Laura julgustab kaasaegset improvisatsiooni kuulama

31. juuli 2013 TEET KORSTEN

Laura Põldvere: "Mu keha ongi tegelikult instrument, kui ma tunnen ennast vaimselt või füüsiliselt kehvasti, on häälepaelad sellest mõjutatud. Et just selleks hetkeks valmis ja kõige paremas korras olla, pean nagu sportlane ennast timmima."

Laupäeval Toila laululaval esinenud kaunis Laura Põldvere on vähemalt oma Facebooki konto järgi Ida-Viru tüdruk. Tema salapärast tämbrit kuulates ja tema loomingusse süüvides tuleb öelda, et maakonnale oleks see au.

Minu tütar räägib ühe nõukogudeaegse trepikojaga seoses, et selle niiske krohvi lõhn on niivõrd mõnus, et tahaks seda suisa juua. Sama on sinu tämbriga – lausa ei tea, kuidas seda tahaks võtta. Millal sa avastasid, et sul on selline varandus?

Aitäh! Ma hakkasin laulmisega tegelema kümneaastaselt või veidi nooremana Anne Adamsi juures. Väiksest peale on meeldinud laulda, aga sellist asja ei olnud, et oleks kuidagi tundnud, et on jube äge hääl. Või “oh, nii tahaks sellega endale leiba teenida!”. Pigem arvasin, et see on tore hobi, millega võib tegeleda.

Praegu olime Toilas tunnistajaks olukorrale, kus sinu kauaaegne koostööpartner Raivo Tafenau avastas, et tema saksofon jäi Tallinna maha (olukord lahenes siiski õnnelikult – Tafenau kolleeg Raivo Kallas vuras Mäetaguselt oma autoga kohale, tõi nimekaimule saksi ja kontsert algas õigeaegselt). Sinul sellist asja vist ei saa juhtuda?

Minul ei saa seda juhtuda, jah. Kuigi saab olla, et häält ei olegi. Aga seda üldiselt ei juhtu. Tavaliselt on nii, et ei saa rääkida, aga laulda ikka saab. Muidugi võib see tehniliselt kõlada väga ebameeldivalt – ka iseenda jaoks, sest tead ju ise kõige paremini, milleks oled võimeline. Teises klassis läksin sõbranna sünnipäevale nädal varem ja sellest ajast alates kontrollin kõiki asju viis-kümme korda, enne kui ma kodust välja astun. Tean, et muidu miski ununeb maha.

Eesti muusiku kohta oled suisa üle õppinud. Paljud meie muusikud on iseõppijad…

Lõpetasin Tartu 1. muusikakooli viiuli erialal, siis õppisin Ülenurme laulustuudios, siis USAs Bostonis aasta aega, pärast seda pool aastat Saksamaal Freiburgis. Lõpetasin muusikaakadeemias bakalaureusekraadiga džässmuusika eriala. Nüüd olen olnud aasta aega magistrantuuris kaasaegse improvisatsiooni osakonnas. Olen osalenud ka väga paljudes töötubades eri riikides: Hollandis, Soomes, Itaalias ja mujal.

Sinu mõnus Ameerika aktsent on siis otse oma kodumaalt pärit?

Õppisin Miina Härma gümnaasiumis, kus on puhas Briti inglise keel. Aga väga keeruline on USA keskkonnas sellisele inglise keelele truuks jääda, kui kõik räägivad mõnusa Ameerika aktsendiga. Pluss see, et briti aktsendiga rääkimine võttis nii kaua aega, ma lõin käega ja läksin üle Bostoni aktsendile.

Meie intervjuu toimub enne kontserti Toila laululaval, sestap ma ei tea täpselt, mis kontserdil kõlab. 

Kontserdil saavad kõlama Sven Lõhmuse lood, mille on Jürmo Eespere arranžeerinud triole ja ka suuremale bändile, kellega oleme teinud koos kontserte (näiteks sama tuuri kontserdil Ammende villas Pärnus kõlasid lisaks elektriklaverile ja saksofonile ka trummid ning basskitarr – toim) ja siis peegelpildis sellele vastanduv, 1960. ja 1970. aastate muusika, mis on Jürmo arranžeeritud. On lugusid Marju Kuudi repertuaarist, ka Uno Naissoo ja Arne Oidi kirjutatuid. Vastandame 2010. aasta 1970. aastatele ja küsime: kas see kõlab väga erinevalt või siis mitte?

Kevadel pälvisid teise koha vokaalkonkursil “Riga Jazz Stage”, kus osales 30 lauljat 13st riigist. 

Lisaks pälvisin Raimonds Paulsi eriauhinna. Kindlasti on see hetkeline tunnustus. Väga oluline on, et seal jagatakse ka rahalisi auhindu, et muusikuid toetada. Tihtipeale räägitakse “oi, sa saad tutvusi”, aga tegelikult võivad need tutvused ka väga vabalt ilusti lahtuda. Rahaline preemia annab võimaluse osaleda näiteks rahvusvahelises workshop‘is, soetada muusikainstrumendi – see on super hea.

Seetõttu oledki Eesti üks šefimaid lauljaid, et tunned ennast vabalt nii pophitte esitades – 2011. aasta lõpus näiteks selgus, et oled enim mängitud staar Eesti raadiojaamades – kui kaasaegses improvisatsioonis.

Eesmärk on need asjad kuidagi ühendada. Praegu ei tea, kas täna õhtul esitame lugu “Rahepilv”, aga oleme teinud ka veidi improvisatsioonilisemat asja. Inimene, kes teab mind võib-olla rohkem popmuusika järgi, saab selle popmuusika- ja džässipoolse doosi kätte, samas ta saab veel midagi improvisatsioonilisemat. Tihtipeale kujutatakse kõrge sein kahe asja vahele, aga tegelikult ei teata, et improvisatsioon võib väga ägedalt kõlada, see võib huvi pakkuda.

Sageli lüüakse käega, et “äh, see on mingi nüüdismuusika”, “kaasaegne improvisatsioon” kõlab paljudele nagu mingi hullumeelsus. Sageli on aga näiteks Šveitsis ja Hollandis sellistel kontsertidel ka 80aastased, kes ütlevad, et see on nende lemmikmuusika. Lihtsalt inimesed pole kuulnud, nõukaajal ei olnud sellist võimalust.

Liikumine eri stiilide vahel on põnev ja enda tehniliselt arendamine teeb selle võimalikuks: selle poole peaks iga laulja püüdlema. Vahel tunned, et pole nii kaua harjutanud, et pole kõige parem seis. Sellist asja, et olen nüüd lõplikult valmis, “nüüd ei pea enam harjutama”, kahjuks ei ole. (Naerab.)

Oled tsiteerinud oma EMTA õpetajat Anna-Liis Polli, kes ütleb, et ühe tunnise kontserdi jaoks tuleb harjutada kümme tundi. 

Jah, esinemispraktika on kõige olulisem. Mu keha ongi tegelikult instrument, kui ma tunnen ennast vaimselt või füüsiliselt kehvasti, on häälepaelad sellest mõjutatud. Et just selleks hetkeks valmis ja kõige paremas korras olla, peab nagu sportlane ennast timmima. Mõnikord ikka ei kuku välja.

Praegu võib öelda, et oled ühe maratoni lõpus. Toila kontsert on sinu 15kontserdilise tuuri eelviimane.  

Mul on kaks suuremat tuuri varem olnud. 2008. aastal toimus tuur koostöös Raivo Tafenau bändi ning Sergio Bastosega ja 2010. aastal Sandra Nurmsalu, Urban Symphony ja Raivo bändiga. Käesolev on aga senistest kõige pikem. Väga vahva on olnud, oleme käinud just väikestes kohtades ja sellistes, kuhu pole varem sattunud. Järgmisel aastal võiks kontserdipaikade seas vahest rohkem olla intiimseid taluhoove, lauluväljakud jäävad võib-olla liiga suureks. Ebaveres olime sunnitud ilma tõttu siseruumidesse kolima ja see oli väga armas kontsert.

Kuidas defineerid kaasaegset improvisatsiooni?

Improvisatsioon, mida džässmuusika sisaldab, baseerub ikka mingisugusel harmoonia järgnevusel, teatud svingitunnetusel. Miskitpidi on ta ikkagi raamides kinni. Kaasaegne improvisatsioon, ma leian, peaks olema selline, kus võid kõiki stiile kasutada. Mõni ütleb, et kaasaegne improvisatsioon on stiilivaba, aga ütleks, et see on stiilielementide kasutamine nii, et sa võid seda kõigega segada.

Facebookis sarnaned Juku-Kalle Raidiga, sest sul on fiktsioonina päritolupaigaks märgitud Narva-Jõesuu, Juku-Kallel aga Narva. Isegi osa riigikogu liikmeid arvab, et Juku ongi narvakas. Mis nali sellega on?

Tegelikult on mu vanaisa pärit Maetsma külast Avinurme kandist, kus tema isa oli koolipidaja. Narva-Jõesuu nali sündis nii, et mõnus on mõelda, et oledki kuskilt mujalt pärit. Ida-Virumaal võiks rohkem esinemisi toimuda.

Nüüd elad ja tegutsed Tallinnas. Kuidas sulle see linn tartlasena meeldib? 

Jah, esimesed 17 aastat elasin ikkagi Tartus. Tallinn on kiire linn, seal juhtub ja toimub. Teine asi on, et inimesed on lihtsalt närvilisemad, nad jäävad hiljaks, võtavad väga palju asju enda plaanidesse – ilmselgelt keegi hilineb, asjad lükkuvad edasi ja tekivad probleemid. Tartus on väga lihtne: kõik jõuavad õigeks ajaks, on rahulikud, aega on, kõik asjad saavad tehtud.

Kuidas sul endal õnnestub selline mõnus rahu säilitada? 

Eks vahel olegi keeruline rahu säilitada, kui on väga kiired perioodid. Tuleb puhata, siis tuleb see rahu tagasi. Ma ei ole sada protsenti linnaelu nautija, kuigi ma ei oleks ka päris maainimene – natuke on vaja ka seltskonda ning linnamelu nautida ja siis minna maale. Aeg-ajalt on küll super mõnus Tartus kodus käia, see ongi mu akulaadija. Perega koosolemine on number üks asi. Kui inimesed hakkavad teise ilma minema, siis keegi ei mõtle sellele, kui palju ta on kontserte andnud või kus põnevates riikides käinud – pigem on oluline see, kellega neid kogemusi on jagatud, ning aeg, mis on veedetud koos enda kõige lähedasematega.

Huvitav, et tõid siinkohal intervjuusse metafüüsilise mõõtme. Mis on sind filosoofilisema mõtte juurde juhatanud? 

Ilma sügavama pooleta tekiks küsimus, miks me üldse siin oleme. Arvan, et igal inimesel peab usk olema, muidu pole alustala, kus seista.

Mida arvad oma diskograafiast?

Plaat on justkui vahekokkuvõte tehtud tööle ja nähtud vaevale. Samuti on põnev salvestusprotsess, mis on teistest loominguvormidest nii erinev ja mida nii tihti ei saa kogeda. Mõnus on ka lõpuks näha plaadiriiulil valmis produkti ning mõnikord endale meelde tuletada, mis on juba tehtud.

Sinu esinemistel torkavad silma ka kaunid, maitsekad kostüümid. Ja Kohtla-Järve Järve gümnaasiumis esinesid laheda soenguga, kus külgedelt olid sul juuksed masinaga väga lühikeseks aetud…

Ma arvan, et tasub eksperimenteerida. Eriti naisterahvastele annab see värskust ja head enesetunnet. Päris selline boheemmuusik ma pole, et on täiesti ükskõik, milline ma välja näen. Heliplaat on visiitkaart, aga samuti on seda välimus – inimesed paratamatult ikkagi märkavad välimust, enne kui nad hakkavad sisu tundma. Leian, et see on ka austusavaldus inimestele, kes tulevad mind kuulama.