Silmade avanemine

19. november 2013 VAMBOLA PAAVO, ajakirjanik

Riigi jaoks on Ida-Virumaa endiselt unustatud paik ja seda on kõrvalt valus vaadata. Kogu elu koondub üha rohkem Tallinna ja selle ümbrusesse. Muu Eesti muutub aina enam perifeeriaks, kus elavad ainult rumalad. Mis parata, kui kolmveerand Eestis ringlevast rahast tuulutatakse 30 km raadiuses pealinnast. Iga riik väärtustab oma tööstuspotensiaali ja seal leiduvat tööjõuressurssi. Meil on asjad tagurpidi, sest kui pole inimesi, ei ole ka probleeme.

Kui uskuda rahvaloenduse andmeid, on üle 83 000 inimese leidnud praeguseks püsiva elukoha välismaal, nende seas on kindlasti oma veerand idavirulasi. Teist sama palju töötab piiri taga ja käib paari nädala tagant kodus. Tegemist on riigile kadunud inimestega, makse nad Eestile ei maksa. Teenitud tulu läheb heaoluühiskonnale. Loodame, et nad on oma uue eluga rahul. Igal juhul on nad Soomes, Norras või Inglismaal taas inimesed ja kellelegi vajalikud, nende oskusi hinnatakse ja – mis peamine – neile makstakse inimväärset palka.

Hiljuti tunnistas Kohtla-Järvel mulle täies elujõus mees, et pakib varsti ka asjad ja läheb Rootsi ehitajaks. Palka lubati 2500 eurot kätte. Siin sai ta bussirooli keerates 800 miinus maksud. Neljaliikmelist peret ära ei toida, kui naine kodune ehk otse öeldes pole tal tööd. Ja siis imestavad pangad, et eestlane ei säästa ega paiguta raha tulevikule mõeldes pensionifondidesse. Ei saa ju paigutada, kui sandikopikate pealt tuleb tasuda kommunaalkulud, koolitada lapsed ja osta perele süüa.

Töö tootlikkus olevat spetsialistide-analüütikute arvates madal, seepärast ei saa palku tõsta. Millisest tootlikkusest me räägime? Müüja Jõhvi Rimi hüpermarketis teeb samu liigutusi nagu tema kolleeg Helsingis, aga makstav tasu on kolm-neli korda väiksem. Bussijuhil lahe põhja- ja lõunakaldal on ühesugune vastutus – vedada inimesi ning pidada kinni liinigraafikust -, tasustamine ei kannata kriitikat. Bussijuhina teenib minu ammune Tartu tuttav Helsingi bussipargis 3000 eurot kuus, kodus laekus palgapäeval 650 eurot.

Ehk lõpetame ükskord selle jama ajamise ja lugulaulu töö tootlikkusest. Põhjuse leiab alati ja kui nii edasi läheb, siis jookseb nii Eesti kui Virumaa varsti töökätest tühjaks. Siia jäävad vaid vanurid ja luuserid. Nendest pole meile tulevikus pensioni maksjaid. Praegusi arenguid jälgides tundub see olevat seniste valitsejate prioriteet. Ja siis toomegi sisse võõrtööjõu Lõuna-Euroopast või Aasiast, sest nemad on nõus töötama ka pisku eest. Eesti ärimees tahab saada ülikasumit ning ratsa rikkaks, ta ei raatsi palgatöölisele maksta, see ongi kogu saladus. Kakskümmend kaks aastat oleme ehitanud oma riiki, aga oleme ikka algusfaasis.

Me ei usalda ka mujalt tulevaid spetsialiste. Kuidas teisiti nimetada kõikvõimalike takistuste veeretamist Venemaal arsti diplomi saanute teele?

Tohtrite koolitus toimub kõikides riikides ühe ja sama skeemi järgi. Algul kuus aastat õpinguid, siis residentuur ning nooremarsti aeg. Ida-Viru keskhaiglas valitseb krooniline eriarstide puudus, seda näitab kujukalt pilk CV-Online’i töökuulutustele. Kas Venemaal hariduse ja teadmised saanud arst on lollim kui Tartu ülikoolis õppinu?

Kesk-Venemaalt tulev Tamara või Vitja ei sobi eestlaste ravimiseks, aga kui ta õpib selgeks soome keele, saab Helsingis või Lahtis kindlasti koha. Mulle jääb arusaamatuks terviseameti ja sotsiaalministeeriumi selline käitumine. Ei saagi loota paremat, kui kogu ministeeriumi juhib ministrina ustav parteisõdur ja kogemuseta inimene. Mu hea kolleeg ja vene rahvusest töökaaslane Tallinnas küsib alati: “Miks sa kunagi valitsuse pressikonverentsil ei küsi Ansipilt, miks pandi ministriks poisike?” Nüüd luban oma hea kolleegi ees, et teen seda kindlasti, sest ka minu mõõt on rumalustest täis.

Narvas ja Kohtla-Järvel töötavad head arstid. Tänu nende teadmistele ning oskustele on kriitilises seisus tagasi võidetud sadade, kui mitte tuhandete patsientide elud. Kindlasti me ei taha, et Narvas või Ida-Viru keskhaiglas hakkaksid andekad vene tohtrid asju pakkima ning teisele poole lahte minema. Nad on juba selgeks õppinud või õppimas kohalikku keelt, hoidkem siis olemasolevat ressurssi.

Arste pole vaja lahterdada rahvustunnuse põhjal, nad teevad oma tööd südamega, kogu aeg. Andkem ja pakkugem neile võimalus siin töötada. Tallinna või Tartusse Valgevenest ja Venemaalt pärit arstid ei trügi. Kui riik ei suuda Tartu ülikooli lõpetanutega kaadrit tagada, siis tulebki pilgud pöörata kaugemale.

Praegusaja häda on see, et Tallinnast või Tartust vaadatuna on Ida-Virumaa kole paik, kus elavad teistsugused inimesed ja kõneldakse arusaamatut keelt. Tegelikkuses tuleb kookonist välja tulla, avada silmad ja näha, et siingi elavad töökad inimesed, kelle koduks on Eesti. Mina lasen endale alati vormistada töölähetuse Ida-Virumaale, sest seal on hea olla. Järsku ma olen erand?