Madal palgatase toidab varimajandust

5. juuni 2013 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Maksuameti andmetel oli Ida-Virumaal eelmisel aastal keskmine brutopalk kõigest 483 eurot.

Niivõrd väike number paneb küsima, kas see ongi tegelikkus, millega loodusvarade poolest Eesti kõige rikkama piirkonna inimesed peavad toime tulema või  kisub ametlikku palgataset allapoole varimajanduse vohamine. Tõde on ilmselt vahepeal.

Suurema osa Ida-Viru tööinimeste ametlik palk ei küüni isegi nimetatud keskmise 483 euro lähedale. Keskmise upitamisel on kaalukas mõju omavalitsustel ja avalikul sektoril, mille töökohtade osakaal moodustab maakonnas ligikaudu viiendiku ja kus keskmine palgatase ulatub üle 800 euro.

Suur hulk inimesi on hõivatud ka põlevkivitööstuses ja energeetikas, kus palgad küündivad üle tuhande euro. Statistikaameti andmetel tõusis energeetika tänavu esimeses kvartalis kõige kõrgema palgatasemega valdkonnaks kogu Eestis, rühkides mööda nii infotehnoloogiast kui pangandusest.

Seega, ametnike ja põlevkiviga seotud töötajateta oleks Ida-Viru keskmine palk täiesti vedel lurr.

Kohalik ametiühingujuht Aleksandr Startsev tõdeb, et reaalsuses ongi väga paljude maakonna ettevõtete palgatase võrdne alampalgaga. Mõnel pool ei saa tema väitel inimesed aga isegi seda, kuna nad on vormistatud tööle osalise tööajaga, kuigi peavad tegema ikkagi täispika tööpäeva. Olukorras, kus tööpuuduse tase on Ida-Virumaal väga pikka aega olnud riigi üks kõrgemaid, on inimesed nõus end nii odavalt müüma, et mingitki raha teenida. Paljud tööandjad ei jäta seda võimalust kasutamata.

Ilmekaks näiteks kohalikust palgatasemest on, kuidas üks ligemale saja töötajaga ettevõte otsis personalijuhti ja pakkus talle kuupalgaks 415 eurot.

Kümned tuhanded idavirulased, kes pole tahtnud olukorraga leppida, on viletsuse eest mujale rännanud.

Suur tööpuudus, väikesed palgad ja valikute nappus toidavad samal ajal väga edukalt varimajandust. Sundseisus inimene nõustub kergemini  leppima ka ümbrikupalga, sest see on reaalne raha, millega saab tasuda kommunaalmakse. Nii ei ole ka midagi imestada, kui Ida-Viru ehitusfirmades on ametlik keskmine brutopalk vaid 570 eurot.

Kui küsimus on pere toitmises, siis ei peljata riskida ka illegaalsete tööotsade tegemisega, olgu selleks salasuitsude smugeldamine üle piiri ja nendega äritsemine või autodega sahkerdamine.

Maksuamet on oma aruannete põhjal teinud Kirde-Eestis varimajandusega võitlemisel tõsist tööd. Nii väärteomenetluste arvu kui määratud trahvide poolest oli mullu Eestis ülekaalukalt esikohal Ida maksu- ja tollikeskus. Ent niikaua, kui soodne sotsiaalne pinnas aitab varimajandust elus hoida, jäävad need pingutused suuresti võitluseks mitmepäise lohega.

Madala palga küsimus ei puuduta ainult Ida-Virumaad, vaid Eestit märksa laiemalt. Maksuameti statistikas on Ida-Viru ametlik palgatase küll riigi kõige madalam, ent ega teisteski maakondades see  oluliselt suurem ole. Eesti keskmine brutopalk oli mullu 680 eurot, sedagi peamiselt tänu Harjumaa kõrgematele palkadele.  Mediaanpalk, mis näitab summat, millest suurema ja madalama palga saajaid on võrdselt, jäi Eestis aga alla kuuesaja euro.

Maksuameti palganumbrid erinevad statistikaameti omadest, kes kasutab teistsugust metoodikat ja neid ei saa päris üks ühele võrrelda. Poliitikutele sümpatiseerivad statistikaameti palganumbrid, sest need on oluliselt suuremad ja nii paistab Eesti inimeste elujärg ilusamana. Ka riigikogu liikmete palk on seotud statistikaameti keskmise, mitte maksuameti näitajatega.

Ent see, kui palju hakkavad inimesed tulevikus pensioni saama, ei sõltu sellest, milline oli statistiline keskmine nende tööaastate jooksul, vaid töötajate endi konkreetsest ametlikust palgast ja sellest, kui palju on sellelt tasutud sotsiaalmaksu ning tehtud makseid pensionisambasse.

Kui praegu on väga paljude inimeste palk alampalga lähedane, siis tulevikus tähendab see praeguse pensionisüsteemi puhul tohutut hulka vanureid, kelle jaoks kujuneb toimetulek veelgi keerulisemaks katsumuseks kui praegustel pensionäridel.

Riigikogu või kohalik omavalitsus ei saa otsuste või määrustega kehtestada riigis kõrgemat palgataset.  Küll aga peaks märksa aktiivsemalt käima vastuste otsimine küsimusele, mida teha selleks, et inimesed teeniksid oma ausa tööga rohkem nii endale kui ka riigile. Eriti kohalikel valimistel võiksid konkureerida omavahel konkreetsed plaanid, kuidas kergitada ametlikku palgataset oma linnas või vallas.