Moosi-le-eee!

6. oktoober 2013 TIIA LINNARD

Moosid ritta! Konkurss algab nüüd ja kohe!

Mäetagusel löödi möödunud laupäeval letti 15 purki soolast ja 59 purki magusat keedist, lisaks veel 12 purki moosi pannkoogitordi tarvis. Jestas, kus seda kõike vaja läks? Kus mujal kui hoidiste peol!

Olgu kohe ära öeldud, et pannkoogitort tuli vägev ning Eesti rekordi vääriline. Pikkus 6,6 m, laius 37 cm, kõrgus koos kaunistustega 9 cm. Tulemus: VÄGA MAITSEV!!!

Seisma jäänud banaanid

Mäetaguse tänavune hoidiste festival kinnitas, et eksperimenteeri palju tahad – klassika on jätkuvalt hinnas. Kui lähemalt ja kaugemalt kokku tulnud auväärt žürii liikmed olid kõik moosid ära mekkinud, tunnistati võitjaks “Vanaema õunamoos”, autoriks Reyle Kappinen ja kaasautoriks – ei keegi muu, kui Mäetagusel elav sõnameister Virve Osila! Aga jäägu võidumoosi retsept selle loo magustoiduks.

Reyle töötab Mäetaguse lasteaias nagu ka Linda Kulpas, kelle mustsõstra-banaanimoos pälvis kolmanda koha. Mustsõstrad banaanidega? Hmm… Üllatav kooslus.

Linda jaoks pole siin üllatavat midagi: kui kodus enam kellelgi banaanid sisse ei lähe, siis midagi on vaja nendega ju ometi ette võtta. Näiteks pista moosi sisse. Kolm banaani kaheliitrise potitäie marjade kohta on Linda sõnul täiesti paras ports, et nende kollaste kõverike maitset tunda oleks.”Mulle endale meeldis tegelikult ebaküdoonia-apelsinihoidis rohkem,” tunnistab kolme liiki moosiga konkursil osalenud naine.

Kas selline kooslus hapu ei jää? Ei jää ta midagi, kinnitab Linda, kes enne suutäie hapukamat kui liigmagusat haukab. “Jääb hoopis väga vitamiinirikas marmelaad,” ütleb ta. “Seda moosi tasub tõesti teha.”

Nii et kellel ebaküdooniapõõsad siiani vilju täis – vutt-vutt korjama! Ebaküdooniad tuleb ära viilutada, suhkruga segada, üks apelsin lisada ning saumiksriga püreestada. Üks liiter vilju ja mitte rohkem kui kilo suhkrut. Nii lihtne see ongi. No ja keeta tuleb muidugi ka.

Ka Mäetaguse eelmisele hoidiste konkursile esitas Linda kolm keedist, üks neist pirni-apelsinimoos tumeda šokolaadiga. “Samasuguse moosi oli teinud ka üks meesterahvas, kes kuulutati võitjaks,” ütleb Linda, kes tundis toona korraks pahameelt: miks tema, mitte mina? “Aga see läks ruttu üle. Vahva ju, kui mehed ka kampa löövad.”

Mehiste meeste moos

Soolaste hoidiste poole pealt kuulus võitja au “Mehiste meeste moosile”, autoriks Merike Hobolainen.

Millest võiks koosneda üks mehiste meeste moos? Tõrvast ja tökatist, viinast ja voblast?

“Küüslaugust, sibulast, kibepiprast ja porgandist,” ütleb Merike.

Siis ma ju väga ei eksinudki…

Need küüslaugud, sibulad, kibepiprad ja porgandid tuleb tükeldada ja keeta, seejärel saumiksriga purustada, maitsestada soola ja pipraga, lisada törts äädikat ja – purki!

See retsept on absoluutselt Merikese enda välja mõeldud. Nii nagu Linda kolmanda auhinna pälvinud keedis sündis laua peale seisma jäänud banaanide realiseerimise vajadusest, nii sai “Mehiste meeste moos” alguse sellest, et kuhugi oli vaja need kibepiprad ära panna. Ja kuhu sa neid mujale paned, kui… “Mehiste meeste moosi” sisse! “Mulle isiklikult see hoidis üldse ei meeldi,” tunnistab Merike. Vot sulle siis! “Aga meestele meeldis, olevat ketšupi asemel lihaga väga hea.”

Kõik, mida see moos sisaldab, pärineb Merikese enda aiast, ja ei ole nende kasvatamisel kasutatud ei väetist, ei mürki. Mahe, mis mahe! Kuid olgu see kasvatus kui tahes mahe – kibepipar on ja jääb kibepipraks ning tema kasutamisel tasub olla ettevaatlik, hoiatab Merike. “Kolm päeva veel näpud kipitasid,” tõdeb ta. Ja kolm neid pipraid vaid oligi, mis moosi sisse läksid.

Et see “moos”, mis Merikesele endale ei meeldi, talle võidu tõi, sai Maidlas elav naine teada alles esmaspäeval töö juures. Nii nagu Reyle, nii nagu Linda, nii töötab ka Merike Mäetaguse lasteaias. Kaks võitu ja üks kolmas koht – Mäetaguse lasteaed on väärt eripreemiat!

Mahemaasikad

Sama mahedad, kui Merikese võidumoosi komponendid, on Tiina Kivili maasikad, mis rändasid konkursil teise koha pälvinud keedise sisse. Kae žüriid, tunneb teine mahepõllumajanduse purgiski ära, ilma et keegi ette ütleks, mismoodi need saadused on kasvatatud.”Enda istutatud taimed ning selle aasta esimene suur saak – ei väetist, ei mürgiga pritsimist,” räägib Tiina, kes ei pea oma moosi millekski eriliseks. Lastel olevat sellest igatahes juba isu täis.

Eh, või siis pagari laps saia maitset hinnata mõistab.

“See on kõige laisema inimese moos,” muigab Tiina.

Või nii?

Mõnele meeldib, et maasikad jäävad moosi sees terveks, ning võlub seal pliidi ees selle nimel tunde. “Ei midagi sellist,” kinnitab Tiina, kes laseb maasikad saumiksriga puruks, viskab neile suhkru selga – ning tulele. Sutsu keetmist ning moos purki, kaas peale ja keldrisse. Ei mingit pikalt higistamist suvekuumaga kuuma pliidi ääres.

Soolaste hoidiste kategoorias pälvis teise koha Kaja Soomelaineni purk marineeritud – ei, mitte puravike ega riisikatega, nagu harjutud, vaid kukeseentega.

“Porgandit, sibulat, soola, suhkrut, terapipart ja paar vürtsitera,” loetleb Kaja, mida selle hoidise tegemiseks vaja läheb. Peale kukeseente muidugi.

Kukeseeni tuleb paksu põhjaga potis kuumutada, siis kurnata. Ärge te vedelikku jumala eest minema visake, sest sellest sünnibki marinaad! Ainult et vett tuleb sutsu juurde panna.

“Porgand ja sibul viilutada ning keeta marinaadis pehmeks. Siis lisada soola ja suhkrut, pipar, vürts ja – õigus, loorber ikka ka –  ning kõige lõpus äädikas,” õpetab Tiina, kel võttis kukeseente marineerimise ette juulis-augustis, kui metsad olid neid paksult täis ning seente hoidistamisest omas mahlas, aga ka nende sügavkülmikusse toppimisest isu täis sai. “Tahtsin midagi uut proovida.”

Žürii pistis selle uue igatahes viimse seeneni pintslisse.

Võidumoos

Ja nüüd siis magustoit ehk “Vanaema õunamoos”.

Õunamoos on tegelikult ju väga tavaline moos. Seal peab mingi nipp sees olema, et õunamoosiga võitjaks tulla. “Nipp seisneb selle moosi lihtsuses,” kostab Virve, kinnitades, et “Vanaema õunamoosi” keetmises pole midagi keerulist. “Kaks kilo õunu koorida ja viilutada – kõige parem on “Valge klaar”, aga sobib ka mõni muu pehmem sort. Seejärel laduda viilud paksu põhjaga potti suhkruga vaheldumisi – nii, et kõige alumine ja pealmine kiht oleks suhkur.”

Miks neid peab kihiti laduma? Miks ei või neid viile lihtsalt potti panna ja suhkruga segada? “Kui kihiti laod, ei tule üldse vahtu,” teab Virve, kes talitab nii, nagu tegi tema ema õunamoosi keetmisel.

Kui kihid laotud, tuleb pott… Ei, mitte tulele panna, vaid jätta kaane all ööpäevaks seisma, aeg-ajalt õunu lusikaga vajutades. “Segada ei tohi, siis lähevad viilud katki.”

Kui ööpäev läbi ja suhkur potis sulanud, läheb keetmiseks – nõrgal tulel, 45-50 minutit.

Omalt poolt on Virve seda retsepti täiendanud paari killu kaneeli- ja apelsinikoorega. “Kui mina laps olin, siis polnud seda apelsini- ja kaneelikoort lihtsalt kusagilt võtta,” ütleb Virve, kes mäletab siiani, kui hästi ema keedetud õunamoos – mis sest, et kaneeli- ja apelsinilisandita – pühapäeva hommikul pannkookide peal maitses.

Kui õunad võtavad kuldse jume ja muutuvad läbipaistvaks ning kui suhkur on paksenenud aeglasel tulel keetmisest siirupiks, on õige aeg kaneeli- ja apelsinikoor välja võtta ning moos purkidesse valada. Kaaned peale ja – pühapäevahommikud las tulla!

Reyle, kes on hoidistamise alal Virve kõrval alles õpipoisi staatuses, ütleb, et paremat moosi kui “Vanaema õunamoos” pole pühapäevahommikuste pannkookide peal olemas.