Lastekodu direktor valutab kõige pärast südant

15. aprill 2013 IRINA KIVISELG

Käthlin Kaurla on oma nahal kogeda saanud, et sotsiaaltöö spetsialistil peab olema laialdane teadmiste pagas, seepärast õpib ta palju.

Poolteist aastat tagasi, kui 28aastane Käthlin Kaurla võitis konkursi ja asus juhtima Kohtla-Nõmme lastekodu, uskusid vähesed, et ta siia kauemaks jääb ning koguni midagi kardinaalselt muuta suudab. Ent Käthlin kääris käised üles, asus asja kallale ning tõestas peagi kõigile skeptikuile – tema noorus on vaid plussiks.

Käthlin, te ütlete, et teil on 15 aastat kogemust sotsiaaltöö alal, kuid saite ise äsja 30. Kas te hakkasite nii vara tööle?

See pole päris nii, kui läheneda asjale juriidilisest küljest, kuid tegelikult algas mu töö sotsiaalasutustes tõepoolest 15aastaselt – paar kuud pärast Lääne-Virumaa ametikooli õppima asumist. Ma õppisin seal 4 aastat ning meil oli väga palju praktikat, mitu kuud aastas. Olen veendunud, et nii ongi õige, sest meie elukutse puhul on oluline õppida analüüsima olukorda, lähtudes isiksuse vajadustest, kuna iga inimene on isemoodi ning ei saa olla rangeid reegleid. Analüüsimist saab õppida ainult praktilise kogemuse käigus.

1998. aastal olid paljud sotsiaalasutused kinnised, ma ütleks isegi, et ühiskonna eest peidetud, ning mis sealsete seinte vahel toimub, ei osanud paljud endale ettegi kujutada… Mul, 15aastasel tüdrukul, tuli hoolitseda raskelt haigete eest ning näha surma kogu oma koleduses.

Kas oli hirmus? Kas teil ei tekkinud soovi eriala vahetada?

Väga hirmus. Arvan, et praegu millelgi säärasel ei lubataks juhtuda ning selliste asjade eest võidakse juhtkond ka töölt kõrvaldada – see oli trauma teismelise psüühikale. Minul ja mu kursuseõdedel tuli nii mõndagi näha ja üle elada. Vanemaks saades muutusime kavalamaks – otsisime ise praktikakohti, näiteks lasteaias. Kuid arvan, et katsumused on minust tugeva isiksuse teinud ning nüüd suudan vist kellega tahes töötada.

Aga mis mõjutas tulevase elukutse valikut?

Ema. Pakkis mu asjad kotti, küpsetas koogi ning saatis Rakverre, iseseisvasse ellu. Kuigi lapsepõlves unistasin saada juristiks, lõpetada gümnaasiumi. Kuid Sillamäel, kus me elasime, oli tollal vaid eestikeelne põhikool ning pärast selle lõpetamist otsustati perekondlikul nõupidamisel, et ei tee paha omandada koos keskharidusega ka eriala. Miks mitte sotsiaaltöö? Tegelikkust ma toona muidugi ette ei kujutanud.

Kas õppida oli huvitav?

Loomulikult, see amet on ju mitmekülgne ning sisaldab endas paljusid aspekte. Me õppisime kõiki õppeaineid alates matemaatikast ja keemiast ning lõpetades psühholoogia ja isegi psühhiaatriaga. Rakveres tundsin end esimest korda kollektiivi täisväärtusliku liikmena, kuna Sillamäe koolis, kuhu ma kolmandas klassis tulin, olin kuus aastat ainuke õpilane. Alles üheksandas lisandus veel üks. Lapsi ei olnud ning õpetajad tahtsid mind vene klassi vormistada, kuid ema tegi skandaali ning koolis avati spetsiaalselt minu jaoks klass.

Kas individuaalõpe on hea?

EI! Ma vastasin IGA päev IGAS tunnis! Mul polnud oma klassi, käisin ühest teise, mind pandi enamasti paar aastat nooremate lastega kokku, tundides said rohkem tähelepanu nemad. Mul polnud oma kollektiivi, kogunemisi, üritusi, sünnipäevi ja kõike muud, nagu teistel. Ma kannatasin selle pärast ning kadestasin oma vene sõbrannasid. Võib-olla sellepärast, et mul polnud oma klassi, pole 15 aasta jooksul, mis on lõpetamisest möödas, mind kordagi kutsutud ühelegi üritusele, näiteks vilistlaste kokkutulekule…

Mingisugused positiivsed küljed selles olukorras ju olid? Te olite vist lihtsalt kohustatud hästi õppima.

Kas te mõtlete, et kui mind küsiti iga päev igas tunnis, tegin ma sagedamini õpiku lahti? Mul on suurepärane mälu, mulle jäi meelde kõik, mida õpetaja tunnis oli rääkinud. Selle pärast, et ma tema sõnu täpselt kordasin, sain ükskord koguni kahe. Aga tegelikult oli mul õppimisega kõik alati korras.

Lõpetasite ametikooli ja mis sai edasi?

Jätkasin õpinguid sealsamas veel kolm aastat, et samas valdkonnas kõrgharidus saada. Ning samal ajal töötasin – organiseerisin sillamäelastele projekte, tegin koostööd Eesti lastekaitse liiduga, tegelesin logistikaga. Olin üliõpilasnõukogu eesotsas, ühiskondlik töö pakkus mulle huvi.

Diplomeeritud spetsialistiks saanuna suundusite välismaale paremat elu otsima?

Kõiki noori tõmbab reisimine ning ega minagi ole erand. Kreekas on sugulased, kellel on oma restoran, nii ma siis sõitsingi lõunamaa päikese alla. Algul nautisingi soojust ja päikest, töötasin restoranis ning hoolitsesin ka eakate eest, töötasin logistikuna suurfirmas. Keelt ma eraldi ei õppinud, see jäi kiiresti ise külge ja kohalike elanikega suhtlemine oli lihtne. Mulle väga meeldib Kreeka, oleksin seal ehk kauemagi olnud, kuid puhkes kriis.

Ei olnud enam tööd?

80 protsenti kreeklastest töötab turismi alal. Kui aga pole turiste, siis pole ka tulu. Massiteabevahendites räägitakse või kirjutatakse sageli, et kreeklased on laisad, sellest ka nende suured majandusprobleemid. See ajab mind marru, sest tegelikult on nad tõsised, sõbralikud ja positiivsed inimesed, kes väga palju töötavad. Turismihooaeg vältab pool aastat – paar tuhat eurot on isegi võimalik teenida, kuid selleks tuleb töötada kahel-kolmel töökohal 16-20 tundi ööpäevas ja puhkepäevadeta. Nii tehakse sellepärast, et tuleb teenida nii palju, et jätkuks elamiseks ka ajal, mil tööd ei ole üldse, ning see teeb lausa lolliks. Toiduainete hinnad on väga kõrged, seepärast püüavad kõik oma aias puu- ja juurvilju kasvatada. Nende elu pole mingi meelakkumine.

Aga kuidas te Inglismaale sattusite?

Kreekas kohatud turistidest olid paljud Inglismaalt ning otsustasin detsembris isegi sinna sõita. Kuid sealgi oli kriis ning ma ei leidnud pool aastat tööd. Mingi aja hoolitsesin hooldekodus eakate inimeste eest, pärast sain tööle meditsiiniasutusse, kus elasid käitumis- ja isiksushäiretega noored. Seal tõusin kiiresti karjääriredelil, mind määrati osakonnajuhatajaks. See oli igas mõttes väga raske töö.

See ärgitas kodumaale naasma?

Mitte ainult. Otsustasin astuda magistriõppesse ning Tallinnas on odavam õppida. Ning olin juba ammu mõistnud, et ega asjata öelda – hea on seal, kus meid ei ole. Eestis on pere ja sõbrad.

Kohtla-Nõmmel otsiti parasjagu lastekodule uut direktorit. Teil oli huvitav midagi uut proovida?

Muidugi, kuid see pole päris uus tegevusala: minu kuruse- ja diplomitöö oli lastekoduga seotud, seega ei saa öelda, et ma sellest midagi ei teadnud.

Mind kutsuti valda komisjoni, kuulati ära ning… ei kutsutud kaua tagasi. Pärast selgus, et valiti teine kandidaat – meessoost -, kuid tema tuli, vaatas ja mõtles ümber. Siis helistati mulle.

Millest te alustasite?

Inglise kogemus tuli kasuks – hakkasin kogu süsteemi umber tegema, eesmärgiks maksimaalselt tähelepanu igale lapsele individuaalselt. Tööd oli nii palju, et sageli viibisin töö juures kella 20-22ni. Peale paberite ja majapidamisaskelduste pidin ennast tõestama ka juhina. Paljud töötajad on minust poole vanemad ja ma mõistan nende tundeid – tuli mingi plika siia ülemust mängima… Ma muutsin töölepinguid, kehtestasin uued eeskirjad, korraldasin õpetajatele koolitusi. Eks lapsedki “katsusid” mind omal moel – kui kindel ma endas olen, kas mind saab mõjutada, petta… Emotsioone jagus igasuguseid, nii laste kui täiskasvanutega. Terve aasta kulus selleks, et kõik hakkaks toimima.

Kas olete range?

Jah. Ja nõudlik ka, sest ma tahan, et kõik meie kasvandikud saaksid aru: neil on oma kodu, kus nad võivad end kaitstuna tunda, kuid lisaks õigustele on neil ka kohustused. Igaühega sai tunde istutud, et teismelised aduksid: oma tegude eest tuleb endal vastutada, kui aga keegi neile ülekohut teeb, siis nende eest ollakse väljas.

Mulle üldse ei meeldi olukord, kui ühiskond lastekodulastesse umbusu ja eelarvamusega suhtub. Kõik halb on ju täiskasvanutelt üle võetud. Püüan meie lapsi igati aidata, et nad ei tunneks end ühiskonnas teistsugustena.

Ka majapidamisel tuleb silma peal hoida, et kõik korras oleks…

Loomulikult. Tegime hiljuti tubades remondi, vahetasime uksed ja nii edasi. Meil läheb praegu kenasti – sügisel käidi õiguskantsleri kantseleist kontrollimas, suuri märkusi meile ei tehtud. Loodan ka, et mul on õnnestunud meie maja kuvandit muuta – olen väga palju suhelnud linnade ja valdade omavalitsustega, meid on hakatud rohkem usaldama ja aitama. Isegi kohalikud elanikud imestavad – ümbruskonnas on nii vaikseks jäänud, meie laste peale ei kaevata. Seegi on meie ühiste suurte pingutuste tulemus.

Kui palju teie lastekodus lapsi on?

Kolmkümmend kaks kohta, neist üks vaba. Lastekodude ülalpidamine on riigile kulukas, kuid isikliku kogemuse varal võin 100 protsenti kinnitada: probleemsetest perdest pärit lastel, kes on lastekodusse sattunud, on võimalus sellest nõiaringist välja pääseda ning elada oma elu palju paremini. Paljudel on juba tekkinud usaldamatus ümbritseva maailma vastu ning jäädes narkomaanide või joodikute perre, ei ole neil peaaegu mingit võimalust elada täisväärtuslikku elu. Lastekodus neid toetatakse, õpetatakse, aidatakse omandada eluks vajalikke oskusi.

Mis teile praegu kõige rohkem muret teeb?

Kui majapidamisega seotust rääkida, siis tahaks väga fassaadi korda teha. Meie maja on vana ja külm – talvel on küttekulud suured, suvel niiskus. Muretsen väga kasvatajate pärast – suure kogemuse ja haridusega toredad inimesed saavad madalamat palka kui lasteaiaõpetajad. See pole õiglane, neil kulub tunduvalt rohkem füüsilist ja hingelist jõudu. Me ei saa isegi streikida – peame 24 tundi ööpäevas laste kõrval olema. Võib-olla sellepärast õpetajate streigi ajal meid ei kuuldudki?

Kas pärast suurlinnu oli raske harjuda eluga väikeses alevis?

Siin on imeline. Vaikne, roheline, ilus. Ma elasin miljonilinnas Ateenas ning Londonis, kus selleks, et kella 10ks tööle jõuda, pidi kell 6 tõusma. Isegi Tallinnas käib kogu aeg sagimine ja melu. Kohtla-Nõmmel ärritab ainult see, et kevadel laulavad linnud varahommikul nii valjusti, et äratavad üles. Kui on soov meelt lahutada, siis on külje all Jõhvi oma suurepärase kontserdimajaga, kaugele ei jää ka Narva ja Tallinn – Eesti on nii väike, et kõik on käe-jala juures. Nii et mulle meeldib siin väga – ning minu töö samuti.