Pikk hoovõtt

4. mai 2011 

Uuel riigikogu koosseisul on esimene töökuu seljataga, ent millegi meeldejäävaga pole riigi esinduskogu siiani veel silma paistnud. Kui just mitte arvestada rekordiliselt lühikesi istungeid, mis isegi nädalaga kaugeltki üht tavalist kaheksatunnist tööpäeva kokku ei andnud.

Parlamendi liikmete töötegemise tavade, samuti nende palkade ja kuluhüvitiste kallal võib lõputult hambaid teritada, kuid sellele iseenesest ei tulekski võib-olla üleliia tähelepanu pöörata. Ega selles midagi põhimõtteliselt uut ja üllatavat ole.

Märksa murelikum tasuks olla selle pärast, et kui värskelt valitud parlament peaks pakatama energiast ja teotahtest riigis asju senisest paremini korraldada, torkavad tema tegevuses esimestest nädalatest peale silma loidus ja tüdimus. Võimuliidu saadikud teavad, et nende positsioon on hetkel üsna kindel, opositsioon tajub samas, et liigne torkimine oleks ka nagu suuresti asjatu vaev.

Kus on poolgi sellest saadikute sädemest, millest nad pakatasid valimiskampaania ajal? Mida teevad Ida-Virust valitud saadikud selleks, et valimiste eel nii palju räägitud vajadusest hakata ellu viima Ida-Viru tegevuskava midagigi liikuma hakkaks? Milliste valijatega nad kohtuvad ja millest räägivad reedeti või siis, kui on istungitevabad nädalad?

Kui pikk peaks olema paras hoovõtt, et parlament normaalsetel tuuridel tööle hakkaks? Tavalisele töövõtjale adra seadmiseks pikka aega üldjuhul ei anta. Ent riigikogust ei tasu tõsisemaid tegusid ilmselt enne sügist oodata, sest peagi hakkab neil ligemale kolm kuud pikk suvevaheaeg.