Väikese valla juht mõtleb suurelt

5. november 2013 KÜLLI KRIIS

Oleg Kuznetsov.

Kolm aastat tagasi pooleldi sunni viisil vallavanema ametisse asunud Oleg Kuznetsov koges valimistel nii suurt vallarahva toetust, et talle antud häälte osakaal oma valimisringkonnas jäi alla vaid Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele.

Mõnes omavalitsuses jagati valijatele kala, mõnel pool viidi valimas käinud vallaelanikud bussiga poodi… Millega teie rohkem kui pooled Illuka valla valijate häältest endale saite?

Mina selles süüdi ei ole (naerab). Tõsi, Narva jõe äärsetesse küladesse saatis valimiskomisjon valla bussid, sest muidu poleks inimesed sealt kuidagi valima tulla saanud – ühissõidukid seal iga päev ei sõida -, aga poes see buss minu teada ei käinud.

Illuka puhul räägitakse valimiste järel ikka, et ju need kloostrist antud hääled mõjutasid…

Kindlasti need mõjutavad, aga kelle poolt seal hääled anti, seda ma ei tea. Agiteerimas ma seal ei käinud, mingeid erilisi suhteid vallal kloostriga ei ole – mõnikord käiakse meilt ühe või teise asja kohta nõu küsimas, aga sedagi harva. Kuna ma ise elan Permiskülas ja juba 1992. aastast alates volikogu liikmena ikka selle kandi huvide eest seisin, siis sealpool teatakse mind rohkem ja selles jaoskonnas sain ka rohkem hääli. Kloostriga ma seda küll ei seosta.

Millised on teie enda suhted õigeusuga?

Usun, aga kirikus ei käi. Ristitud olen – vanaema laskis mind vanemate eest salaja Jaamaküla kirikus ristida; nii salaja, et  ema ja isa ei saanudki sellest kunagi teada.

Juured on teil siinkandis väga sügaval.

Permiskülaga on mu emapoolne suguvõsa seotud vähemalt kolmsada aastat.  Sündisin küll Kiviõlis ja hiljem elasime Jõhvis, aga kolmandast eluaastast alates olin kõik suved  Permiskülas vanavanemate juures ja 1992. aastal tulin siia päriselt tagasi.

Sõja ajal tehti Permisküla ju maatasa, ühtegi maja ei jäänud alles. Alles 1963. aastal hakkas vanaisa  mõisakoha peale uut maja ehitama – endisele metsatalu kohale sel ajal ehitada ei lubatud.  Mina ehitasin hiljem vanaisa maja asemele uue ja hakkasin talu pidama. Lehmad, kanad, sead, lambad, pardid… Üks lehm oli selline, keda keegi peale minu lüpsta ei saanud, pidevalt lõi lüpsiku ümber. Eks vahel lõi minul ka, aga mul olid juba oma nipid, oskasin seda ette näha.

Kui metskonnas riigitööd pakuti, lõpetasime talupidamise ära. Kunagi on meil kindlasti jälle mõned loomad, kuigi naine ütleb praegu, et ei taha enam lehmadest kuuldagi.

Vallavanema ameti võtsite Tarmo Kollo äramineku järel 2010. aasta suvel üle pooleldi sunni viisil ja ütlesite siis, et väga kauaks sellesse ametisse jääda ei tahaks. Nüüd olete kõige tõenäolisem kandidaat vallavanemana jätkama – kas olete selleks valmis?

Kui mul oleks võimalus olla valla kommunaalnõunik või abivallavanem, siis ma valiksin selle ameti. Aga see koht on kinni.  Vallavanema koormus ja vastutus on palju suurem kui teistel vallaametnikel ja tervisele see hästi ei mõju.

Kui ei oleks seda haldusreformi, oleksin vallavanema ameti maha pannud, vähemalt ma mõtlesin sellele. Aga ma ei taha, et Illuka vald ära kaoks; loodan väga, et ka pärast mind on Illukal oma vallavanemad. Selle nimel olen valmis järgmiste valimisteni jätkama.

Kas sellist valda, kus volikogus pole isegi opositsiooni – kõik seitse saadikut kandideerisid ühes ja samas valimisnimekirjas -, pole igav juhtida?

Kui volikogus ollakse olulistes asjades ühel meelel, tuleb see valla arengule ainult kasuks. Mul on hea meel, et volikogus on uusi liikmeid – noori ja aktiivseid inimesi.

Regionaalministri viimatise plaani kohaselt peaks Illuka ühinema Iisaku, Mäetaguse ja Alajõe vallaga, tõmbekeskuseks peaks jääma Iisaku. Mida Illukal sellest arvatakse?

No mis tõmbekeskus on meile Iisaku? Jõhvi on see koht, kuhu käiakse tööle, kooli, poodi ja asju ajama; Jõhviga on meil ka normaalne bussiühendus.

Vasknarva ja Smolnitsa tahtsid ise meiega ühineda, aga jutust kaugemale see asi ei jõudnud ja praegu nad vist enam ei taha ka.

Illuka saab täitsa hästi ise hakkama: oma kool, lasteaed, lausa mitu kirikut… Kõik valla jaoks vajalikud ametnikud on meil olemas ja kui mingit teenust veel lisaks  peaks vaja minema, siis seda saab alati sisse osta.

Viimasel ajal on siia hakanud inimesi juurde tulema: renoveeritakse vanu maju ja ehitatakse ka uusi. Näiteks sel esmaspäeval soovis end valda sisse kirjutada koguni viis inimest.  Süveneb arusaam, et maal on parem elada kui linnas.

Ja kui Permisküla sild valmis saab, siis varsti on Illuka vallas viis tuhat elanikku! See sild on väga oluline nii Illuka kui terve regiooni jaoks.

Kuidas üle Narva jõe kavandatava silla  idee suvest saati arenenud on?

Oleme kohtunud [regionaalminister Siim-Valmar] Kiisleriga, [kaitseminister Urmas] Reinsaluga, välisministeeriumi asekantsleri, Eesti-Vene  komisjoni esinaisega, samuti [eurovolinik] Siim Kallasega – kõik nad toetavad seda mõtet ja saavad aru, et meie regiooni arengule annaks see väga palju juurde. Meil õnnestus sel teemal rääkida ka [õigeusu kiriku patriarhi] Kirilliga, tema lubas samuti  toetada. Kõik ütlevad, et hakaku me tegutsema; tuleval aastal avanevast Eesti-Vene piiriülese koostöö programmist on võimalik selle jaoks ka raha küsida.

Kohtumisest Tallinna tehnikaülikooli dekaaniga sündis kokkulepe, et sillaehituse diplomandid koostavad silla eelprojekti.  Silla ehitamise nimel tegutsetakse ka Venemaa poolel; kõige raskem teema ongi riikide omavahelise kokkuleppe saavutamine.

Sild ise läheks maksma umbes kaks ja pool kuni kolm miljonit eurot, see summa võiks Eesti ja Venemaa vahel pooleks jaguneda; lisaks kuluks meie poolel kuni miljon eurot juurdepääsuteede rajamiseks.  Arvan, et investoreid leiaks.

Illuka vallas ei jää tulu ühe elaniku kohta suurt alla Mäetaguse omale, aga välja see eriti ei paista – pole siin uhket supelmaja, hotelli ega hooldekeskust. Kuhu Illukal raha kulub?

Osa raha oleme tulevikule mõeldes panka hoiule pannud.  Arvestame pidevalt sellega, et suudaksime kõike, mis meil on ja mida juurde rajame, ka siis ülal pidada, kui ressursimaksu enam ei tule.

Meil on uus ilus lasteaed. Vallaelanikud arvasid alguses küll, et kellele nii suurt lasteaeda vaja on, aga nüüd on seal kõik kohad täis.

Arendame Pannjärve keskust, see on tulevikus väga hea turismimagnet ja ma arvan, et varsti me spordi peale enam valla raha ei kuluta – toetus neile väheneb iga aastaga -, sest keskus tegeleb juba praegu ka valla spordieluga.

Kuremäele on seltsimaja vaja, et oleks koht, kus kokku tulla ja trenni teha ja noortele ka tegevust leiduks. Alguses oli plaan üks vana hoone ümber ehitada, aga selle omanikega ei õnnestunud kokkuleppele jõuda ja tuleb vist päris uus ehitada.

Veel kolm-neli aastat läheb mõisakompleksi renoveerimisele. Peahoone ülemisele korrusele, millest osa praegu kasutamata seisab, tulevad juurde uued ruumid: raamatukogu, kinostuudio, kaminasaal.  Ka eksklusiivsed majutuskohad tulevad sinna.  See kõik toob kaasa uusi töökohti ja eesmärk on, et mõisakompleks hakkaks turismiobjektina tööle.

Kas Euroopa majanduspiirkonna mõisakoolide programmist Illuka mõisa peahoone jaoks taotletud toetuse kohta on juba midagi teada?

Kogu projekti maksumus oli 909 000 eurot, toetusena taotlesime poolt sellest summast.  Olime järjekorras neljandad ja kuna kolm eespool olijat said igaüks maksimaalse võimaliku toetuse ehk miljon eurot, siis meile jäi ainult 146 000 eurot.

Pidasime aru, kas lepime selle summaga või loobume, ja otsustasime siis, et muudame oma taotlust, paneme omalt poolt umbes sama palju raha juurde ja teeme ära nii palju kui võimalik.  Pooleli me oma plaane kindlasti ei jäta, otsime mujalt võimalusi raha juurde saada. Küll aga lükkub renoveerimise lõpp umbes kaks aastat kaugemale, 2017. aasta sügisesse.

Illuka valla jõukus, mis mõnegi teise omavalitsuse kadedalt ohkama paneb, tuleb maa seest – looduse ja keskkonna hinnaga. 

Kaevanduse laienemine pole viimasel ajal  uusi probleeme juurde toonud; öösiti enam ei lõhata, rohkem kaevusid pole kuivaks jäänud,  veetorustiku ehitus käib ja see saab detsembri lõpuks valmis.

Teine mure on Kurtna järvedega. Nii veetaseme langus – see probleem ei ole liialdatud, eriti kui mõelda sellele, et varem on ju mitu järve ära kadunud – kui kõik järvede ümber ja kogu kaitsealal toimuv. See on valus teema, millest rääkida ei taheta, aga minu arvates oleks järvedele parem, kui seal ka mõned elamud oleksid. Nii järvede juures, et neil silm peal oleks, kui näiteks Kurtna vanas pioneerilaagris, kus praegu pesitsevad narkomaanid ja parmud. Seal võiks väike elamurajoon olla, alguses kas või suvilad.  Aga seadus ei luba seal kahest hektarist väiksemaid kinnistuid teha, nii et laagri umbes nelja ja poole hektari suurusele alale saaks teha ainult kaks kinnistut ja nii suuri ei tahaks keegi.

Kas olete mõelnud, mida siis tegema hakkate, kui teid mingil põhjusel vallavanemana jätkama ei valita?

Olen mõelnud küll, esialgu ilmselt uut kohta otsima ei hakkaks, vaid teeks kodus tööd. Mul on ju talu, on metsa ja on oma väike saeraam; kõik asjad majapidamises olen oma kätega ehitanud.  Oskan teha igasuguseid töid, nõukogude ajast on olemas nii treiali, keevitaja, gaasilõikaja kui tõstukijuhi paberid. Treipink ja gaasilõikamisaparaat on kodus olemas ka; esimese tõstukiga metsaveokäru keevitasin ise kokku. See on siiamaani alles ja töötab, ehkki ma seda enam ei kasuta.  Väike sepikoda on samuti olemas.

Sepatööd oskate järelikult ka?

Kuidas muidu – vaadake, mis mu perekonnanimi on (“kuznets” tähendab vene keeles seppa – K.K.). Pabereid ei ole, aga oskused on. Mu isapoolsed vanavanemad olid Moskvas väga tuntud sepad, kellel oli isegi oma meistrimärk.