Tiiu ees, kakaduu kannul

7. juuni 2013 TIIA LINNARD

Roma ja triikraud, kuhu üks viirpapagoidest pesa tegi, vupsates toruluugist sisse ja välja nagu tankist.

Kui Tiiu kodus koristab, siis ikka kahekesi, sest pruugib tal tolmuimeja või mopp välja võtta, kui abimees on platsis, kõndides klõp-klõp-klõp! küünte klõbinal ta kannul.

Ei, see sabassörkija pole koer, vaid kakaduu – tilluke nümfkakaduu Roma.

Timbulised

Hommikuti aitab Roma Tiiul riidesse panna, haarates püksisäärest ning seda sikutades – küll vastupidises suunas, aga moraalselt abiks ikka.

Ühtlasi on ta äratuskella eest, lennates koos kaaslase ja viirpapagoidega varakult Tiiu voodipeatsisse ning siristades seal kakaduu keeles äratuslaulu, mis võiks tõlkes kõlada järgmiselt: “Miks magad sa nii kaua, ei tõuse ülesse, ei kuule kukelaulu (vabandust – kakaduulaulu), ei lähe pissile?”

Viirpapagoid on Roma tulekust julgust juurde saanud. Kui varem piketeerisid nad ühes toas – sööstes üle pererahva peade nagu vene hävituslennukid MIG -, siis nüüd on neilgi asja kõrvaltuppa, kuhu Roma juba oma esimestel päevadel rasvase rinnaga julge hundi kombel teed rajas, pressides end läbi ukseava ette riputatud bambuskardina.

Siinkohal kuluks ära väike vahekokkuvõte, mis annaks ülevaate Tiiu tiivulistest. Niisiis – tal on kaks viirpapagoid ja kaks nümfkakaduud. Nimi on neist vaid Romal. Ülejäänuid kutsub Tiiu timbulisteks.

Need timbulised on teritanud nokka nii tapeedi kui teleripuldi kallal, pistnud savi ahjusiibri ümbert nahka ning teinud rippkardinat mõlemast otsast lühemaks.

Aga ikka on nad Tiiule kallid – need timbulised -, ning perenaise ähvardusi puuriuks ükskord kinni panna ja nende vabapidamine lõpetada ei võta neist keegi tõsiselt.

Kui ta töölt koju jõuab, võtavad linnud ta vastu nii valjuhäälse (loe: rõõmsameelse) kisakooriga, et esimesed 15 minutit pole mõtet telerit sisse lülitada – niikuinii mitte midagi ei kuule.

See-eest õhtul on Tiiul lisaks elukaaslasele veel keegi, kellega teleri ees päevauudiseid arutada.

See on Roma, kes vaatab Tiiu kõrval diivanil ühtviisi huviga nii poliitikasaateid kui seebikaid.

Armastus esimesest silmapilgust

“Mis nüüd?” on Põhjaranniku fotograafi Matti silmad imestusest suured, kui Roma talle õlale maandub ning keeldub sealt lahkumast. Sellist lembust enda vastu pole ta varem ühegi lemmiklooma puhul märganud, kuigi pildistanud on ta neid palju.

“Armastus esimesest silmapilgust,” muheleb Tiiu, arvates teadvat selle tagamaad. “Roma elas enne perekonna juures, kus temaga tegeles põhiliselt mees.” Ja et tegemist oli segaperekonnaga, reageerib Roma nii eesti- kui venekeelsetele pöördumistele, kuuludes seega Eesti ühiskonda integreerunud kakaduude esirinda!

Lõpuks Matti õlalt maha kolinud, on Roma nokkapidi ta fotokoti kallal, samal ajal kui viirpapagoid hoiavad ennast inimese käeulatusest kaugemale.

Tibukollane viirpapagoi valis ühel aastal endale pesakastiks ahju otsa pandud vana, sütega köetava triikraua, pugedes selle torukujulisest õhuavast sisse. Sinna ta oma munad muneski – triikraua sisse nagu tanki, millel luugi asemel torujas auk.

Paraku kuumenes see tank talvel ahju otsas üle ning munadest tibusid ei koorunud.

Torukalad

Koos Romaga tuli Tiiu koju 200-liitrine akvaarium kaladega. Mis liiki vee-elukatega on täpsemalt tegemist, pole Tiiul õrna aimugi. “Kaks suurt, kaks toru sees ja kaks pumpa,” on tal nende loetlemiseks oma moodus.

Pumpadeks nimetab ta kalu, kes oma suu vastu klaasi suureks ajavad. Ja iseennast ka, kui vaja. “Nende ümberasustamisega ühest akvaariumist teise oli tükk tegu, sest nad läksid õhku täis ning haakusid võrgu külge – võta nad sealt välja kuidas tahad!” meenutab Tiiu. Kui pumpasid ei saanud kuidagi võrgust välja, siis neid suuri kalu – neid ei saanud jälle kuidagi võrku. “See kõige suurem trampis nii mis kole!”

Ja kes on need “kaks toru sees”? Need on kaks akvaariumi põhja pandud toru sees elavat kala! Lihtne ju!

Siinkohal võiks teha teise vahekokkuvõte Tiiu loomaaiast. Seega – tal on kaks viirpapagoid, kaks nümfkakaduud, kaks suurt, kaks suure suuga ja kaks torukala.

Aga see pole veel kõik.

Trepialust tõugu 

Vabapidamise kõrghetkedel tuhiseb Tiiu toas pea kohal neli lindu ning maas hüppavad ringi kaks tšintšiljat. Mõnikord ka voodi peal. “Aga nad on hästi dresseeritud,” muheleb Tiiu, kelle sõnul pole nende puuri tagasi saamiseks rohkem vaja kui ajaleht rulli keerata ning sellega neid sõnade saatel “koju, koju!” puuri poole suunata.

Tiiu tšintšiljade koondnimi on Karvased.

Aga karvaseid loomi on tal teisigi: kolm koera – Stella, Bosse ja Lexi – ning kaks kassi – Nurri ja Kissa.

Stella on moskva valvekoera ja kaukaasia lambakoera segu, kellest võiks arvata, et ta on hirmus kuri. Tegelikult on tõeline valvur hoopis Bosse, kellest ei oskaks seda üldse karta.

Kui Tiiu ennast pärast tööd diivanile pikali viskab, ei pääse isegi pererahvas köögi ukselävest kaugemale, sest Bosse on ees kui lõukoer Kerberose väravas, valvates oma perenaist.

Leksi – tema on Tiiul autokoer, kes sõitnud läbi Tallinnad ja Pärnud ja Mehikoormad.

Leksi on leidlaps, olles rotipoja suurune, kui Tiiu ta ühe korterelamu trepi alt üles korjas, ja solkmeid täis. Kui Tiiu temaga pool kuud hiljem sellesama maja juurde sõitis, tuli Leksi välisukseni kaasa, seal aga keeras otsa otsustavalt ringi ning pani padavai auto juurde tagasi.

Kissa on Nurri poeg ja leidlaps oli ka Nurri ema, kelle Tiiu talvel sooja laskis ning kes enne lume sulamist enam üldse välja ei läinud.

Tiiul on hea süda.

Stella – see kaukaasia lambakoera välimusega koer, kes peaks olema kuri, aga pole seda – see koer oskab laulda! Ausõna oskab! Piisab, kui Tiiu ütleb, “Stella, laula meile!”, kui Stella hakkab väga meloodiliselt uluma.

“Krju-krju! Krju-krju!” Seda häält teeb… Matti! Olles ennastunustavalt ametis Roma pildistamisega.