Peaaegu olematu mänguruum

14. oktoober 2013 

Miks omavalitsustesse kandideerijad konkreetsetest lubadustest hoiduvad ja vaid ebamääraseid ja õigupoolest mitte millekski kohustavaid lubadusi välja käivad?

Üks põhjustest on, et enamikus omavalitsustes on see rahaline mänguruum, millega on võimalik midagi uut korda saata, jäänud väga kitsaks. Kui pealinn ja selle ümbruse jõukamad omavalitsused ning Ida-Viru põlevkivivallad kõrvale jätta, siis enamikul ülejäänutest kulub nende käsutuses olev raha ära möödapääsmatuteks seadustega paika pandud kohustuste täitmiseks.

Küllap annaks igal pool veel midagi kärpida ja optimeerida.  Küsitava väärtusega kulutusi, aga ka otseses mõttes raiskmist,  hea tahtmise korral ikka leiaks. Aga arvestades eelarve mahtu, sel moel väga palju lisaraha juurde ei pigista.

Vähegi suurema ettevõtmise jaoks tuleb suuremal osal omavalitsustestest ikka loota eurorahale või riigitoele. Selles võistluses teiste linnade ja valdadega loevad juba nii bürokraatlik meisterlikkus ja suhted keskvõimuga kui ka õnn.

Praegune tulumaksu jaotus ei motiveeri omavalitsusi piisavalt pingutama selle nimel, et neil elaks rohkem hea sissetulekuga inimesi. Kui tulumaksu laekub vähe, maksab riik rohkem juurde. Kui tuleb natuke rohkem, jääb riigi osa väiksemaks. Kokkuvõttes teeb sama välja.

Kui tulumaksust jääks senisest märksa suurem osa omavalitsustele, oleksid nad ehk rohkem huvitatud ka töökohtade loomisele kaasaaitamisest, sest siis tekiks ka reaalne võimalus eelarvet kasvatada.