Pankur Aivar Rehe hindab talupojatarkust

8. mai 2011 SIRLE SOMMER-KALDA

Pankur Aivar Rehe satub kodukanti nii vanemaid külastades kui tööasjus ja elab kaasa piirkonna käekäigule. "Arvan, et selle aasta üks suuremaid positiivseid tehinguid on seotud Silmetiga ja seda ei saa vaadata ainult rahalisest aspektist. Kui sellised rahvusvahelised nimed tulevad siia piirkonda, siin on, mida teha, toota ja müüa, siis on Ida-Virumaal lähema viie aasta jooksul hoopis teine väljanägemine."


Ehkki pangad on alustamas uut laenurallit ja automüüjad raporteerivad aina kopsakamatest müüginumbritest, manitseb Sampo Panga tegevjuht Aivar Rehe elama lihtsa talupojatarkuse järgi: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Kõnelesite Jõhvis Entrumi programmis osalevatele ettevõtlikele noortele sellest, kuidas saavutada edu. Kunagi olite ise täiesti tavaline Kohtla-Järve poiss tavalisest Kohtla-Järve koolist. Kas teie taust on teinud tippu jõudmise raskemaks või vastupidi, sellele kaasa aidanud?

Suurim kasu on olnud vene keele oskus. Tol ajal selles piirkonnas elamine – seda enam, et tegelesin aktiivselt ujumisega -, kus olid valdavalt venekeelsed kaaslased, andis mulle väga hea vene keele oskuse. Oli aeg, kus ma suhtlesin Vene partneritega, ja nad ei tundnud isegi aktsenti.

Keeleoskus tõi mulle palju kasu ka siis, kui töötasin maksu- ja tolliametis ning mul oli juba riigipiirist lähtudes palju suhtlust kolleegidega Venemaalt.

Rohkem ma tollest ajast asju välja ei tooks. Olen sellist tüüpi inimene, kelle saavutused on tulnud järjepideva tööga.

Teil on juhtimiskogemus nii riigi- kui erasektorist. On siin olulist vahet, kas olla panga või riigiasutuse eesotsas?

On levinud arusaam, et eraettevõtlus on natukene tublim kui avalik, aga pean ütlema, et need inimesed, kellega mul õnnestus avalikus sektoris koos töötada, vaimustasid mind. Kusjuures minu kogemus pärineb organisatsioonist, kus oli üle 2000 töötaja.

Kui räägime heast kodukootud põhimõttest, et töö tuleb ära teha, mitte kell ei määra töö, siis see on mõneti Eesti majanduse edu võti. Mul on olnud võimalus töötada erisuguse kapitaliga. Kui vaatame näiteks Taani ühiskonda, kus on sotsiaalsed toetused suhteliselt paigas, siis inimesed paraku töötavad ikkagi kella järgi. Ka meie liigume selles suunas.

Kellast kellani töötavad inimesed ei leia teie silmis armu ilmselt juba seetõttu, et olete ise täielik töösõltlane. Teie grupivend TPI päevilt, Amserv Grupi juhatuse esimees Raivo Kütt ütles kuus aastat tagasi, kui teid nuheldi maksu- ja tolliameti juhina kõrge palga pärast, et teist sellist töömeest Eesti avalik sektor enam ei leia. Teil pidavat olema nädalas kuus tööpäeva ja aega enda jaoks peaaegu üldse mitte. Kas tänaseks on selles osas midagi muutunud?

Ei ole. See on tõsi, et iga kümne aasta järel vaatad enda sisemusse ja lubad, et järgmine kümnend on rahulikum, sest tegelikult sa tead asju ette ja elu hakkab paika loksuma. Aga mõne aja pärast märkad, et sõnad ja teod ei lähe kokku, sa oled ikka see, kes sa oled. Kui valid aktiivse tee, siis naljalt sellelt rajalt maha ei astu.

Minule on hobi kodu ja kuna kodus olemise aeg on niivõrd lühike, on see seda mõnusam.

Kas praegu on panganduses igavam töötada kui ajal, mil olite lähedalt seotud Hoiu- ja Hansapanga ühendamisega?

Nii ja naa. Üks asi on igapäevane panga juhtimine, aga teine asi on see, et inimesel nagu ka ühiskonnal peab olema mingi eesmärk. 2-3 aastat oli meie eesmärk liituda eurotsooniga. Olukorras, kus pead juhina inimesi kogu aeg motiveerima, oli see kuldne aeg. Kõik sellised inimesed, kes loovad midagi, nautisid seda perioodi.

Nüüd pead jälle hakkama mõtlema, mis on see, mille nimel edasi liikuda. Vaimne tempo läheb natukene alla, see on tõsi. Inimene pärast sellist perioodi natukene puhkab ja siis ta tahab jälle uut väljakutset.

Pangad on hakanud taas valjuhäälsemalt kodulaenu reklaamima. Me kõik teame, mis eelmine kord juhtus.

Minu põhimõte laenamisel on: üheksa korda mõõda ehk kalkuleeri ja üks kord lõika. Seda talupojatarkust soovitan järgida nii peredel kodulaenu võttes kui ettevõtjatel.

Sattusin rasketel aegadel olema ka pangaliidu juht. See aeg tähendas peredes väärtuste ümberhindamist ja paljude asjade ohverdamist. Läheme ajas natukene kaugemale. Kui Eesti majandus hakkas arenema ja pangad julgesid anda pikemaid laene, siis esimene särav asi meie kodudes ei olnud mitte kodu ise, vaid ikka autod ja mõne aja möödudes, umbes 2000. aastast, tuli alles koduvahetuse teema.

Pole saladus, et pankurid andsid ka märku, et võib-olla on mõistlik kodu kvaliteeti parandada, ja pakkusid liiga häälekalt laenuressurssi. Tunnistan, et nüüd on kriis möödas ja häälekus hakkab jälle kasvama. Oluline on rääkida mõistlikust laenamisest.

Eestis on ikkagi 150 000 kodulaenu võtnud peret hästi või halvasti selle raske aja üle elanud ja praegu võib kindlasti öelda, et inimesed mõtlevad asju tunduvalt paremini läbi. Kuigi kui tuua paralleel liisingufirmadega, siis raporteeritakse jälle autode müügikasvust. Nii et automoment tuleb uuesti sisse.

Ma ei ütle, et viie aasta pärast ootame uut kodulaenude tsüklit, aga me oleme siiski inimesed… Sa võid ju teada, kuidas majanduses asjad loogiliselt käivad, ja sellest rääkida, aga ühiskond liigub ikkagi oma teed. Keegi ei taha uskuda tagasilööke.

Muide, kui pered sattusid kodulaenu maksmisega raskustesse, nägin, kuidas pangatöötajad pidid olema, ma ei ütle, et perenõustajad, aga väga lähedal sellele, ja veensid inimesi, et kodu on olulisem säilitada kui autot. Mäletan, et meesterahvastele tuli autost loobumine väga raskelt.

Ütlesite, et päike on juba Eesti majanduses väljas. Mis aga ei tähenda, et peaks unustama masu õppetunni, et tuleb koguda varusid?

Arvan, et inimesed järgivad seda põhimõtet ja mõtlevad ikka tunduvalt paremini oma homse päeva läbi. Ja muidugi peab oskama raha lugeda, finantsharitus on hästi oluline.

See on ka panganduse asi õpetada inimesi rahaga ümber käima. Näiteks meie lõime sellise interaktiivse keskkonna nagu www.rahamaa.ee, mis on mõeldud 6-9aastastele lastele. Võib küsida, miks nii väikestele, ja isegi olin veidi skeptiline, sest see oli suur raha, mis me infotehnoloogiasse investeerisime. Aga rahamaal on 30 000 aktiivset kasutajat, emad-isad mängivad oma lastega, õpetavad, et raha ei kasva puu otsas ja selleks, et midagi soovitut osta, tuleb säästa.

Kuidas mõjub praegune hinnaralli inimeste säästmistahtele ja -võimele?

Tahan selles osas inimesi väga kiita ja see ei ole lihtsalt sõnakõlks. Kui kriisi ajal käisid meil IMFi nõustajad, siis nad ei saanud aru, kuidas on võimalik, et meil on majanduslangus, töötus on oluliselt kasvanud, palgad vähenenud, aga eraisikute hoiused kasvavad.

Ütlesin, et selle mõistmiseks peate meie ajalukku minema. Oleme tulnud käsumajandusest, kus öeldi, tee seda ja ära tee seda. Pangaliidu juhina kogu aeg rääkisin, et ärge kulutage teisejärguliste vajaduste rahuldamiseks, vaid säästke! Tean, et jaekaupmeestele ja automüüjatele ei meeldinud see üleskutse, aga inimesed reageerisid sellele. Isegi praegu on inimestel säästmise hoiak olemas.

Kui hindadest rääkida, siis kõige murelikum olen elektrihinna tõusu suhtes, nii konkurentsiameti otsusega (uute võrguteenuse tasudega kerkib elektrihind keskmiselt 6 protsenti – toim.) kui elektrituru avanemisega kaasneva hinnatõusuga 2013. aastal.

Arvan, et elektrihinna tõusu mõju saame palju tunda, sest elekter on see, mis ronib nii saia, leiva kui piima hinda. Kütuse hinnatõusu on veel kergem taluda, aga elekter on igal pool.

Kui rääkida sellest positiivsema külje pealt, siis oleme ühel turul Leeduga. Teadsime, et kui Ignalina läheb kinni (tuumajaam suleti 1. jaanuaril 2010 – toim.), siis selle riigi tööstus kaotab oma konkurentsieelise. Tõesti, kui räägid Leedu ettevõtjatega, siis nad ütlevad, et hind tõusis 30 protsenti. Siis mõtled küll, kuidas nad majandavad, sest see on šokk, kui nii lühikese ajaga pead üliodava energia asemel hakkama elektrit ostma avatud turult.

Meil nii tõsist lööki ei tule, pealegi on meil põlevkivi. Kui oskame oma rikkusega heaperemehelikult ringi käia – ja seda me oskame, sest näeme, et põlevkivi ei kasutata ainult ahjus, vaid seda töödeldakse ka õliks. Ja senikaua kui raporteeritakse naftahinnast üle saja dollari barreli eest, on siinsed ettevõtjad väga heas majanduskeskkonnas.