“Eurovision” Malmös – parem kui kunagi varem

21. mai 2013 TIIA LINNARD IRINA KIVISELG

Aserbaidžaan näitas, et sõu ei pea ilmtingimata kujutama endast meeletut trampimist laval ja ilutulestikku.

Põhjaranniku kultuuritoimetus oli “Eurovisioni” vaadates hämmingus: ei tea, kas vanadus tallub kandadel ning minetab kriitikameele või milles küsimus, et tänavune mõõduvõtt Rootsis tundus kuidagi väga über. Aga küsime teiste arvamust.

Kirderanniku koori ja Tammiku segaansambli laulja Aare Rebban oli laupäeva hilisõhtul teleri ees püsti hädas: keda võtta, keda jätta ehk siis kelle poolt hääletada? Probleem polnud heade lugude puudumises – et võta üks ja viska teist -, vaid nende rohkuses.

Esikolmikuga rahul

Nii kaua, kui heli tuli üksnes telerikõlaritest, oli tal kõik veel enam-vähem kontrolli all, kuid pärast võimenduse nupule vajutamist oli tuba power’it täis nagu Malmö Arenas ning… Iga lugu tundus võitu väärt!

Aga kõigepealt räägib Rebban ikkagi eesti laulust, kuuludes nende hulka, kelle poolehoid viis Rootsi Birgiti ja mitte Lätimaad näinud Korsakovi – selle meie kandi mehe. “Ma lootsin, et Birgit saab parema koha,” märgib ta, kiites Eesti esindaja suurepärast esitust. “Võib-olla on neil õigus, kes ütlevad, et see lugu hakkabki mõjuma alles hiljem – pärast mitmendat korda kuulamist -, kuid mulle meeldis kohe algusest peale.”

Selliseid lugusid, mis panid õlgu kehitama, oli Rebbani arvates tänavu vaid mõni üksik. “Soome laul polnud minu maitse, nagu ka Itaalia ja Kreeka oma. Samas – kuigi ka Rumeenia laul kontratenori esituses ei kuulunud minu lemmikute hulka, oli see väga omapärane. Kooris lauldes tunnen ma tenoritele alati kaasa, sest kõrgelt laulda on ikka väga raske, rääkimata sellistest nootidest, nagu rumeenlane kuuldavale tõi. Samas võtame Ungari laulu – kardinaalselt teistsugune, ja väga kihvt! Ka Venemaa lugu meeldis mulle.”

Kokkuvõttes jääb Rebban esikolmikuga rahule: Taani, Aserbaidžaan, Ukraina. “Esikolmik oleks võinud seekord aga laiemgi olla,” märgib ta, et oleks pjedestaali venitanud tänavu hea meelega laiemaks. “Kui vahepeal jättis “Eurovision” mind üsna külmaks, siis seekord oli, mida kuulata ja vaadata.”

Sõu on vajalik

Arthur Seppern, kes 40 aastat ise kahe jalaga muusika keskel olnud – nii pillimehe kui laulukirjutajana -, leiab samuti, et tänavune “Eurovision” oli kõrvale huvitav kuulata ning silmale väärt vaadata.

“Üks läbi aegade paremaid, väga tugev tase, ning kui varasematel aastatel kõlasid raadiojaamades ainult võidulood, siis seekord hakkame kuulma kindlasti rohkem kui ühte laulu,” märgib ta, tundes heameelt ka selle üle, et punkte jagati tänavu mitte naabritele, vaid headele lugudele. “Taanlaste esitus oli võitu väärt: hea laul, hea sõu ning ka uudsuse külg oli sees. Samuti oli Aserbaidžaan väga vaatemänguline. Nii et – ainult heast laulust sellel konkursil ei piisa, mis on ka arusaadav.”

Eestil ja Venemaal jäigi puudu just sõust, mis oleks mõlemad riigid lennutanud kõrgemale positsioonile, usub ta. “Ausalt öeldes ma arvasin, et Birgit tuleb siiski kümne parema hulka, sest laul oli ju hea ning esitus võrratu. Venemaaga oli sama lugu, aga pole vaatemängu, pole tipptulemust. Samas Kreeka laul “Alkohol on prii” pole midagi enamat kui tavaline platnoi lugu, aga lõppkokkuvõttes sai väärika koha ning seda paljuski tänu lavamelule.”

Inglismaa esindaja Bonnie Tyleri jäämine bändimeestega 19. kohale ei pane Seppernit imestama: “Vanadel tegijatel pole sellel võistlusel minekut, sest need, kes helistavad ja hääli annavad, on ju noored. Vanem põlvkond, kes Tylerit hinnata oskab, libistab sel ajal teleri ees veini või õlut, mitte ei helista kümme korda jutti.”

Seppern oleks hea meelega näinud edetabeli seisu enne rahvahääletamist. “Seda oleks tahtnud näha jah, kuidas žüriid ehk siis eri riikide muusikaprofid neid laule hindasid, kuid paraku vaatajale seda võimalust ei anta.”

Olümpiamängude tunne

Ka Narva Kontserdi tegevjuht Tuuliki Jürjo leiab, et tänavune “Eurovision” oli seda väärt, et teleri ees veel pärast südaöödki istuda.

“Kõrge tase nii laulude kui korralduse poole pealt – alates riigilippude sissetoomisest, mida tehti tänavu esimest korda, ning lõpetades vaimukate vaheklippidega. Ning muidugi Rootsi enda levimuusika kõrge tase, mis pole samas üldsegi imekspandav, kui tutvuda Rootsi üldhariduskoolides muusikaõpetusega,” teab Jürjo rääkida, et kui meie koolides teevad lapsed tutvust plokkflöödiga, siis Rootsis antakse lastele pihku kitarr ning levimuusika tegemine läheb lahti – laulu ja pillimänguga. “Ega seal Rootsis muidu neid ABBAsid tule.”

Jürjo andis oma hääle kahele väga erinevas stiilis loole, aga mida sa teed, kui ühtviisi köitvaks osutusid nii Hollandi kui Valgevene esitus. “Hollandi laul oli väga omapärase harmooniaga – “Eurovisioni” jaoks täiesti ebaharilik. See lugu hakkas kohe kummitama ning kummitab siiamaani! Valgevene laul köitis mind aga oma rõõmsameelsusega, mida ma Taani võidulaulu kohta öelda ei saa.”

Taani laulu muusikaline pool ja sõnad olid Jürjo meelest vastuolus. “Pisarad ja miks sa mind maha jätsid – umbes nii need sõnad olid. Muusikaga see üldse kokku ei läinud,” märgib ta, eelistades positiivse sõnumiga võidulaule. “Alates meie “Everybodyst” on see nii ka olnud, rääkimata mullu võitjaks tulnud “Eufooriast”.”

Rohkem meeldinud esituste poole pealt nimetab Jürjo veel Venemaad, Ukrainat ja Aserbaidžaani. Kiita saab ka Birgit – vokaalselt väga tugeva esituse eest. “Kreeka laul oli samuti hea – meloodia ning vahva pillimängu poolest -, kuid mul oli vahepeal juba hirm nahas, et kas tõesti tulebki sellise sõnumiga laul – alkohol on prii! – “Eurovisioni” võitjaks!”

Kuhu on teel Euroopa muusika

Valeri Antonov, Kohtla-Järve ja Ahtme kunstide kooli muusikaõpetaja, vaatab alati “Eurovisioni” lauluvõistluse lõpuni, kuigi see hilja lõpeb. Ta ütleb, et võistlus köidab teda ennekõike sellega, et aitab mõista, “kuhu suundub” Euroopa muusika – noortebändidega töötavale inimesele on see tähtis. Huvitav on jälgida sedagi, kuidas sõu iga aastaga üha säravamaks ja tehniliselt keerulisemaks muutub, mõni laul on kui terve etendus.

“See on tõeline looming, tänavusel konkursil oli palju laule, mis võivad hitiks tõusta,” leiab Antonov. “Arvan, et neid hakatakse raadios mängima. Kui minu lemmikutest rääkida, siis taanlanna hakkas mulle ka kohe meeldima. See on minu isiklik arvamus, sest ma ei hoia meedial silma peal ega teadnud, mida ennustati või arvati. Võidulaul ei jäänud erinevalt Rybaki loost kohe meelde, kuid pärast kahte-kolme kuulamist hakkas kummitama. Ka ukrainlanna oli mul algusest peale esikolmikus.”

Antonovile meeldis Aserbaidžaani laulja, samuti moldovalased. Tema meelest laulis venelanna Dina Garipova väga hästi ning sai “õige” koha. Hea mulje jättis talle ka Birgit Õigemeel. Tema arvates näevad Eesti laulud “Eurovisionil” alati väga head välja, hoolimata sellest, mis koht saadakse, ning ta on oma kaasmaalaste üle uhke.