Viinaköögi varemetele rajatud ilu

28. august 2013 SIRLE SOMMER-KALDA

Viinaköögi juurde rajatud peenar on Koidut heas mõttes üllatanud. "Siin oli kivi- ja rägamägi, kunagi peeti selles kohas ketikoera. Mõtlesin, et siin ei hakka ükski taim kasvama. Pärast tuli välja, et ükskõik, mida siia istutad, on seda aasta-kahe pärast topelt."

Koidu ja Heigo Peneki Koogu külas asuva kodu kaubamärgiks on mõisaaegne tiik, kus tänavu pesitseb kolm pardiperet, ja viinaköögi varemed, mis pakuvad suurepärast tausta õiteilule. 

Läinud pühapäeval president Toomas Hendrik Ilveselt autasu saanud Koidu Penek jääb oma vana talumaja ja seda ümbritsevat hiiglasuurt aeda hinnates tagasihoidlikuks. “Meie aias pole küll midagi uut ega moodsat. Lihtsalt püüame aia enda meele järgi ja puhtana hoida.”

Ida-Virumaa omavalitsusliidu heakorrakomisjon oli teist meelt. Komisjoniliikmele Katrin Parvele avaldas muljet nii tohutult suur haritud pind, mis on ideaalses korras, kui ka lagunenud viinavabrik, mis loob taluõuel erilise miljöö.

Koogu mõisa viinavabrik seisab varemeis nagu ka 19. sajandil ehitatud mõisa ühekorruseline kivist härrastemaja, mis on Penekite koduõuelt kiviga visata.

“Viinavabriku kohta olen andmeid otsinud, aga ei leidnud midagi, ka pilti mitte. Tean ainult, et viinaköök sõja ajal põles. Alles on ka viinaköögi tööliste majade varemed, vundamendid on igal pool,” jutustab Koidu.

Olgugi et kesvamärjukese tootmiseks see enam ei kõlba, on viinaköögil praegugi praktiline kasutus: sisemuses on kelder ja puukuur, väljast on varemed osavalt ära kasutatud ronitaimede toena. Hallil paekivitaustal torkavad metsviinapuu, humal, kuslapuu ja elulõngad iseäranis hästi silma. Peale silmailu hoiavad varemed õue tuulevaikse.

Viinaköögi sees kasvavad puud – kase ja pihlaka – plaanib pererahvas siiski maha võtta, et need müüri ei lammutaks.

Pere kivilembus paistab silma ka ise laotud looklevates kiviaedades ja lillepeenardesse veetud kivirahnudes.

Kodustatud pardid 

Kivide kõrval kujundab aia nägu vesi – mõisaaegne tiik laiutab otse õue peal. Kevadel ja sügisel ulatub vesi peenra servadeni, suvel on tiik madal, aga mudapõhja tõttu ujumiskõlbmatu. Küll  tunnevad end mõisatiigis hästi pardid.

“Pardiemad teevad igal kevadel tiigi tagaossa pesa ja see on nii maru vaatepilt, kui nad tulevad oma poegadega välja. 10. mai paiku hakkan ootama, et peaksid juba tulema. Siis nad kõnnivad meiega koos mööda õue, tupsud sabas, ja pool suguvõsa pildistab neid. Tänavu oli kolm peret ja 13 poega,” läheb Koidu nägu isehakanud naabritest kõneldes särama.

Paterdavad sulelised ei pelga isegi noorukest Berni karjakoera Navit, passinimega Navarrot. “Esimesel korral, kui koer avastas pardid tiigi peal ujumas, arvas ta millegipärast, et tema saab ka. Astus tiiki, käis sulpsti vee alla ja jooksis kiiresti tagasi. Kui pardid kalda peal kõnnivad, siis natukene ajab neid taga, aga pardid sellest ei hooli, tulevad jälle tagasi.”

Samamoodi ei lase sulelised end heidutada muru niitmisest ega sellest, kui suurema seltskonnaga katusealuses sünnipäeva peetakse.

Et veelinnud end koduselt tunneksid, tiiki ei puhastata. “Tiiki ei saagi lagedaks ega puhtaks teha, siis nad kindlasti ei hakka siin pesitsema,” usub Koidu, kes ei taha ilma jääda vaatepildist, kuidas väikesed pardipojad ema tiiva all õhtupäikest naudivad.

Hästi hoitud pärandus 

Perenaisel endal niisama istumiseks suurt mahti pole. Heinamaid kasutavad talunikest naabrid, aga rohkem kui hektarit maja lähiümbruses hooldab pererahvas ise. “Kui üksi olen, siis niidan kaks päeva, nii traktori kui niidukiga. Kui pere abiks, siis läheb kiiremini. No ja rohimine peale selle.”

Kännu- ja kiviservade ning puude ümbruse trimmerdamine on täiskasvanud poja ülesanne. Soomes töötav abikaasa kõpitseb kodus olles maja. 1905. aastal ehitatud elumaja, mis on osaliselt palkidest, osaliselt paekivist, on saanud uue katuse ja vundamendi ning teist korda värske voodri. Praegu on käsil sisetööd.

“Sügisel saab meil siin elatud 19 aastat. See maja jäi päranduseks mehe vanatädilt, kellel polnud lapsi. Eks ta alguses oli vana, metsik ja rägane koht ning mõjus hirmutavalt, aga alati on oma parem, kui sul mitte midagi ei ole,” arutleb Koidu.

Aastatega on pilt tundmatuseni muutunud. “Muudkui pressime aeda edasi. Tööd tuleb sellega juurde, aga ilu ka. Mehed juba porisevad, et liiga suureks läheb. Kui räägin, et lõpetasin just niitmise ja olen väsinud, siis küsivad tögades: “Kas teed veel juurde?””

Näiteks maalapil, kus paar aastat tagasi vohasid nõgesed, kasvab nüüd pere köögivili. Tulevikus istutatakse sinna õuna- ja pirnipuud. “Tarbeaed on selles majapidamises kogu aeg olnud, seda pole kunagi hävitatud. Kui elad maal, peab toit tulema aiast – meile on nii meeldinud.”

Peenra- ja kartulimaad harib Koidu Aseris elava ämmaga kahasse. “Koos kasvatame, koos rohime. Kunagi peeti siin ka loomi. Kui meie siia tulime, oli veel kümme kana, aga kärbid käisid aida alt, imesid nad verest tühjaks, ja nii lõppes ka meie loomapidamine.”

Ilma selletagi jätkub tegemisi igaks päevaks ja see on Koidu meelest ainult hea. “Mis ma siin üksi ikka niisama istun? Ikka teed midagi: kõnnid ringi ja korjad oksi või tõmbad siit rohu ja sealt rohu,” jutustab ta.

Järgmised aiaga seotud unistused keerlevad tal rooside ümber. Praegu valitsevad maja juures iirised, daaliad ja liiliad. “Kui majavundamendi juurde peenar tuleb, siis hakkan roosidega proovima. Praegu on neid vähe, ainult mõned sünnipäevaks kingitud potiroosid.”