Maastikusõitjad turnisid Venemaa kõrgeima mäe nõlvadel

29. september 2013 TIIA LINNARD

Kõrgeim punkt, kuhu eestlased eales Elbrusel autodega tõusnud - 3116 meetrit.

“Need hetked, kui auto hakkas käest ära minema ning üks ratastest libises üle kalju serva – need hetked mõjusid kõigile kainestavalt,” vahendab offroad-sõitjate Kaukaasia ekspeditsioonilt naasnud Marko Kaldur teravaid elamusi, mida pakkusid mägirajad.

Maastikusõitjad on kord juba selline rahvas, kes toituvad ekstreemsusest: seal, kus teistele tuleb piir ette, elu nendele alles algab. Ikka kaugemale ja kõrgemale – sedapuhku Elbruse nõlvadele.

Kui Elbruse nõlvadel turnimine oli teil plaanis, siis rahutu Mägi-Karabahhi külastamine tuli täiesti plaaniväliselt: te ei saanud isegi aru, kui olite rattaid pidi korraga seal. Kumb siis rohkem adrenaliini välja pumpas – Venemaa kõrgeim mägi või endine sõjakolle?

Mägi-Karabahh tuli tõesti ootamatult. Me sõitsime ühest armeenlaste juhatatud teeotsast mööda ning korraga oli tõkkepuuga putka ees. Kuna tõkkepuu oli üleval ning putkast kedagi välja ei tulnud, sõitsime edasi, kuni võmmid meid kinni pidasid ning nõudsid sealviibimiseks loa ja ametliku marsruudi ette näitamist. Siis hakkas meil vaikselt koitma, et me polegi enam Armeenias, vaid Mägi-Karabahhis. Meid kupatati nende pealinna Stephanakerti loa järele ning teekond sinna kulges täpselt läbi sõjatsooni, kus olid tankid ja soomikud ja sõdurid; kus külad olid sodiks lastud – ei ühtegi tervet maja – ning sildid hoiatasid miiniväljade eest. Seal seiklemine oleks võinud vabalt lõppeda sellega, et saad mõne juhusliku kuuli kerre või põrutadki miini otsa, kui maanteest kaugemale sõidad. Rahuvalvajad seisid tee ääres, ega nemadki maanteest kaugemale kippunud.

Ja elamused Elbrusel? Võttis hinge kinni nii teil kui masinatel?

Võttis küll. Autod liikusid, must suitsujutt taga, kiirusega üks kilomeeter tunnis. Aga 3116 meetri peale trügisime välja – kõrgemale pole ükski eestlane autoga jõudnud. Edasi ei kannatanud enam minna, ilma et oleks tulnud hakata autosid vintsimisega lõhkuma. Endal mul oli ka vahepeal selline tunne – kui pildistamise pärast pidevalt üles-alla jooksin -, et viskaks pikali ja jääkski kui surnu lebama.

Kas on keegi üldse autoga Elbruse tipus käinud? 5642 meetrit.

On, aga see auto vedeleb siiani seal kuristikus. See oli Land Roveri Venemaa sissetooja korraldatud ettevõtmine, mida sõitmiseks nimetada ei saa, sest auto vintsiti üles. Kui ta selle lohistamise käigus vahepeal koost lagunes, haagiti ta helikopteri külge ning lennutati Moskvasse, kus remonditi ära ning toodi samasse kohta tagasi. Ime siis, et mäe vallutamine võttis aega 42 päeva. Alla tulles aga trossid purunesid ning auto rullus 400 meetrit kuristikku.

Räägi lehelugejale ka nendest seikadest võimuesindajatega, millest sa oma reisiblogis kirjutasid.

Venemaalt Põhja-Osseetiasse sisenedes pandi kõik meie kolm autojuhti puhuma ning kõik kolm puhusid välja punase! See oli täielik absurd, sest üks neist oli viimati alkoholi tarbinud kaks nädalat tagasi, teine kaks aastat tagasi! Seda kuuldes vajutati laua all mingit nuppu ning näidik läks plaks! roheliseks. Kuid kolmandale autojuhile väänati 2000 dollarit ära – mitte millegi eest, sest ka tema oli kaine.

Teine seik oli Armeenia purjus mendiga, kes meid tee ääres kinni pidas, natuke juttu ajas ning kõigile kommi pakkus. Seejärel laskis meid minema. Ühel hetkel oli ta autoga aga jälle meil sabas ning pidas uuesti kinni, pakkudes eskorti. Ta paarimees istus sel ajal autos ja oksendas uksest välja. Ja nii nad meid seal mägedes eskortisid, pannes ees minema 200 km/h! Meie järele ei jõudnud.

On üks linn, millesse te sel reisil kõik kõrvuni armusite…

Jah, Ševardnadze lemmiklinn – Bathumi. Esimene kuurortlinn, mis ka mulle meeldib. Tavaliselt pole sellistes mereäärsetes linnades midagi teha peale rannas lebotamise, see aga mulle ei istu. Kuid Bathumis elu keeb. Seal on kõike: põnevust, kontraste, ilu. Kui veel kõik need pooleliolevad suurehitised valmis saavad, tuleb Bathumist väga, väga, väga vinge kuurortlinn. Järgmisel suvel läheme sinna tagasi, ühendades selle sõidu liustikufestivaliga: läheme gruusia offroad-sõitjatega liustikele.

Erinevalt Gruusiast ei jätnud Armeenia teile aga mingit muljet, vaatamata selle, et seal on kõik imeodav.

Norralasi, kes on harjunud õlle eest maksma üle 10 euro, ei tohi sinna üldse lasta: Jerevani 50eurosendine õlle hind tapaks neid üsna ruttu. Aga mis me õllest räägime – kvaliteetne konjak, mille eest küsitakse meil 20 eurot, maksab seal 2.50! Tahes-tahtmata jood, isegi siis, kui sulle konjak väga ei meeldi. Täielik hullumaja – kõik on odav! Kuid riik jätab ikkagi nii trööstitu mulje – tolmune ja pruun, väga vähe rohelust -, et sinna küll tagasi ei taha.

Üksjagu kilomeetreid kulges teil sel reisil mööda ohtlikke mägiteid. Mitu korda ratas üle kuristikuserva libises?

Abano kurust läbi sõites oli selline udu, et nähtavus oli vaid paar meetrit. Tagasi sõites mõtlesime, et see udu oleks võinud parem jäädagi, et mitte näha neid kuristikke autorataste kõrval. Nendele, kes polnud varem mägedes sõitnud, oli see väga ekstreemne elamus. Need hetked aga, kus auto hakkas käest ära minema – pärast vihma olid teed libedad ja mudased – ning üks ratastest libises üle kalju serva, mõjusid kõigile kainestavalt.