri.

Kaitsmist väärib ikka

“Eks see natuke kummaline ole,” leiab MTÜ Purtse Jõe Arenduskeskus juhatuse liige Laila Meister, et asjad käivad justkui tagurpidi järjekorras. “Kõigepealt tuleks see ala korda teha, reostus ära koristada ja alles siis saaks tõsiselt kaitsmisest rääkida. Praegust kaitsmise juttu ei saa eriti tõsiselt võtta.”

Kaitse-eeskirja koostanud tollane keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Ants Animägi ütles, et kuigi eeskirja järgi kaitstakse Uhakul ka erinevaid elupaigatüüpe, on seal põhiline kaitstav objekt ikkagi karst. “Ja kaitsmist väärib see igal juhul, olgu reostatud või mitte,” kinnitas ta. “Ega kaitse-eeskiri keela seal tulevikus reostust koristada.”

Teoreetiliselt peaks kaitse-eeskirjale mingi aja möödudes järgnema sellele tuginev kaitsekorralduskava, kus nähakse ette kaitstavate väärtuste hoidmine koos ajakavaga. Kas selles võidakse ette näha ka reostuse koristamist, ei osanud Animägi arvata.

Koristamine vähemalt plaanis

Lüganuse vallavanem Arno Rossman meenutas, et poolteist aastat tagasi küsis vallavalitsus Purfesti keskkonnaseminarist innustust saanuna KIKist toetust Erra jõe reostunud osa pigist puhastamiseks. “Alustanud oleksime selle tööga just kaitseala maadel, keskkonnaamet oli sellega nõus,” rääkis ta. “Raha meile aga ei antud, väideti, et enne on vaja teha põhjalikud uuringud. Kindlasti on kohalikul omavalitsusel selliste objektide puhul kohustusi, aga on selge, et üksnes oma rahaga seal midagi ära ei tee. Ega see uus kaitse-eeskiri ju midagi muuda.”

Kui Rossmani sõnul kandub mingi osa pigireostusest suurveega edasi Purtse jõkke, siis Ants Animägi on teist meelt: “Pole küll väga uuritud, kui palju see pigi seal lekib ja liigub, aga kuna see on küllalt tihke, siis suuri koguseid vesi sealt kaasa ei vii. Karsti pigi samuti ei mõjuta, küll aga on oluline esteetiline pool.”

Kaitse-eeskirja seletuskirjas on märgitud, et karstiala on tundlik reostuse suhtes ning seda mõjutavad ka alavälised tegevused.

Tänavu suvel lubas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, et Purtse jõe uuringud tehakse ühtekuuluvusfondi toel juba lähiaastatel ning rahastamise järgmisel etapil hakatakse vähendama Purtse ja selle lisajõgede reostuse mõju.