Vajaduspõhine peretoetus − samm õiges suunas

25. august 2013 LAINE RANDJÄRV, riigikogu aseesimees (Reformierakond)

Juulist käivitus vajaduspõhine peretoetuste reform, mis väiksema sissetulekuga ühe ja kahe lapsega peredele lastetoetuse kahe aastaga kahekordistab ja suurendab oluliselt toetusi kõikidel nendel peredel, kus kasvamas kolm last või rohkem.

Juba üle 4000 pere on riigilt lisatuge taotlenud ja lisaraha saanud ning taotlusi lisandub iga päevaga. Lisaks on üle 22 400 lapse nendes suuremates peredes, kellele tuli lisatoetus ilma avaldust esitamata.

Ise samuti lapsevanema ja vanaemana ei saa ma peretoetuste tõusu reformi hinnata kuidagi muudmoodi kui üheks viimaste aastate olulisemaks sotsiaalpoliitiliseks sammuks. Reformierakonna poolt aasta tagasi pakutud mehhanism, kuidas peretoetusi suurendada, näitab mõtteviisi muutust. Toetada tuleb rohkem abivajajaid ja neid siis juba tõhusalt, aga mitte kõigile ühtlaselt piskut jagada. Selles suunas liigub tulevikus kogu meie sotsiaalpoliitika. Maksumaksjale on see soodsam ja abivajajale tõhusam kui lahendus, mis tõstaks maksukoormust ja samas maksuraha võrdselt kõigile tagasi jagaks.

Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri perekonna esimesele liikmele kehtestab riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri aluseks on statistikaameti poolt eelarveaastale eelneva aasta 1. märtsiks viimati avaldatud suhtelise vaesuse piir. 2013. aasta riigieelarve seaduse kohaselt on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir 2013. aastal perekonna esimesele liikmele 280 eurot kuus. Igale järgnevale vähemalt 14aastasele perekonnaliikmele on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir 140 eurot kuus ning igale alla 14aastasele perekonnaliikmele 84 eurot kuus. Näiteks neljaliikmelise perekonna puhul, kus on kaks täiskasvanut, üks 15aastane laps ning üks 10aastane laps, on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiriks 2013. aastal 644 eurot (280 + 140 + 140 + 84). Seega on sellise koosseisuga neljaliikmelisel perekonnal 2013. aastal õigus vajaduspõhisele peretoetusele juhul, kui perekonna keskmine netosissetulek taotlemisele eelneval kolmel kuul on olnud väiksem kui 644 eurot kuus.

Sotsiaalministeerium on eraldi välja toonud, mida vajaduspõhise peretoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka ei arvata. Nii ei ole peretoetuse mõistes sissetulekuks ühekordsed toetused, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest; puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavad toetused, välja arvatud puudega vanema toetus; riigi tagatisel antud õppelaen; tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel makstav stipendium ning sõidu- ja majutustoetus; õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel makstud vajaduspõhine õppetoetus; riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav kolmanda ja järgneva lapse lapsetoetus kahe lapsetoetuse määra (st 19,18 euro) ulatuses iga nimetatud lapsetoetust saava lapse kohta ja vajaduspõhine peretoetus ise.

Ilmselt on kohane veel kord nimetada täpsed numbrid, kuidas peretoetused kasvavad. Allpool suhtelist vaesuspiiri elavate lastega perede toetusi tõstetakse kahes etapis järgmiselt: alates 2013. aasta 1. juulist hakkas avalduse esitanud ühe lapsega pere saama lisaks juba praegu makstavatele peretoetustele toetust 9,59 eurot (alates 2015. aastast 19,18 eurot) ning kahe ja enama lapsega pere 19,18 eurot (alates 2015. aastast 38,36 eurot) pere kohta.

Juulist on automaatselt, ilma avalduseta kõigi kolme või enama lapsega perede kolmanda ja enama lapse toetus 76,72 (seni 57,54 eurot). Alates 2015. aastast tõstetakse kõigi kolme või enama lapsega perede kolmanda ja enama lapse toetus 95,9 euroni.

Eestlased öeldakse olevat tagasihoidlik rahvas. Nii oli esimesel kuul lisatoetuse taotlejaid vähem, kui algselt arvatud. Ühelt poolt näitab see, et pered saavad omadega hakkama, teisalt aga tasub meenutada, et kui ajutine sissetulekute vähendamine toetust saada lubab, ei maksa avalduse kirjutamist häbeneda. Vähekindlustatud perede väljaselgitamisel on võtmeroll omavalitsuste sotsiaaltöötajatel, kes oma piirkonna abivajajaid kõige paremini teavad.

Rahvaloendus näitas, et oleme kahanev rahvas. Juba lähitulevikus tuleb leida võimalusi, et peresid, kus kasvab kolm või enam last, veelgi tõhusamalt toetada. Peresid, kes kasvatavad üles kolm last või rohkem, peab seetõttu riik senisest paremini väärtustama.

Lõpetuseks tahan märkida, et parim sotsiaalpoliitika on majanduspoliitika, mis tagab vanematele meelepärase töö ja sissetuleku. Sellisel juhul saab pere oma lapsi turvaliselt kasvatada, neid õppimisel toetada ja noored saavad endale huvitava eriala leida, riik saab makse rohkem ja on ka toetust vaja vähem maksta. Siis kestab meie Eesti riik.