Amsterdam – ratturite kuningriik

31. mai 2013 ERIK KALDA

Jalgrattaid on täis kogu Amsterdam. Mida leitakse linna kanalitest nende puhastamise ajal kõige rohkem? Õige vastus on jällegi: jalgrattaid.

Ka Hollandisse jõudis tänavu kevad hiljem, mistõttu oli aprilli alguses riigi pealinnas Amsterdamis üht selle maa sümbolit, tulpe, näha väga vähe, kuid see ei paistnud hollandlaste elu kuidagi häirivat, sest tulbid ja puukotad ongi rohkem turistide mure.

Kuigi hollandlasi on üldiselt harjutud pidama täpseteks ja korraarmastajateks, tabas esimene sellekohane kahtlus meid kohe Amsterdami lennujaamas. Moodsate piletiautomaatide juures möllasid segaduses välisturistid, kes olid hädas rongipileti ostmisega, sest ei saanud täpselt aru, kuidas neid masinaid käsitseda. Tuli siirduda piletikassade juurde, et lunastada rongipilet Amsterdami käsimüügist, kus see oli oluliselt kallim.

Eksinud turist on tavaline

Infoletis istunud naine selgitas meile lahkelt, missuguse platvormi pealt peame rongile istuma, ning kui olime seda teinud, saime üsna varsti teada, et see on vale rong: viimasel hetkel oli väljumise platvormi muudetud. Kuidas me sellest teada saime? Õnneks tuli vagunisse piletikontrolör, kes meie Amsterdami pileti rõõmsalt ära kontrollis. Ja kui igaks juhuks talt küsisime, kas oleme ikka oma piletiga õigel rongil, vastas ta lühidalt ja rahulikult: “Ei ole.”

Järgmises jaamas aga saime infopunkti töötajatelt teada, et nüüd pole muud kui taas rongile ja tagasi lennujaama, et siis õigele rongile istuda.

“Kui palju me peame maksma?”

“Mitte midagi, te olete ju turistid ja nendega juhtub selliseid asju kogu aeg,” lausus blond ja sinisilmne madalmaalane, ulatades meile mingisuguse paberi.

Niimoodi võttis meid vastu Amsterdam, mida on harjutud pidama linnaks, kus pole tabusid, kuid milles elu käib siiski mingi tunnetusliku korrapära ning sümmeetria järgi.

Joonestatud linn

Juba linn ise oma arhitektuurilt ja ülesehituselt tundub, nagu oleks selle planeerimine usaldatud mingi tuima joonestaja kätte. Tüüpilised üksteise külge kleebitud kitsad viilkatusega mitmesaja-aastased majad, mis on küll kenad, hollandipäraselt suurte akende ja uhkete ustega, aga surmigavalt sarnased. Isegi konksud esifassaadil katuseräästa all on kõigil ühesugused. Neid konkse kasutatakse tänini selleks, et vintsi abil mööblit ja muud kraami läbi akende majja sokutada, kuna trepid ja sissepääsud on nii kitsad, et sealtkaudu ei mahu kuidagi.

Amsterdami kesklinna tänavad on nagu ühemunamitmikud. Ainult nimed on erinevad. Keskel on kanal, mida kummaltki poolt ääristab ühesuunaline sõidutee ning kitsuke jalakäijate tee, kus kogukamal inimesel keeruline püsida.

Kuna kõik on Amsterdamis nii ühesugune, pole mõeldav siin ilma kaardita edukalt liikuda. Kuid ka kaardiga on raske: hollandikeelsed tänavanimed võiks meie politsei näiteks võtta kasutusele kainuse testimiseks. Ütle kiiresti ja puterdamata: Kloveniersburgwal või Nieuwezijcks Voorburgwal. Aga nüüd õpi pähe, et õigesse kohta jõuda.

Rattur on kuningas

Jalakäija pole siinses liiklushierarhias kõige kõrgemal pulgal, nagu näiteks Norras või Rootsis. Siin troonib jalgrattur. Ja pole vahet, kas miniseelikus kontoritibi, tunkedes töömees või karvakasvanud tudeng. Kõik nad liiguvad siin kondiauru ning pedaalide jõul. Ja jalakäija peab tema tahtele alluma, kui laveerib kümnete kõnniteedel laiutavate ja laternapostide külge aheldatud tallapressliikurite vahel. Ning pilk peab olema kogu aeg 360kraadises liikumises, sest ratturid kihutavad siin meeletutel kiirustel.

Amsterdami liiklusevolutsiooni kõige madalamal pulgal on autojuht. Tema saab oma sõiduki parkida sinna, mis linna valitsejatest – ratturitest – üle jääb. Ja maksta seejuures parkimise eest näiteks 25 eurot ööpäevas.

Kui veel jalgratastest rääkida, siis kohtab siin igasuguseid imeeksemplare, kuid enamik pärineb pealtnäha igiammustest aegadest ja on tuhmi või musta värvi. Mul ei õnnestunud kolmepäevase reisi jooksul näha ühtegi ilusat ja läikivat tänapäevast ratast. Enamik on katkiste tulede-helkuritega uunikumid. Eestis käisid vanamemmed sääraste sõiduriistadega 1980ndatel maakaupluses lehmadele leiba ostmas. Ja sellele vaatamata aheldavad kõik amsterdamlased oma kaherattalised liikurid alati korralikult luku abil, justkui oleks tegu nende kõige kallima varaga.

Homo ja hetero

Kui Eestis hakkab homoteema tõusetumisel tavaliselt verd lendama, siis Madalmaades pole see ammu mingi vaidluste teema. Amsterdami südalinnas otse suure kiriku juures asub homomonument. Siin töötavad geibaarid ja -hotellid, mis on tavaliselt tähistatud seinal lehviva vikerkaarelipuga. On olemas ka spetsiaalselt omasoolembestele mõeldud I-punkt, kust nad saavad spetsiifilist turismiinfot.

Aga ka naissugupoolt kirglikult hindavatel meestel ei hakka siin igav, sest teatavasti on Amsterdam kuulus oma punaste laternate kvartali poolest. See pole pelgalt seksisõprade lõbustuspark, vaid ka lihtsalt turismiatraktsioon, kuhu õhtu saabudes tulvavad tuhanded huvilised, et vaadata poolpaljaste naiste väljapanekut. Need on punaste lampidega valgustatud vitriinid, kus akna taga istub rohkem või vähem kena kehakommersant, tehes meelaid nägusid ja hööritades puusi. Kliendil tasub vaid klaasile koputada, kui avatakse aken, millest tarbija sisse ronib, ja edasine tegevus jätkub juba vitriini taga peituvas kardinatega varjatud toas.

Kuigi pildistada siin ei tohi, on tänavad turistide välklambisähvatustest valged.

Nagu öeldud, polnud Amsterdamis aprilli algul tulpe eriti märgata, ent linna lilleturul neid juba siiski oli. Lilleturg on üsna tilluke ja erilist muljet ei avaldanud. Nagu ka linna kirbuturg, kus müüakse samasugust träni nagu meiegi turgudel.

Küll aga julgen soovitada paadisõitu Amsterdami kanalitel, mis võimaldab näha linna nii-öelda mere poolt. Selleks liigub Hollandi pealinna vetel kümneid ja kümneid madalaid künataolisi laiu mootoriga veesõidukeid, mis lahkelt teenust pakuvad. Amsterdamis on kokku 100 kilomeetrit kanaleid, mida ületab 1200 silda.

Hollandi olematu köök

Reisisellid, keda alati huvitab kohalik köök, peavad Hollandi pealinnas pettuma. Ainus sellele maale iseloomulik toit, mida Amsterdamis maitsta õnnestus, olid kohalikud juustud, mis tõesti on head ja mida on sadu sorte, isegi kanepiga, mis on teatavasti üks selle linna kaubamärke. Muidu domineerivad siin itaalia, kreeka, argentiina ja teiste maade rahvusrestoranid, kus söömine on üsna kallis. Kui tellite näiteks itaalia restoranis kaks portsu pastat ja paar pokaali veini (pokaalis umbes 100 grammi), võib see maksma minna 30-40 eurot. On ka odavamaid kohti, ent sealt saategi suppi, mis keedetud puljongikuubikust ning külmutatud mereandidest.

Amsterdami kuulsatest coffee shop‘idest palju rääkida ei oska, sest igaks juhuks jätsime sinna astumata. Need tundusid selliste kahtlaste pimedate urgastena, mille ees istusid sageli pahupidi pilguga imelikud tüübid. Ent olen lugenud, et hollandlased ise on kasinad narkotarvitajad, kes parimal juhul on pehmeid mõnuaineid vaid uudishimust korra-paar proovinud. Rohkem käivad coffee shop‘ides välismaalased.

Tänavu aprillis avati kümme aastat remondis olnud Amsterdami riigimuuseum, mis on täis kuulsate Madalmaade maalikunstnike loomingut. Kes armastab Rembrandti või Van Goghi, on sinna teretulnud, kuigi viimasele mehele on sealsamas kõrval tehtud ka personaalne muuseum.

Mis puudutab amsterdamlasi, siis paistavad nad töökate ja sõbralikena. Selles linnas hakkas silma, et tänavatel pole üldse näha lapsi ning sõpruskonnad pole nahavärvipõhised. Enamik hollandlasi räägib hästi inglise keelt, sealhulgas ka vanem põlvkond, mis muidu mujal Euroopas ei ole väga tavaline.