Pidulik paigalmarss toetusreitinguis

27. august 2013 ANDRES HERKEL, riigikogu liige (IRL)

Erakondade toetusreitinguid iseloomustab pidulik paigalmarss. Taas on kasvanud erakondliku eelistuseta valijate hulk, ulatudes koguni 46 protsendini. Opositsioonierakondade kogutoetus on juba pikka aega koalitsioonierakondade omast suurem, kuid erakondliku eelistuseta valijate arvukus ei peaks neidki rõõmustama.

Marginaalsed parteid on sealjuures marginaalseks ka jäänud, nende toetus sihib endiselt selgelt künnise alla.

Arvatavasti on kogemused muutnud Eesti valija üsna skeptiliseks. Pettunute suurele hulgale vaatamata on raske toetust leida äärmuslikule populismile, samuti ei usu ma eriti ühe üleskutse peale ülalt alla moodustatud protestiparteisse. Kui miski paraneb, siis ikka rohujuuretasandil ja alt üles – seda nii olemasolevate erakondade sees kui ka vaba kodanikuühiskonna initsiatiivil väljaspool neid.

Seni aga kasutavad vanad erakonnad vanu võtteid. Tallinnas väljendub see Savisaare tembutamises ning selles, et kõik ülejäänud konkureerivad Savisaare pearivaali tiitlile. Käib justkui vana vaenu õhutamine, ehkki näitlejad poliitlaval on vahepeal väsinud ning värskus puudub.

Üldiselt suhtun ma võrguväljaannete anonüümsetesse kommentaaridesse mõistva kriitilisusega. Ühe tähelepanuväärse eneseväljenduse leidsin Postimehe võrguväljaandes refereeritud Emori viimase küsitlustulemuse puhul. Too arvaja leidis, et Eesti erakondi tabanud ajakirjandusliku kriitika laviin pole muud kui FSB kätetöö. Täpsemalt tsiteerides: “Reformi kollektiivne ja kooskõlastatud peksmine KOGU EESTI MEEDIA poolt on kardetavasti toimunud FSB raha eest.” Ja samas vaimus edasi mitu pikka kommentaari.

Ma ei tea, kas see on mingi frustratsiooni väljaelamine või avalikkuse võltsimise katse. Kui selle taga pole lausa iroonia, siis avaldub siin soov näha võimuerakonna ebaõnnestumiste taga mõnd vandenõu, välisvaenlast ja sisevaenlast, kelle ohtlikkust kujutades püütakse mobiliseerida valijaid.

Selle peale tuleb mul kummatigi meelde üks Ida klassikaline tarkusetekst, mis kinnitab, et kõige ohtlikum elevant on ikkagi meeleelevant meis enestes. Ehk äkki vaataks kõigepealt, mida me ise saame paremini teha. Ma isegi ei alahindaks siinjuures FSB soovi suunata Eesti sisepoliitika võimalikult suurte segaduste juurde. Kahekümne aasta jooksul pole see küll õnnestunud ja peamiselt tänu sellele, et meie sisemised ressursid on olnud õige tugevad. Ja nende sisemiste ressursside hulka kuulub kahtlemata ka vaba ja kriitiline ajakirjandus, mida eespool tsiteeritud anonüümkommentaator peab FSB käepikenduseks.

See, mida kõige rohkem karta, on sisemiste ressursside vaesumine. See väljendub nii uute mobiliseerivate eesmärkide nappuses kui ka erakondade kartellistumises, samuti parlamendierakondade vähenemises neljani ja eelistuseta valijate hulga kasvus. Napib nii uusi tegijaid kui värsket pilku. Muu hulgas väljendab seda ka paigalmarss reitinguis. Ja see kõik ei ole välisvaenlase kätetöö, vaid midagi, millele tuleb lahendus leida meil endil, siin ja praegu.