Purtse jõgi ootab uusi uuringuid

15. august 2013 KÜLLI KRIIS

Performance'i käigus valgetes rüüdes Kohtla jõkke astunud noored väljusid sealt teisele kaldale enam mitte nii väga valgete ja puhastena - jõe põhjas ja kallastel lasuv pigi oli oma jäljed jätnud.

seisundi parandamise uued võimalused on Eesti jaoks liiga kallid ja võtavad liiga palju aega, tõdeti Purfesti keskkonnaseminaril.

Kui keskkonnaministeerium kümme aastat tagasi Euroopa Liidust tänavuse aastaga lõppeva rahastamisperioodi tarbeks saastast puhastamist vajavaid objekte välja valis, ei tegeletud Eestis jõgede reostusega veel üldse ja Purtse jõe reostuse ulatusest polnud kellelgi ettekujutust.

ASi Maves uuring Purtse jõe kohta valmis alles neli aastat hiljem ja seegi ei anna piisavalt teavet, mille alusel jõe puhastamiseks eelprojekti saaks koostada.

Kolm aastat Purfesti keskkonnaseminare on kindlasti kaasa aidanud, et nüüd uutest uuringutest juba väga konkreetselt kõneldakse – detailsed uuringud, tööprojekt, tasuvusuuring ja keskkonnamõju hindamine valmivad 2015. aasta oktoobriks – ning ELi järgmisel rahastamisperioodil kavandatakse raha ka Purtse ja selle lisajõgede reostuse mõju vähendamiseks.

Loodus ei tule toime

“Ühelt poolt karmistame pinnaveega seotud määrusi, samas lepime sellega, et mõnes veekogus on tonnide viisi ohtlikke aineid, mida mujal mikrogrammides otsime,” nentis Indrek Tamm ASist Maves.

Viru alamvesikonnas on kümme pinnaveekogumit. Neli aastat tagasi hinnati ökoloogiline seisund heaks neist üksnes kolmel; neljal oli see kesine ja halb kolmel: Erra ja Kohtla jõel ning Purtse jõel Püssi paisust Viru HEJ paisuni. 2021. aastaks peab see kõigil hea olema.

Tamm tõdes, et jõgede isepuhastumisele panustada ei saa – raskemad fraktsioonid segunevad liivaga ega liigu jõgede põhjast kusagile.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi keskkonnatehnoloogia professor Jaak Truu märkis, et Kohtla-Järve poolkoksiladestust nõrgveega jõkke jõudvast reostusest suudab loodus ise bakterite abiga lagundada üksnes fenoole, teiste reoainete suhtes on aga mikroobid üsna võimetud. Järelikult peab inimene midagi ette võtma, ent jõgede seisundi parandamine on äärmiselt keeruline küsimus.

Uued tehnoloogiad

“Väiksemates lõikudes, kust on võimalik vesi ära suunata, on põhja puhastamine mõeldav. Seal, kus seda teha ei saa, tuleb põhjalikult kaaluda, kas põhjasetete liigutamine hoopis hullemat reostust ei põhjusta.”

Tegelikult on sellisteks puhkudeks paaril viimasel aastal juba uued tehnoloogiad välja töötatud. Üks võimalus on setete keemiline stabiliseerimine, lisades neile teatud aineid, et setted kivistuksid. Teine on bioloogiline meetod: setetes juba elavaid organisme stimuleeritakse setteid lagundama.

Uutest võimalustest on hea teada, ent uuringuid tellides ei arvesta keskkonnaministeerium nendega eriti, selgus ministeeriumi veeosakonna projektide büroo nõuniku Peep Siimu jutust. Esiteks on alternatiivsed tehnoloogiad ajamahukamad, Euroopa Liidu toetusega projektidele aga eriti pikalt aega ei anta, teiseks on need kallimad.

“Keskkonnapuhastusteenuste maht on Eestis nii väike, et suuri teenusepakkujaid ei saagi kohapeal tekkida,” tõdes Jaak Truu.

Sestap kavandatakse praeguse seisuga ikkagi jõepõhja mehaanilist puhastamist – seal, kus see on võimalik. Täpsemad võimalused ja ohud selguvad lähiaastate uuringute tulemusena. Senimaani ei tasu kellelgi omaalgatuslikult midagi üritada – aasta tagasi lükkas keskkonnainvesteeringute keskus Lüganuse vallavalitsuse Erra jõe pigijäätmetest puhastamise projekti tagasi põhjendusega, et selles polnud reoainete kogused välja toodud.

Esimest korda jättis KIK tänavu toetuseta ka Purfesti keskkonnaseminari.