Dirigent, kes tunneb kooripoiste hingeelu

11. juuni 2013 TEET KORSTEN

Poiste- ja meeskoori liikmed lennutasid armastatud juubilari ühes talle äsja kingitud nikerdatud trooniga suisa 50 korda taeva poole.

Laupäeval laulsid Hirvo Surva lemmikkoorid mehe Jõhvi kontserdimajas toimunud võimsal kontserdil kuu aega enne pärissünnipäeva juubilariks. Põhjarannik üritas sünnipäevalistelt teada saada, mis saladus Kohtla-Järvelt pärit poisi suisa koorilaulukuninga staatusesse on tõstnud.

Teatrimees Üllar Saaremäe, kes kinkis Hirvole sünnipäevakontserdi järel fänni tehtud suuremõõtmelise raamitud foto “Vabadusesambad” kahest kukeharjaga tüübist  – meenutamaks vist koostööd punklaulupeol, kus Hirvo oli peadirigent -, põhjendas oma ilmumist sõbra peole lakooniliselt: “Meid on vähe!”

Poiste jumal

Saaremäe pidas silmas eelkõige Ida-Virust pärit mehi, kes tegelevad maailma paremaks muutvate asjadega. Teatrimees meenutas, et kohtus Hirvoga esmakordselt õpilasmalevas Hundisaare rühmas. “Hirvo ise oli seal varem olnud ja käis meil külas. Kõik plikad olid temasse armunud. Hirvo oli juba siis kohutavalt andekas, ta suutis koondada inimesi ja panna nad koos laulma – ka neid, kes seda ei osanud,” meenutas Saaremäe.

Lisaks koos veetud punklaulupeole meenutab Saaremäe Hirvoga koostööst heameelega 2009. aastal Jõhvi kontserdimajas toimunud vabariigi aastapäeva kontserti, kus presidendi palvel koostas kava Saaremäe, aga Hirvo ehitas üles muusikalise rea.

Koorijuht ja pedagoog Ants Üleoja, kes õpetas Hirvot konservatooriumis viis aastat, tõi eelkõige välja selle, et Hirvol on pidevalt mitu rauda tules – kooliajast tõi ta näiteks võistlustantsu ja džässbändid. “See näitab inimese kohta nii mõndagi, kui ta on suuteline mitut asja arvestataval tasemel tegema. Tänaseks on neid asju, millega Hirvo tegeleb, vähemaks jäänud, aga ega neid mehi Eestis liiga palju ole, kes suudaks suuri häid koore juhatada. Hirvo on eesliinil ja ma julgen temaga alati luurele minna,” ütles Üleoja.

Sünnipäevakontserdi kohta arvas Üleoja, et see oli vägevalt üles ehitatud ja tutvustas koore, millega Hirvo peamiselt  tegeleb. “Poistekoor on olnud tema elu unistus kogu aeg – sel alal on ta täielik kuningas. Poiste hingeelu tunneb ta paremini kui keegi teine koorimuusika vallas. Nagu tema poistega hakkama saab – see keev ja elav vesi – ei suuda Eestis keegi. Ei tea mina, mis võti see on, mis luku lahti keerab – vehivad ju kõik ühte moodi, aga üks avab ukse, teine mitte,” muheles Üleoja.

Surma Hirm

Maakonna rahvakultuurijuht Erika Kõllo leidis, et Hirvo eesmärgiks võiks olla moodustada maakonnas omanimeline koor – miks mitte Kohtla-Järvel, kus ta sündis. “Hirvo on alati uhkusega rõhutanud oma päritolu. Sünnipäevakontsert Jõhvis toonitas samuti seda ja oli tõeliselt ilus. Hirvo võiks mõnes kohalikus asjas veel enam kaasa lüüa ja mõelda,” arvas Kõllo.

Hirvo õpetaja põhikoolist Aadu Kukk meenutab teda alati naerusuise poisina, kes polnud küll paha, aga kel ikka olid krutskid varuks. “Hirvo oleks justkui minu jälgedes läinud, sest tallegi meeldivad poiste- ja meeskoorid rohkem. Ta on suur tegija – minu endistest õpilastest muusikaalal kahtlemata suurim,” ütles Kukk.

Ka Kukk kiitis oskuslikult üles ehitatud sünnipäevakontserti, mis tõi välja esinenud kooride vokaalse võimekuse. “Panin tähele, et kava oli suuresti pühendatud Hirvo emale, mis ongi kohane, sest emast on ta ilmale tulnud,” rääkis pedagoog.

Hirvo õpilasest lauljatar Kelli Uustanil, kes astus sünnipäevakontserdil üles konferansjeena, oli Hirvost mitmeid põnevaid lugusid rääkida. Ta tutvus Hirvoga 15aastaselt, kui läks Otsa-kooli. “Pikk, ilus mees oli klassis ja ütles, et on minu õpetaja. Mõtlesin: tore! Hirvo on väga-väga positiivne, õpetajana lahe. Ehkki õpilastel on tema vastu austus, ei tekita ta Surma Hirmu – nagu teda tagaselja hüüti. Eksamite ajal ootasime, et need saaks läbi, sest siis oli ühine pidu. Hirvo oskas oma õpilastega eriti soojalt suhelda ja suhtleb siiani,” rääkis Uustani.

Lauljatar arvab, et Hirvo võiks oma tegevust ka välismaale laiendada, aga mees on põhimõttekindlalt tõestanud, et Eestiski on võimalus tegutseda ja end üles töötada. Hirvo oli 2004. ja 2009. aastal toimunud üldlaulupeo üldjuht ja on seda ka 2014. aastal. Uustani sõnul on paljudest Hirvo õpilastest saanud lauljad – ju tahavad nad seista rambivalgel nagu nende õpetaja.

Kuldaväärt tehnika

Hirvo kolleeg Aarne Saluveer kiidab teda ühiskondliku töö eest. Mingil hetkel lasi Hirvo end isegi riigikokku valida ja sellest ajast peale makstakse kooridele riiklikku tegevustoetust. “Alati on olnud hea vahetada Hirvoga repertuaari ja saada nõu enne konkurssidele minekut. Koorilaul võiks olla üks meie põhilistest olemisviisidest, inimõigustest, mis on tagatud lapsele näiteks kooli minnes. Kui lausud midagi, kõlab see poole jõuga – kui sama asja laulda, on vägi kolmekordne,” rääkis Saluveer.

Jüri-Ruut Kangurist sai Hirvo õpilane Otsa-koolis vahetult pärast seda, kui Hirvo oli muusikaakadeemia lõpetanud. “Võib öelda, et selles, et minust sai dirigent ja olen seda siiani, on tema süüdi. Hirvo kooli all ei saa mõista ainult Otsa-kooli, laulsin ka poistekooris Hirvo juhatusel kümme aastat. Nüüd oleme kolleegidena näiteks laulupidu ette valmistamas. Esiletoomist väärib Hirvo entusiasm ja töökus – kõik, kes on tema juures õppinud, on saanud väga hea dirigeerimistehnika. Ka need, kes pole jätkanud dirigendina, vaid on näiteks lauljad, on kaasa saanud kindlasti hea tehnilise aluse ja muusikamõistmise,” ütles Kangur.

Kangur tõi esile Hirvo päiksesepoisiks olemise ja sõbralikkuse, avatuse ja toetava oleku. “Kui õppisin Otsa-koolis, lavastas ta Urmas Sisaski ooperi “Kuri kuningatütar”, korraldas jõulukontserdi ja muid ettevõtmisi. Sõbralikku olekut ja jagada tahtmist näitas ka see, et ta tõi oma õpilased vanemate tallu külla ja me ööbisime nende lakas. Talle on alati olnud oluline, et ta koorid ja sõbrad tema kodukohas ära käivad,”  rääkis Kangur.

Ka pärast sünnipäevakontserti toimus pidu mitmesajapealises pereringis samas talus, kus Hirvole kingiti muu seas nikerdatud troon – nagu koorilaulukuningale kohane.