Jaak Saar otsib pangaväliseid väljakutseid

7. juuli 2013 SIRLE SOMMER-KALDA

Jaak Saar saab nüüd rohkem pühenduda kodule, vähemalt seni, kuni leiab endale uue põneva töökoha.

Esimest nädalat vaba mehe elu proovinud Jaak Saar on nõus pärast Swedbanki Põhja-Eesti regiooni direktori ameti mahapanekut tegema midagi sootuks muud. Peaasi, et põnev oleks.

Sulle läks kauaaegse töökoha maksma Swedbanki otsus tõmmata kokku regioonide arvu, sest inimesed kasutavad üha rohkem elektroonilisi kanaleid ja kontorites käib kliente aina vähem. Kui palju vähendab juhtide koondamine ja nende palga arvelt säästmine teenustasusid?

Teenustasusid ei too mitte miski alla (naerab). Loodan, et üha rohkem rahvast hakkab aru saama, et pank on täpselt samasugune äri kui ükskõik milline teine.

Ainult et tunduvalt kasumlikum…

No jah, aga ka oluliselt suuremate riskidega. Ega panga kasumiootused ole suuremad kui ükskõik millisel teisel ettevõttel, lihtsalt mastaabid on natukene teistsugused.

Ehkki ütlesid oma viimasel tööpäeval, et poleks vabatahtlikult ametist lahkunud, saad sa pragmaatiliselt ümberkorralduste vajalikkusest aru?

Juhina olen kohustatud neist aru saama. Ma saan aru, et minu juhil oli kohustus otsustada, kuidas edasi minna, kui struktuuri on vaja muuta ja midagi tuleb kusagilt kärpida. Aktsepteerin oma juhi otsuseid.

Oled ju ise teinud samasuguseid otsuseid.

Jah, olen ise ka neid otsuseid langetanud, andku andeks kõik minu kallid kolleegid, keda need on puudutanud, aga see ongi juhi töö.

Kas sa Swedbanki peakontoris ei näinud endale kohta või polnud parajasti vaba positsiooni, kuhu edasi liikuda?

Ma olen ikka väga Ida-Virumaa küljes kinni ja ma ei näe ka midagi muud, mida oleksin pangas teha tahtnud.

Alakvalifitseeritud inimesel on tööturul raske, aga sinu taustaga inimesel pole ilmselt uue töökoha leidmine samuti lihtne. Tõenäoliselt ei julgeta sulle kõike pakkudagi.

Siinkohal ütlen avalikult, et olen avatud kõigile pakkumistele.

Ka konkureerivatest pankadest tulevatele pakkumistele?

Loomulikult oleks mul ükskõik millises teises valdkonnas kergem. Kui räägime teistes finantsasutustes töötamisest, siis minuga liigub ikkagi kaasa panga ja kliendi saladus. Tihti on ähmane, kus jookseb piir uuelt tööandjalt saadud info vahel ja selle info vahel, mida tean oma eelmisest töökohast. Format C-d on ajule võimatu teha.

 

Uue töö puhul on peaasi, et põnev oleks. Minule on põnev töö inimestega, klientidega. Tõesti, ma armastan oma kliente  – siinkohal tahan neile öelda suur tänu. Ja tahan tänada kõiki kolleege, kes siia maha jäävad ning kellega oleme seda tööd alustanud Kohtla-Järvel Järveküla teel majas, kus kunagi oli Pingviini kohvik ja praegu tegutseb kalapood.

Selles majas avati 1994. aastal Hansapanga kontor, kus sina alustasid turvamehena.

Jah, oktoobris tulin tööle ja uue aasta alguses läksin juba telleriõppesse. Kuna mingil hetkel pidi lõppema kontori juhtimine asendusinimeste poolt, kes käisid mujalt asja käima lükkamas, olin suveks juba kontorijuht – vähem kui aastaga.

Veel aasta hiljem sai minust regioonijuht – esialgu kätkes see endas Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva ja Rakvere kontorit, hiljem Ida- ja Lääne-Virumaad ning Järvamaad.

Selline ahvikiirusel karjäär oli vist võimalik ainult vabariigi algusaastail…

Tegelikult oli see ka üsna valus. Ma ikka põlesin vahepeal füüsiliselt täiesti läbi, sest tulles kultuuri valdkonnast – Kohtla-Nõmme rahvamaja kunstilise juhi kohalt – sattusin ärimaailma, mis oli kohe väga intensiivne. Seal oli korraga palju õppida ja suur vastutus.

Ühel hetkel sain ikkagi aru, et minu lõpetamata vene filoloogi haridusest ei piisa, ja tuli hakata finantsjuhtimist õppima.

Mul on elus olnud veel üks ülikool, sest võiks öelda, et Swedbankis pikka aega töötamine andis raudselt veel ühe kõrghariduse. See maailm on ikka väga põnev ja ülihariv, ümberringi inimesed, kes on äärmiselt võimekad. See arendab.

Kui sirvida Põhjaranniku arhiivi, tuleb välja, et sama palju, kui oled figureerinud majandusuudistes, leiab sinu nime kultuuri vallast – viimati esinemise kohta tippjuhtide ansambli koosseisus. See pehme, kultuuriinimese pool pole karmis ärimaailmas kuhugi kadunud?

Olen küll täiesti teine inimene kui rahvamajas töötades, aga minusse on jäänud soov koos sõpradega muusikat teha. Kui olin eelmisel nädalal viimasel väljasõiduistungil Moostes, siis loomulikult olid mul kaasas, nagu viimasel ajal ikka, kitarr, ukulele ja suupill.

Nii et pillimäng on jäänud, aga loominguliste inimeste juhtimine oli ikka hoopis midagi muud. Seal oli emotsiooni ja ootamatusi oluliselt rohkem. Loomulikult on ka majandus oma tõusude ja mõõnadega, aga ettevõttes liiguvad kõik asjad oluliselt teistmoodi kui kunstilises kollektiivis. Rahvamajas me ei sõnastanud eesmärke ega visioone, lihtsalt tiksusime jaanipäevast jaanipäevani.

Usun, et nüüd jääb muusikaga tegelemiseks rohkem aega. Ene Raudarile suur tänu, et ta kutsus ellu tippjuhtide trio (peale Jaagu musitseerivad seal veel Mäetaguse vallavanem Aivar Surva ja VKG arendusdirektor Jaanus Purga – toim.). Kolm etteastet on juba seljataga ja tasapisi hakkavad diletandid jälle professionaalsust koguma.

Nagu eksmaavanem Riho Breivel – naaberküla mees -, ütles mullu ametit maha pannes, et nüüd on aega bändile pühenduda.

Jah, võin nüüd minna Riho Breiveliga ka hommikul kell 7 koos mängima. Elame teineteisest kahe kilomeetri kaugusel. Mäletan, et ükskord, kui tegime veel Valge Hobu klubiga peotelki, pidin Riksi käest kitarri laenama. Läksin varahommikul, kartsin, et äratan ta üles, aga tema istus sauna ees pingil ja mängis lõõtsa.

Aga Kodalet, omaaegset menubändi, enam üles ei soojenda?

Ei. Me pole kunagi nimetanud, et Kodale on kokku tulnud, vaid inimesed, kes Kodales mängisid, tulevad vahel kokku ja mängivad. Viimati paar aastat tagasi jaanipäeval minu kodus. Iga asi olgu omal ajal, selline vägisi reanimeerimine ei vii kuhugi.

Ilmselt ei saa üle hinnata seda kasu, mida andis Kodale-aegne tuntus pangatöös?

Selles mõttes oli kasu, et liikusin ju inimeste keskel. Sel ajal, kui ma panka läksin, kuulusin isegi asendusliikmena Kohtla-Järve volikokku.

Sõltub, kui paljude inimestega sa läbi käid. Sa ei pea selleks olema muusik. Mida rohkem suhtled, seda rohkem inimesi sa tunned.

Lähedasi sõpru, kellega võin rääkida maailmas kõiki asju, mul väga palju pole, aga häid sõpru küll. Ja teadaolevalt pole mul ühtegi vaenlast. Kui keegi teab, et on minu vaenlane, siis öelgu mulle ka.

Mulle ei meeldi konfliktid ja kui mõni konflikt tekib, siis tahaks seda kohe lahendada. Mul on elus olnud mõne väärt inimesega pikka aega eriarvamused ja ma ei ole saanud nii kaua und, kuni need pole lahenenud.

Oled oma loomult päikesepoiss, kelle läheduses inimesed end hästi tunnevad?

Ma loodan. Eks ta ole egoistlik ka, sest mina tunnen end teiste inimeste seltskonnas hästi. Tegelikult pole siin maailmas midagi ühepoolset, igal kaalul on kaks taldrikut. Sa ei saa võtta, kui pole andnud. Ja vastupidi.

Ehkki pangast lahkumise päev polnud rõõmsate killast, on sul väga tugev tagala: abikaasa Eve – kallim juba kooliajast -, kaks naksi poega, mereäärne kodu Voka külas, mis leidis mõned aastad tagasi tunnustust ajakirja Kodu & Aed konkursil, süttis kolm aastat tagasi pikselöögist põlema ja kerkis uuesti üles kaunimana kui varem… On, mille eest tänulik olla.

Just. Ma proovin nüüd, kui ma pangas ei tööta, enam pangaasjadele mitte mõelda, aga ei tea, kas õnnestub.

Eks ta raske on, sest pank on olnud mulle rohkem kui lihtsalt tavapärane tööandja. Eelviimasel tööpäeval Moostest koju sõites vaatasin väga tõsiselt ühte kohta, kuhu peaks sularahaautomaadi panema. Räägin selle uuele regioonijuhile edasi.

Vähemalt mõnda aega on sul ka kodu jaoks rohkem aega. Milliste kodutööde peale sa mihkel oled?

Ega ma väga ehitaja ei ole, mul on sõbrad head ehitajad. Aga kodu ümber on kindlasti neid asju, mida saan õppida paremini tegema. Just ühel päeval vaatasin, et kuramus, ma pole ühelgi aastal nii hoolikalt oma puid pritsinud kui tänavu, aga nii krussis lehti pole varem olnud. Nii et tuleb hakata aiatööd õppima.

Eelmisel aastal sai ehitatud oma kallile abikaasale kasvuhoone – üks vähestest asjadest, mida olen oma kätega teinud. Moostest tagasi jõudes veetsin tund aega kasvuhoones, vaatasin, mida siduda ja näpistada.

Mis puudutab minu pikka abielu, siis olen suhetes konservatiivne, seepärast on mul ka pangast väga raske lahkuda. Evest sai minu klassiõde 5. klassis tänu spordile. Kuna hakkasin alates 3. klassist liikuma professionaalse jäähoki poole, tulin Kohtla-Järve 4. 8klassilisest koolist üle Kohtla-Järve 1. keskkooli, kus oli spordiklass.

Minu hokikarjäär lõppes sellega, et 1978. aastal võitsime Nõukogude Liidu klubide meistrivõistlused “Kuldlitter”, mis olid tollal nagu hoovimeeskondade liidu meistrivõistlused. Meil oli tookord ikka ülikõva meeskond. Aga edasine karjäär lõppes tänu sellele, et me liiga hästi mängisime – Nõukogude Liidu spordipoliitika ei lubanud sellel alal Eestis areneda. Siin võis korvpalli mängida, sellepärast ma korvpalli armastangi.

Pojad on sul kõvad korvpallurid, noorem – Jalmar Joosep – mängib HITO ridades. Sa ise?

Ise olen korvpalli mänginud nii palju, et pool meie spordiklassist olid korvpallurid ja ma mängisin nendega korvpalli siis, kui ma hokit ei mänginud. Tallinna pedagoogilises instituudis sain omal ajal isegi korvpalliinstruktori paberid.

Nii et mingil määral olen korvpalliga tegelnud, aga see on olnud ikkagi diletandi tasemel. Pojad on need, kes on seda tõsiselt teinud. Korvpall oli enesestmõistetav, kui Järve gümnaasiumis oli kehalise kasvatuse õpetajaks Toomas Nõmmiste ja ümberringi sellised korvpallipäikesed nagu Raul Rõõmus. Joosep läks esimest korda Silveriga spordilaagrisse kaasa, kui oli 4aastane.

Kindlasti hakkan nüüd rohkem käima mänge vaatamas, ka noortemänge. Mulle noored meeldivad, mul on hästi palju noori sõpru.

Soovin, et üha rohkem lastevanemaid tuleks spordisaali ja küsiks treenerilt, mida nemad saavad teha, et klubil paremini läheks. Mulle meeldib Skandinaavia mudel, kus lastevanemad teevad kõik selleks, et klubil hästi läheks, kaasa arvatud küpsetised ja tuluõhtud. Sest nad hoolivad oma lastest ja tahavad seda teha.