Kohus: politsei ei tohi inimesi hirmutada

22. november 2013 ERIK KALDA

Tartu ringkonnakohtu värske otsus tõdeb, et politseioperatsioonidega ei tohi külvata inimeste seas hirmu ning lähtuda eeldusest, et inimene on rikkuja.

Tartu ringkonnakohus andis õiguse vallandatud politseinikule, kes oma tuttavaid politseioperatsioonide eest hoiatas. Ühtlasi märkis kohus, et politsei tegevus ei tohi lähtuda sellest, et kõik inimesed võivad olla potentsiaalsed korrarikkujad, mistõttu tuleb neid hirmutada.

See lugu sai alguse 2011. aasta sügisel, kui Ida politseiprefektuuri sisekontrolli talitus kontrollis patrullpolitseinik Vladislavi mobiiltelefoni ning tuvastas, et  9. septembril ja 7. oktoobril oli eri isikutele saadetud sõnum: “Täna kõik puhuvad.” Nendel kuupäevadel toimusid Ida-Virumaal tõepoolest politseireidid joobes juhtide tuvastamiseks ning pärast distsiplinaarmenetlust vallandati politseitöötaja ametist.

Nõudis hüvitist

Vallandamist põhjendati sellega, et politseiniku andmete väljastamine ei olnud juhuslik, ühekordne akt, vaid planeeritud ja korduv tegevus, mis ei olnud kooskõlas avalike huvidega ega olnud seotud tema ametiülesannete täitmisega. Samuti lõi Vladislav prefekti arvates asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmete väljastamisel Ida prefektuurist kui riigiasutusest negatiivse kuvandi sellega, et üks isikute ring sai regulaarselt politseisisest informatsiooni. Kohtumaterjalidest nähtub, et üks, kellele infot lekitati, oli tuntud kohalik allilmaveteran Valeri Mihhailov alias Golova.

Vladislav pöördus kohtusse, kus ta väitis, et tema tegu ei olnud vastuolus avalike huvidega. Tegemist oli abstraktse ja minimaalse informatsiooniga ning ta püüdis kolmandatele isikutele planeeritavast politseilisest tegevusest teavet edastades hoida ära võimalikke süütegude toimepanemisi. Mees nõudis, et tema vallandamine tunnistataks õigusvastaseks ning talle makstaks hüvitiseks kuue kuu palk, kokku 4670 eurot.

Tartu halduskohus leidis, et prefektuur käitus õiguspäraselt. Kohus jõudis seisukohale, et kuigi mis tahes isiku võimalike rikkumiste ärahoidmine on iseenesest avalikes huvides, ei saa see kuidagi õigustada oma isiklikele tuttavatele niisuguse teabe avaldamist, mis on määratud ainult asutusesiseseks kasutamiseks.

Kui ekspolitseinik pöördus Tartu ringkonnakohtusse, tuli sealt aga hoopis teistsugune otsus. Ringkonnakohtu arvates on küsitav, kas politseioperatsioon, mis on juba käimas, saab olla enam salajane, seda enam, et avaliku teabe seaduse valguses peab kogu riigi, sealhulgas politsei tegevus põhimõtteliselt olema avalik. Sõnumid aga saadetigi ajal, mil reidid olid juba alanud.

Kohus leidis, et alus politseiniku karistamiseks distsiplinaarkorras oli iseenesest olemas, ent karistus oli vastuolus süüteo raskusega.

“Teenistusest vabastamine on raskeim võimalik distsiplinaarkaristus, mis võtab inimeselt tema sissetulekuallika. Sellist karistust ei saa esmakordse rikkumise korral määrata sedavõrd kergekäeliselt, vaid ainult siis, kui tegemist on tõepoolest piisavalt kaaluka distsipliinirikkumisega,” tõdes kohus ja mõistis politseiniku kasuks välja hüvitise. See kohtuotsus on praeguseks jõustunud.

Operatsioonidega ei tohi hirmutada

Ringkonnakohus kritiseeris samas otsuses ka politsei seisukohta puhumisreidide eesmärgi kohta. Nimelt teatas politsei, et eesmärk on joobes juhtide tabamine ja kõrvaldamine liiklusest. “Selle eesmärgi saavutamiseks on ühe abinõuna ka politseireidide korraldamine, kus kontrollreidi korraldamise asukohast liiklejaid ette ei teavitata, kuivõrd oht rikkumiselt tabatud saada aitabki vähendada joobes sõidukijuhtide arvu. See meede teenib oma eesmärki eelkõige sellega, et liiklusrikkuja risk ootamatult kontrolli alla sattuda sunnib rikkumisest hoiduma,” leidis politsei.

Kohus sellega ei nõustunud.

“Ohutõrje valdkonnas läbiviidav operatsioon peab teenima ohutõrje eesmärki, mitte varjatult hirmutamise või võimalikult paljude rikkujate sanktsioneerimise eesmärki. Rikkumise sanktsioneerimiseks saab riik astuda samme alles siis, kui on alust eeldada, et rikkumine on aset leidnud. Lubamatu on rakendada ohutõrjeõiguslikke meetmeid, lähtudes ilma konkreetse faktilise aluseta eeldusest, et isik on rikkuja.”

Kohus leidis, et politsei eesmärgipüstitust ei saa pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks, sest õigusriigis ei ole politseil pädevust “ilma konkreetse faktiteadmiseta lähtuda presumptsioonist, et isikud on oma rikkumist varjavad süütegijad, ega ülesannet korraldada suuremastaabilisi aktsioone inimeste hirmutamiseks. Sellised meetmed ei ole vajalikud, sest inimeste teavitamine, selgitamine ja veenmine ning järjepidev järelevalve aitavad saavutada sama eesmärki vähemalt sama hästi, isikute põhiõigusi aga hoopis vähemal määral riivates kui hirmutamine”.