Põlevkiviga seotud suur eesmärk

2. aprill 2013 

Eestis on aastaid käinud vaidlused selle üle kui palju põlevkivi kaevandada, kuidas selle maavara kasutamist maksustada ning kes ja milliste reeglite põhjal üleüldse tohib meie pruunile kullale küüned taha ajada.

Mida kauem nafta hind kõrge püsib ja seeläbi ka põlevkivi väärtust kõrgemal hoiab, seda tulisemaks lähevad ka vaidlused. See on ka loogiline, sest mida paremaks muutuvad põlevkiviga teenimise väljavaated, seda suuremaks paisub ka huviliste ring, uljamaks nende ambitsioonid ning surve poliitikutele enda jaoks võimalikult kasulikke tingimusi välja rääkida.

Iseenesest pole selles midagi halba. See näitab, et meie rahvuslik rikkus läheb aina rohkem hinda. Põlevkivi kasutamise reeglite määramisel peaks aga lähtuma põhilisest kriteeriumist – kuidas saab maavara omanik, Eesti ühiskond ja kõik selle liikmed, sellest võimalikult suurt kasu.

Siiamaani on aga  vaidlustes rohkem mõjule pääsenud mitmed teised aspektid, mis pole sugugi tähtsusetud, aga on siiski vaid detailid, mis peaksid olema suure eesmärgi teenistuses, aga mitte eesmärgiks omaette. Olgu selleks siis lubatud maksimaalne kaevandamismäär, kaevelubade jagamise põhimõtted,  maksustamismäärad, ressursitasude jaotamine või palju muud. Põlevkivi sära on seda kirkam, mida pikem väärtuseahel temast punuda õnnestub. Ka seda asjaolu peaks kasutustingimuste seadmisel arvestama.

Erinevate põlevkiviga seotud  arengukavade värskendamise asemel oleks riigikogul aeg keskenduda selle määramisele, milline on Eesti riiklikud huvid põlevkivi kasutamisel ning nendele peaks olema allutatud kõik järgnevad sammud.