Korruptsiooni saab vähendada süsteemse tööga

1. november 2013 KEN-MARTI VAHER, siseminister, IRL

Kiitsime valitsuses hiljuti heaks korruptsioonivastase strateegia “Aus riik” kolmanda järje, mis kehtib aastani 2020. Lühidalt öeldes seab see süsteemse ja täpselt sihistatud raamistiku nendele tegevustele, mis on suunatud korruptsiooni vähendamisele ühiskonnas.

Järgmiste aastate kolm peamist eesmärki on: esiteks tõsta inimeste teadlikkust korruptsioonist, korruptsioonikuritegudest ja selle eri vormidest, teiseks suurendada avaliku sektori, nii riigi kui omavalitsuste otsuste läbipaistvust ja kolmandaks tõsta kriminaalasutuste uurimisvõimekust.

Siseministrina olen teinud tööd muu hulgas selleks, et tugevdada riigi võimekust selle äärmiselt varjatud kuriteoliigi avastamisel. Korruptsioonikuriteo puhul teatavasti ohvrit ei ole ja mõlemad kuriteo osapooled on huvitatud asja varjamisest. See tähendab, et tegemist on väga varjatud teoga, mille avastamiseks on vaja riigil panustada märkimisväärne hulk raha ja kindlasti ka ajusid.

Eesti eelnevate aastate suuremaid probleeme on olnud, et need uurijad, kellel oli kohustus uurida korruptsiooni, pidid tihti tegelema ka muude kuritegudega. Kuna korruptsioonikuriteod on keerukad, siis näiteks lihtsamate majanduskuritegude kõrval korruptsioonile palju aega ei jäänud.

2011. aasta sügisel lõime keskkriminaalpolitseisse ühtse korruptsioonivastase üksuse. 2012. aasta alguses oli selle koosseis 22 töötajat. Selle aasta lõpuks suurendame uurijate arvu 50% võrra ja siht 2017. aastaks on ligikaudu 50 korruptsiooniasjade uurijat, kellele samaväärselt tuleb inimjõudu juurde ka prokuratuuris.

Korruptsioonikuritegusid uurivad Eestis nii keskkriminaalpolitsei kui ka kaitsepolitsei. Viimase pädevus puudutab eelkõige kõrgemaid riigiametnikke, Eesti kuut suuremat omavalitsust ja korruptsiooni, mis on suunatud riigi julgeoleku vastu.

Väiksemad omavalitsused ja näiteks kohaliku omavalitsuse omandis olevad äriühingud on keskkriminaalpolitsei pädevuses. Kui kaitsepolitsei on aastaid edukalt avastanud korruptsioonijuhtumeid nii suurimas omavalitsuses Tallinnas, riigiametites kui kohtusüsteemis, siis kriminaalpolitsei tugevdamine sellise võimekuse ülesehitamiseks alles käib.

Riigi suutlikkus avastada keerulisi korruptsioonijuhtumeid on ka selge tõkestava ja ennetava iseloomuga. Korruptsioon on valgekraeline kuritegevus, kus võimalikud õigusrikkujad kaalutlevad üsna hästi oma tegevuse ohte ja riske. Nad kaalutlevad ka vahelejäämise võimalust. Kui vahelejäämise risk on kõrge ehk riik on tugev ja suudab sääraseid kuritegelikke skeeme paljastada, siis tähendab see, et sellega saame korruptsiooni ka eos ära hoida.

Olen veendunud, et riigivarguse vähendamisel on ennetusel ja inimeste teadlikkusel tähtis roll. Pigem peame kuritegusid ära hoidma, kui tegelema tagajärgedega, mis on ühiskonnale ja maksumaksjale ka võrratult kallim.

Korruptsioonist peaksid kõik inimesed rohkem teadma (www.korruptsioon.ee). Lõpuks on korruptsioon rikkumine, mis kõigutab inimeste usaldust oma riigi vastu ja mille maksavad kinni kõik maksumaksjad.

(Kommentaar on avaldatud Ken-Marti Vaheri ajaveebis)