Spordielu eestvedajad on heas mõttes hullud

20. juuli 2013 ERIK GAMZEJEV

Erich Petrovitsi hinnangul on Jõhvi oma spordiobjektide rajamisel sama kaugel, kui Rakvere oli seitsmeaastase skaala esimesel-teisel aastal. Praegu on olemas vaid spordihall. Aga lähiaastate plaanides on uued jalgpalli- ja tenniseväljakud, kergejõustikustaadion, ujula ja jäähall.

Erich Petrovits juhtis ligemale seitse aastat Rakvere spordielu ja selle ajaga muutus Lääne-Viru pealinn üheks paremate sportimistingimustega linnaks Eestis. Nüüd on  ta samasugust eesmärki sihtimas Jõhvis.

Kas olete ligemale pool aastat pärast Jõhvi tööle asumist oma valiku üle endiselt rahul?

Talvel Jõhvi kasuks otsustades poleks arvanudki, et mulle siin nii väga meeldima hakkab. Mul on  olnud võimalik Ida-Virumaal rohkem ringi sõita ja saan täiesti siiralt tunnistada, et see on looduse poolest üks Eesti ilusamaid piirkondi.

Kui oleksin saanud pakkumise Jõhvi tulla kümme aastat tagasi, oleksin kindlasti ka siia elama asunud. Praegu on aga perega mu juured Lääne-Virumaal juba nii kõvasti kinni, et neid enam välja ei kisu. Mu abikaasa poleks ka enam nõus oma kodukanti tagasi tulema – ta on Kohtla-Järvelt pärit.

Aga perega käime siin nüüd kindlasti sagedamini. Lähiajal on plaanis viia lapselapsed Kiviõli mäge ja Pannjärvet vaatama.

Ent kui võrrelda Jõhvit ja Rakveret sellest seisukohast, kus on paremad sportimisvõimalused, siis Jõhvi on selgelt tagaajaja osas. Mil moel selles arvestuses kas või viigini jõuda?

See ongi minule siin Jõhvis kolossaalne ja põnev väljakutse.  Kõik need uued spordiobjektid, mis praegu  Rakveres on, said tehtud seitsme aastaga. Sellel ajaskaalal on Jõhvi praegu sama kaugel, kui Rakvere oli esimesel või teisel aastal. Spordihall on siin juba olemas.

Jõhvi peab kasutama taganttulija eelist.  Meil on  võimalik vältida teiste vigu ning kiiremini edasi minna.

Sportimisvõimaluste parandamine ei tähenda ainuüksi uute suurte ja kallite objektide ehitamist. Olen üle vaadanud ka näiteks elumajade juures olevad spordiväljakud. Nende kordategemine ei nõua väga suuri summasid, aga tähtis on, et noortel oleks võimalik ka  kodu lähedal end liigutada.

Mul oli näiteks väga hea meel, et Eesti jalgpalli esiliiga 17. vooru protokollidest hakkas silma, et Jõhvi staadion oli ainuke, mille kohta oli märge, et muruväljak oli väga heas seisukorras.

Ei ole väga palju möödas ajast, kui väljakul olid suured mutimullahunnikud.

Jõhvi jalgpallimuru on õnnestunud viia tipptasemele, aga staadioni enda väljaehitamiseks kulub veel aega. Meil on plaanis seal arendada välja terve jalgpallilinnak, kuhu tuleb kolm vutiväljakut, millest üks kunstmuruga. Jalgpalliliit on lubanud seda ettevõtmist toetada. Lisaks teeme sinna juurde tenniseväljakud ja võib-olla ka võrkpalli- või petangiväljakud. Nii saaks see piirkond korda.

Samal ajal käivad ettevalmistused kergejõustikustaadioni ehitamiseks gümnaasiumi juurde. Lisaks on vald osanik jäähalli ja ujula rajamisel.

Kui need kõik valmis saavad, siis ongi Rakvere kinni püütud?

Üldjoontes kindlasti ja mõnes asjas läheme ilmselt möödagi, sest siia tekivad uuemad objektid. Ega Rakveresse lähiaastatel peale tennisehalli midagi uut juurde ei tule.

Aga heade sportimisvõimaluste poolest täiendaksid Jõhvi ja Rakvere teineteist hästi. Tulevikus võiks mõelda ka üheskoos suurvõistluste korraldamisele.

Ma usun, et näiteks 2017. aastal, kui  toimuvad järgmised Eesti linnade ja valdade talimängud, oleks Jõhvi suuteline neid ka ise läbi viima. Selleks ajaks peaksid olema valmis nii ujula kui jäähall. Murdmaasuusatamine toimuks Pannjärvel, mäesuusatamine Kiviõlis.

Spordiobjektide puhul on mõnel pool olnud ka nii, et neist tuntakse küll puudust, aga kui spordisaal või staadion lõpuks valmis saab,  siis selgub, et seal harjutajaid on üsna hõredalt. Kuidas teil õnnestus Rakvere spordikeskusesse kolme aasta jooksul miljon külastajat meelitada?

Suuremate objektide puhul tuleb hakata müügitööga tegelema juba vähemalt aasta enne nende valmimist. Rakveres näites kulus kaks aastat, enne kui kõik ajad said hõivatud.

Samamoodi tuleb ka näiteks Jõhvi jäähalli puhul hakata juba praegu turundust tegema. Ettevõtja ei hakka ju rentnikke otsima alles siis, kui on kaubanduskeskuse valmis ehitanud.

Sportimisaegade müük ei ole päris sama kui vorsti- või kingamüük. Kuidas seda tuleb teha?

Siinsete  spordiklubide puhul tunnetan, et paljudel pole praegu õiget kohta, kus oma alaga normaalsetes tingimustes tegelda.  Küsimus ei ole niivõrd selles, et huvilisi pole, vaid kuidas lahendada küsimus, et üüritasud oleksid klubide jaoks võimetekohased.

Kindlasti vald toetab klubisid, ent tuleb teha ka valikuid. Peab  määrama põhimõtted, sest kõiki alasid pole piiratud võimaluste juures võimalik ühtemoodi toetada, sest sel juhul kannataksid kõik. Kriteeriumid võiksid olla, millised on ala väljavaated, kui palju on reaalseid huvilisi, kuidas on lugu treeneritega. Mul ei ole väga suurt usku nii-öelda ühe treeneriga klubide jätkusuutlikkusse.

Samas võib otsida ka alade vahel toetavat sünergiat. Näiteks sel ajal, kui ma ise korvpallitreenerina tegutsesin, viisin poisid aeroobikatrenni, et nad koordinatsiooni paika saaksid.

Kui palju peaks vald panustama raha tippsporti? Jõhvis peab oma mänge korvpalli meistriliigas osalev HITO meeskond, Jõhvi Lokomotiv püsib jalgpalli esiliigas liidrikohal ja võib uuel hooajal tõusta samuti eliitseltskonda. Kas selliste klubide tegevus peaks sõltuma vaid sponsorite heldusest või peaks ka omavalitsus nende eelarvest suure osa katma?

See on otsustamise koht, kuivõrd on Jõhvi sellistest esindusvõistkondadest huvitatud. Minu arvates on siis kaks olulist tegurit: kui suurt kohalikku publikuhuvi suudavad nad tekitada ning kui hästi Jõhvit reklaamivad.

Näiteks Rakvere Tarvas on suutnud väga edukalt saada kogu linna tunnusmärgiks  ja mängudele käib kaasa elamas tuhandeid inimesi – hoolimata sellest, et seal ei mängi ühtegi Rakvere oma poissi. Aga nad suudavad pakkuda vaatemängu ja see läheb inimestele korda.

Ka siinsed klubid peavad mõtlema rohkem turundusele ja mida rohkem nende tegemised kohalikele inimestele korda lähevad, seda lihtsam on vallal teha otsust nende toetamiseks.

Paljude uute spordiobjektide kulude katmisel pannakse suuri lootusi ka sellele, et siin hakkavad käima laagrites välismaa sportlased ja võistkonnad. Kui palju on selles soovmõtlemist ja kui palju tegelikkust?

Rakvere põhjal võin öelda, et eelkõige tuleb ikka arvestada kohalike inimestega. Aga umbes kolmandik tuludest on võimalik teenida  ka muude ürituste ja välislaagritega. Kuid see eeldab samuti aktiivset turundust.  Ei ole nii, et ehitad staadioni valmis ja kohe on järjekord värava taga.

Venemaa lähedus annab meile selleks head eeldused. Sportlastel on ju samuti tähtis igapäevasest keskkonnast ja rutiinist välja saada. Seepärast ongi hea käia vahelduse pärast mujal treenimas, eriti suvisel ajal, mil tuleb teha ränka ja tuima tööd uuele hoooajale vundamendi ladumisel.

Tippsportlasi motiveerivad kuld, kard ja au. Aga milliste nippidega on õnnestunud Eestis üha rohkem tavalisi inimesi panna sporti tegema?

Tegime kord uuringu, et teada saada, miks inimesed ei tee sporti. Ühed ütlesid, et see on kallis. Samas jooks ei nõua muud kui üht paari korralikke tosse. Paljud tunnistasid ausalt, et kõige olulisem on peas olevast laiskusest ja mugavusest lahti saada.

Sellest saab kõige paremini jagu, kui õnnestub innustada inimesi tegema esimesi sportlikke liigutusi. Kui nad kogevad, et see tegevus pakub naudingut, siis edaspidi tulevad nad juba ise välja.

Jõhvi rahvaspordiüritustel on heal juhul paarsada inimest platsis, Rakvere ööjooksul oli tänavu 8500 osalejat. Kuidas see on õnnestunud?

Ööjooksu peakorraldaja Marko Torm päris mõned aastad tagasi, et räägi Eeri, kuidas tuua inimesi välja. Meenutasin talle oma hea tuttava Raul Rebase sõnu, et asi on väga lihtne: tuleb üles otsida heas mõttes hullud, kes eestvedajatena suudavad oma energiaga kaasa tõmmata väga palju teisi.

Rakvere lähistelt on hea hiljutine näide Uudekülast. Seal suutis üks  perekond, õde ja vend, haarata terve küla kaasa Eesti esimese rulluisu hokiväljaku rajamisse. Tähtis on, et ka rahvaspordiüritustel tekiks kogukonnatunne ja arusaamine, et tegu on suure ühise ettevõtmisega kogu küla või linna jaoks.

Aga see hakkabki väikestest asjadest pihta. Kui praegu käib Ida-Virus igal nädalal toimuvatel rahvaspordiüritustel 60-70 inimest, siis see on juba suur asi, kust on hea edasi minna.

Kokkuvõttes on retsept lihtne: võtad hea seltskonna kokku ja teedki ära.

Suurte spordiürituste järgi tuntakse paljusid linnu. Narva linnapea Tarmo Tammiste on öelnud, et Narva energiajooks on piirilinnas ainus ettevõtmine, mille kohta ei kõla midagi negatiivset. Kas Jõhvil võib ka lähiaastatel mõni selline suurüritus sündida?

Spordisündmus loob igal juhul piirkonnale positiivse kuvandi. Näiteks Erki Nool on rääkinud, et Austria väikelinna Götzist teatakse laiemalt vaid tänu sellele, et seal toimub igal aastal üks kümnevõistlus, mis toob kokku maailma paremiku ning kus tehakse väga häid tulemusi.

Peame mõtlema, millise üritusega võiks Jõhvi paljudest teistest eristuda ja silma paista. Võimalik, et tänavu sügisel toimuval kolmest jooksust koosneval üritusel on sellist ainulaadsust ja eeldusi aja jooksul  suureks kasvada.

Kui Rakvere spordikeskusest talvel vastuolude tõttu linnavõimudega ära tulite, siis tunnistasite, et see tekitas tugevat  ängi. Kas praeguseks olete nendest pingetest vabaks saanud?

Ma elan seal toimuvale südamest kaasa, kuna olen selle keskuse ülesehitamisesse panustanud mitmeid aastaid oma elust ja tahaksin, et seal hästi läheks.  Aga tööalaselt olen küll end sealt lahti lülitanud ja keskendun täielikult Jõhvile, kus on väga suur tööpõld ees.