Võrdõigusvoliniku olemasolust teavad pooled Eesti elanikud

24. oktoober 2013 TIIA LINNARD

Mari-Liis Sepper.

“Mida mitmekesisem on ühiskond ja kõrgem inimeste õigusteadlikkus, seda rohkem pöördutakse võrdõigusorgani poole,” märgib võrdõigusvolnik Mari-Liis Sepper, kes võtab 30. oktoobril kodanikke vastu Jõhvis, tehes seda esimest korda väljaspool Tallinna.

2009. aastal, kui jõustus võrdse kohtlemise seadus, sai teist kui soolise võrdõiguslikkuse volinikust soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kel tuleb uurida diskrimineerimisi ka rahvuse või etnilise päritolu, rassi või nahavärvuse, usutunnistuse või muude veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu. Kummast valdkonnast laekub teie lauale rohkem lahendamist vajavaid juhtumeid?

Viimastel aastatel on olnud enam-vähem pooleks ehk siis pooled on soolise dikrimineerimise kahtlusega juhtumid ning ülejäänu moodustavad vähemuste õiguste väidetavad rikkumised.

Mullu oli soolise diskrimineerimise kahtlusega juhtumeid aga üle poole – 58 protsenti. See ei tähenda, et soolist diskrimineerimist oleks ühiskonnas rohkem. Lihtsalt voliniku tegevust seostatakse eelkõige sugude võrdsuse küsimustega.

Sugude võrdsuse küsimused või vähemuste õiguste rikkumised – kumma valdkonna puhul võib ettenägelikult öelda, et lahendamist vajavate juhtumite arv hakkab edaspidi kasvama?

Mida mitmekesisem on ühiskond ja mida kõrgem on inimeste õigusteadlikkus, seda rohkem pöördutakse võrdõigusorgani poole – see on üle Euroopa niimoodi. Oluline on, et inimesed teaksid, millised on nende õigused ja kuhu probleemi korral pöörduda. Ja et nad julgeksid pöörduda.

Järgmisel nädalal toimub teie esimene õigusnõustamine väljaspool Tallinna. Kas see pole ülejäänud Eesti suhtes diskrimineerimine ehk elukohast tulenev ebavõrdne kohtlemine?

Nii nagu paljud teised riigiasutused, asub ka võrdõigusvoliniku kantselei Tallinnas. Kuid ega nõustamist ei tehta ainult üle laua silmast silma kodanike vastuvõtu ajal, vaid ka telefonitsi ja e-posti teel. Enamik inimesi leiabki meid üles interneti kaudu ja saadab oma küsimused e-kirjaga. Neid pöördumisi tuleb üle Eesti, nii nagu teeme üle Eesti ka oma teavitustööd, esinedes külalistena paljudel üritustel.

Aga õigusnõustamist teeme, jah, väljapool Tallinna esimest korda, võttes kolmapäeval, 30. oktoobril kodanikke vastu Jõhvis.

Teie tegevus lähtub kahest seadusest – võrdse kohtlemise seadusest ja soolise võrdõiguslikkuse seadusest. Kui suur osa Eesti elanikkonnast on nende seaduste olemasolust üldse teadlik? Ja kui suur on see teadlikkus venekeelse elanikkonna hulgas?

Mullu detsembris EMOR just uuris seda, kuivõrd teatakse nende kahe seaduse olemasolu. Tulemused näitasid, et 36 protsenti elanikest teab, et kehtib soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis jõustus 2004. aastal, ja 43 protsenti teab, et meil on võrdse kohtlemise seadus. Võrdõigusvoliniku olemasolu teadsid pooled – see on tulemus, millega saab rahule jääda.

Uuringu aruandest selgub ka, et õigusteadlikkus on madalam noorte seas – 15-25aastaste vanuseklassis. Samas on see vanuseklass teistest valmim ebavõrdsest kohtlemisest teada andma. 

Eestlaste teadlikkus on uuringu järgi kümmekond protsenti suurem kui muust rahvusest inimestel. Tõsi on aga ka see, et venekeelse elanikkonna seas on teadlikkuse tõstmise üritusi ja tegevusi olnud vähe.

Mida te ütlete oma vastuvõtul Jõhvis vene keelt kõnelevale inimesele, kes leiab, et see on diskrimineerimine, kui ta ei leia tööd, kuna ei oska eesti keelt? 

Keeleseadus ja selle rakendusaktid lubavad seda, et tööandja nõuab riigikeeleoskust. See ei ole diskrimineerimine. Diskrimineerimisjuhtumiga võib olla tegemist, kui tööandja nõuab põhjendamatult kõrget taset – kõrgemat kui keeleseadus ette näeb.

Diskrimineerimisega võib olla tegemist ka siis, kui nõutakse keeleoskustaset, mida Eestis ei saagi testida ehk kõige kõrgemat – C2-taset -, mida Eesti kutsekvalifikatsiooni- ja eksamikeskus ei testigi. Sellist nõudmist on ette tulnud.

Te olite pärast 2011. aasta riigikogu valimisi pettunud, et sinna pääses vaid paarkümmend naist. Kas teil on alust arvata, et 2015. aasta valimised annavad selles osas parema tulemuse? Ja kui nii ei juhtu, siis – kuidas hindate sel juhul oma töö tulemuslikkust? Volinik on, aga rahva teadlikkus ei kasva.

Ma väidan, et tegelikult teadlikkus kasvab, kuid muutused ei toimu üleöö. Valimistulemused ei olnud rõõmustavad ei 2011. aastal ega tänavu kohalike omavalitsuste valimistel, kus võis nimekirju analüüsides näha, et mida tipupoole, seda vähem leiame sealt naisi. Ja ka tõmblukumeetodi kasutamist – naissoost ja meessoost kandidaatide vaheldumist nimekirjas – võis näha vaid üksikutes nimekirjades, kuigi kõik erakonnad kirjutasid mullu alla Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni algatatud koostöömemorandumile, kinnitades, et väärtustavad poliitikas soolist tasakaalu. Nii et väga suureks optimismiks põhjust pole, et juba 2015. aastal on asjad hoopis teisiti. Järske muudatusi paremuse suunas pole praegu näha, kuid see memorandum on ka alles suhteliselt värske asi.

Minu töö on küsimusi tõstatada, viidata analüüsidele ja teha ettepanekuid, kuidas saaks paremini, kuid see, mis puudutab nimekirju ja kes osutub valituks – siin on teised jõud mängus.

Kuidas pääsevad kodanikud Jõhvis oma probleemiga teie jutule? Kas eelregistreerimine on vajalik?

Kel vähegi võimalik, võiks seda teha, kas siis tel 626 9259 või meilitsi aadressil info@svv.ee. See ei tähenda, et me neid inimesi vastu ei võta, kes ei ole end registreerinud.

Vastuvõtt toimub kell 14-17 Kersti Võlu koolituskeskuses aadressil Kooli  7. Nõustajaid on kaks – mina ja võrdõigusvoliniku kantselei vanemjurist Käthlin Sander ehk kaks juristi.