Kohtla-Järve esinaine ei taha olla raudne leedi

17. november 2013 NIINA VOROPAJEVA

Riina Ivanova peab oma esmaseks ülesandeks uues ametis Kohtla-Järve saadikute töö aktiveerimist.

Kohtla-Järve  juhib volikogu esimest korda naine, kes enne seda oli kaheksa aastat aselinnapea ja tegeles linna arengu küsimustega. Just Riina Ivanova oli aselinnapeana see, kes pani aluse paljudele nüüdseks juba teoks saanud projektidele, muu hulgas Järve linnaosa keskuse renoveerimisele ja ümbersõidutee ehitusele. 

Pärast seda, kui teid valiti linnavolikogu esimeheks, andsite kohe mõista, et teie käe all saadikutel niisama laiselda ei õnnestu, te nõuate, et komisjonid korralikult töötaksid. Kas volikogu juhib raudne leedi?

Mitte kunagi ei samasta ma end raudse leediga. Ei ole ma mingi raudne leedi –  olen naine oma nõrkuste, probleemide ja vaadetega ümbritsevale tegelikkusele. Ent minu esmane ülesanne on saadikute töö aktiveerimine.

Iga volikokku tulnu, kes esitab oma kandidatuuri valimistele, peab minu arvates andma endale aru, et ta läheb ühiskondlikule tööle. Tähendab, ta peab leidma piisavalt aega selleks, et täita talle pandud ülesandeid. Minu kui esimehe eesmärk on anda õigel ajal ülesanne ja nõuda selle täitmist.

Analüüsides linnavolikogu eelmise koosseisu komisjonide tööd, näen, et nad ei olnud piisavalt aktiivsed. Linna põhikirjas on aga öeldud, et komisjonid peavad iga kuu tööd tegema.

Sageli viitavad kohtlajärvelased Tallinnale, kus ühissõidukid on kõigile tasuta, ning küsivad: “Miks meil sellist asja ei ole?”

Meil on hoopis teistsugune eelarve. Meil on 20 protsenti elanikest mittetöötavad pensionärid, ligi 10 protsenti töötud, protsenti lapsed. Nii suur on elanike hulk, kes linnakassasse tulu ei too. Kohtla-Järve maksumaksjad pole ka näiteks paljud siinsete suurettevõtete kõrgepalgalised juhid. Nemad on registreeritud Tallinnas, Viimsis ja mujal.

Kohtla-Järve linn saab ka riigilt dotatsiooni. Kuid see ei ole meie arvates piisav, kuna arvesse ei ole võetud linna hajutatust. Rääkida sellest, et tuleb aeg, mil oleme eelarve poolest sama tugevad kui Tallinn, on müstika. Me saame rikkamaks pärast seda, kui meie territooriumile kerkivad uued ettevõtted, seega ka uued töökohad. Et linn jääks püsima, tuleb luua töökohti, muud varianti lihtsalt ei ole.

Kohtla-Järve on ajalooliselt tööstuslinn. Kas see on tema tugevus või pigem nõrkus? Millised on teie arvates veel linna tugevad ja nõrgad küljed?

Tööstus on meie jõud, aga ka meie nõrkus, sest isegi töötavad linlased ütlevad, et lämbuvad. Ükski tootmine ei ole täiesti ohutu ja kahjutu. Iga ettevõte mõjutab mingil määral keskkonda. Aga ikkagi on tööstuslinna staatus ja võimalused tööstuse arenguks paremad kui nende puudumine.

Linna suureks plussiks on meie inimesed, kellel on väljaõpe, oskused ja harjumus töötada tootmisettevõttes. Ega igalt poolt selliseid leiagi. Ja milline investor meie juurde ka ei tule, ta leiab siit töökäsi, inimesi, kes soovivad ja oskavad tööstuses töötada. See on väga hea.

Meie linna tugevuseks pean sedagi, et see on roheline ja ilus. Ja kui me räägime tööstuse arengust, siis peab rääkima ka parkide arengust, rohelise kaitsevööndi loomisest elu- ja tööstusrajoonide vahele.

Aga kui kõnelda nõrkustest, siis minu meelest on selleks meie territooriumide killustatus. Ja olenemata sellest, kui palju on väikelinnaosades Viivikonnas, Orul, Sompas, Kukrusel elanikke, peab neile olema tagatud vesi ja soojus. Kui kõik oleks kompaktne, oleks see eelarvele tunduvalt odavam. Asulate katlamajad koormavad linna väga, kuid me ei saa inimesi toasoojata jätta.

Veel üks nõrkus või häda on patriotismitunde puudumine mõningatel meie inimestel. Nad ütlevad: “Vuih, mina siin elada ei taha, mulle ei meeldi siin miski.” Ja teeb kurvaks, et just nemad on ülekaalus internetis, kus väljendavad oma suhtumist linna. Inimesed, kes linna hästi suhtuvad ja otsivad olukorrast väljapääsu, kommentaare ei kirjuta.

See, et kohtab teravaid ja järske märkusi juhtkonna aadressil, mind ei häiri. See on normaalne, kui inimene arvab, et me ei tööta, tal on õigust seda öelda, nagu ta tahab. Aga näiteks hiljutisel kohtumisel pensionäridega tekitasid minus nördimust sõnad “haisvas Kohtla-Järve linnas”. Midagi koledamat minu meelest ei ole. Kui sa oled selle linna elanik ning pead seda räpaseks ja haisvaks, siis pole sa patrioot ega liiguta linna heaks lillegi. Just sellised inimesed kaevavad peenralt lilli välja ning lõhuvad laternaid.

Läksin ükspäev Youtube’i vaatama, mida sealt Kohtla-Järve kohta leiab. Kuulsin telefonile salvestatud rämedat sõimu, aga tundsin ka heameelt noorte räpparite Kohtla-Järvest kõneleva patriootilise laulu üle. Tuleb kindlasti töötada meie kultuuriasutuste ja koolide juhtidega,  et linna puudutav positiivne info oleks kättesaadav tunduvalt suuremale inimhulgale.

Ma puutun iga päev kokku nendega, kes hoiavad linnale pöialt, kes tahavad selles linnas elada ja paremini elada. Ma mõtlen, et nad vastavad mu palvele ning aitavad kujundada linnast positiivse maine.

Kas teil pole kunagi olnud soovi Kohtla-Järvelt ära sõita?

Ei. Sellest kodusemat ei ole. Kõik ettepanekud minna tööle Tallinna jäid minust vastu võtmata. Ja mitte sellepärast, et ma noil aastail olin patrioot. Olen oma loomult provintsielanik. Vist andsid endast tunda isa eesti juured. Ma ei oska suurlinnas elada. Ma ei kodunenud Peterburis, kus õppisin.

Ma sain aru, et olen väikese territooriumi inimene, mul on mugav seal, kus ma kõiki tunnen. Ma tunnen end vabalt seal, kus ma saan suhelda nendega, keda armastan. Kus ma ka ei oleks, ma igatsen Kohtla-Järvet. Mäletan siiani oma lapseea muljeid, kui meid pärast pioneerilaagrit toodi bussidega kino juurde väljakule. Vaatasin lapse silmadega seda alleed ning mulle tundus, et see on paradiis. Lapsepõlve mälestused saadavad mind kogu elu. Kust ma ka ei naaseks, isegi sompus ilmaga näen linna ilusana.

Praegu olete edukas karjääri teinud naine. Kuidas aga kõik algas ning millist edu valemit järgisite?

7. klassis sain selgelt aru, et tahan töötada miilitsa lastetoas. Ei tea, kust see lapselik unistus pärines. Ja kuigi lastetoas ei ole ma kunagi töötanud, leian, et mul õnnestus siiski oma unistused teoks teha. Ma sain nii pedagoogilise kui juriidilise hariduse. Edu valem on aga minu meelest lihtne: palju mõelda, vähe magada. Ja teha oma tööd naudinguga. Kui käid tööl vastutahtsi ja see on sulle koormaks, tuleb selline töö jätta.

Kuidas leida mõistlikku tasakaalu pere ja karjääri vahel, et ühitada edukalt tööd ja perekonda?  

See on raske. Peab oskama mõtteid välja lülitada. Muudmoodi ei õnnestu. Minu häda on selles, et pea kogu aeg mõtleb. Aga on mõiste “peab”. Ma olen kohustatud tegema tööd siin, kuid täpselt samamoodi pean kodu korras hoidma, pühendama aega oma perele, emale, lapselapsele. Ma pean täpselt piire seadma. Vahel ja iseäranis viimasel ajal, kui koormus ajab tööl üle ääre, see ei õnnestu. Aga siin saavad vaid kodused aidata. Tean, et olen teinekord süüdi, et ei jõua iga päev sooja toitu teha, aga pole hullu, abikaasa annab andeks.

Kui rääkida naise edukusest, siis kas see tähendab muu hulgas ka edukat meheleminekut?

Kindlasti. Vahel tundub mulle, et ehk on see isegi tähtsam. Kui sa oled õnnelik inimese ja naisena, kui sul on kodus kõik hästi, kui tuled koju rõõmu tundes, siis läheb tööl ka kõik hästi. Kui sa muidugi laisk ei ole.

Kui kaua te abikaasaga koos olete olnud?  

Sel aastal pidasime pärlipulmi ehk 30. aastapäeva. Aga tegelikult oleme koos olnud palju kauem. Me oleme klassikaaslased, kogu elu käsikäes käinud. Ma tänan Jumalat, et ta on arukas, kannatlik, südamlik, tähelepanelik.

Aga kes on teie sõbrad?

Ma pole soetanud ega lasknud oma koju võõraid inimesi. Kõiki mu sõbrad, keda mul on rohkelt, on kas klassikaaslased või lapsepõlvesõbrad. Nii on läinud, et sellised mõisted nagu ustavus ja sõprus on meile väga olulised. Minu sõprade seas on inimesi, kes on koos  minuga olnud 40 aastat, ning ma olen neis sama kindel nagu iseendas. See on vist Jumala kingitus, et mul on selliste inimestega vedanud.

Kas teile meeldib kokata? Kas teil on mingid esindusroad, millega kostitate sõpru, mida valmistate perepidudeks?

Ma jumaldan kokkamist. Külalistele maitsevad minu valmistatud mustade ploomidega liha, veiserullid peki ja sibulaga, juustusalat, kõik kodused armastavad küpsetisi. Armastan ise väga kooke ja saiakesi.

Teie figuuri järgi otsustades, mida võib kadestada iga naine, seda ei ütle. Kas peab palju pingutama, et hoida figuuri ja hea välja näha?

Tuleb lihtsalt kiiresti kõndida ja vähe magada. Minu päevakavas ei ole poolt tundigi sportimist. See tekitab mulle suurt piinlikkust, ma hurjutan ennast selle pärast. Ma ei viitsi spordiga tegelda nii, et näiteks käin iga päev kolm kilomeetrit. Aga käin mööda linna. Jätan auto ja lähen mööda tänavaid, et näha oma silmaga, mis ümberringi toimub. Käin kiiresti, ma teen kõike kiiresti, olen impulsiivne inimene.

Ma liigun palju. Teisiti vist ei saagi, et hoida oma kodu korras. Töötan kasvuhoones, ilma oma värske aedviljata läbi ei saa. See on norm. Suvila, kuigi seal peenraid ei ole, tuleb samuti korras hoida.

Teil on täiskasvanud poeg, kellel on oma pere. Millised suhted on teil miniaga, milline ämm te olete?  

Ei mingi. Mulle tundub, et minust ei saanud ämma. Kui poeg tõi koju neiuohtu tüdruku, siis ma suhtusin sellesse nii, et ma sain tütre. Ta kutsub mind emaks. Ja kui ma ei ole nende suhtega rahul, siis see tähendab, et ma ei ole üldjuhul rahul oma pojaga. Ma leian, et mees on tugev, tark ega vaja kaitset. Naine aga on nõrk, seepärast tuleb teda kaitsta. Minu poeg on sirgjooneline, kategooriline ja teinekord tekivad seetõttu keerulised olukorrad. Mulle tundub, et ma teen õigesti, kaitstes oma lapselapse ema omaenda poja eest.

Kas te tahaksite, et teie lapselaps, kui ta kord suureks kasvab, ei sõidaks Kohtla-Järvelt ära, vaid seoks oma elu selle linnaga?

Muidugi tahan ma seda. Meil on suur ja kokkuhoidev pere, meid on emal-isal viis last ning kõik me oleme siin. Ma ei taha, et keegi kuhugi sõidaks. Venna- ja õepojad sõitsid Soome, ma igatsen nende järele. Ei ole hea, kui pere ei ela koos. Aga neil ei ole siin praegu tööd. Ma tahan väga, et minu pojatütrel oleks siin töö, kool, et tal oleks, millega tegelda. Kui meie lastelastel on Kohtla-Järvel hea, siis suuremat õnne pole vajagi.