Kuidas mõista ajalugu?

27. märts 2013 TIIA LINNARD

"Riik peab armastama meid ja meie peame armastama seda riiki. See ongi kogu patriootiline kasvatus," leiab David Vseviov, et ajalugu tuleb patriootilise kasvatuse vankri eest lahti rakendada.

Ajaloolane David Vseviov on taaskord põrutamas naelapea pihta, sest tema loengu teema “Kuidas mõista ajalugu?” kõlab pärast “Eesti keskaja” ilmumist tekkinud segaduses kui ellujäämisõpetus. 

“Eesti keskaja” koostajaid on nimetatud reeturajaloolasteks, kes tõmbasid muistse vabadusvõitluse ideele rasvase kriipsu peale. Kas sellist asja nagu Eesti rahvuslik ajalookontseptsioon siis enam üldse ei eksisteeri?

Nii kaua, kui ajalugu on teadus, ei saa seal olla rahvuslikke kontseptsioone. Neist saab rääkida siis, kui käsitleda ajalugu ideoloogiana, hakates sellega mängima.

Aasta ajakirjanik Rein Sikk kurtis hiljuti Õpetajate Lehes, et isamaaliste aadete noortesse süstimine pole olnud piisav. Nüüd, kus ka teie ütlete, et rahvuslik ajalugu on vaat et parateadus… Mille pinnalt seda isamaalisust siis kasvatada?

Riik peab armastama meid ja meie peame armastama seda riiki. See ongi kogu patriootiline kasvatus. Kui näeme tänapäeval aga enda ümber nii palju puudusi -, milliseid patrioote saab meist kasvatada, rääkides mingisuguseid lugusid 13., 17. või ükskõik millisest minevikusajandist? See on mõttetu.

Lembitust rääkimine on mõttetu?

Ma ei öelnud ju, et Lembitust rääkimine on mõttetu. Ma ütlesin seda, et patriootilist kasvatust ei saa teha Lembitu näol. Lembitu on ajalugu, need on ajaloosündmused. Ajalugu ei ole vahend millekski muuks. See on täpselt samasugune teadus nagu iga teinegi. Kas viime läbi patriootolist kasvatust, õpetades füüsikat, matemaatikat, keemiat, bioloogiat? Ei vii ju. Nii peab ka ajalugu õpetama – tõese ja objektiivsena. Eesti ajaloosündmuste najal midagi kasvatama hakata – see on kauge, kauge eilne päev.

Isegi mõnel paadunud klerikaalil läks hari punaseks, kui Eesti peaminister kutsus uue paavsti Eestisse, et tähistada 2015. aastal koos ristisõja aastapäeva.

Ma ei oska kommenteerida ei peaministri kutset ega paavsti vastust. Aga õpime paavstist, kes jättis uksed tseremooniale lahti ka nende riikide esindajatele, kellele on sissepääs Euroopa Liitu üldse suletud. See on ju oluline, see on tähtis. Miks peame otsima seoseid niisuguste asjade vahel, kus need seosed ei mängi tänapäeval mitte mingisugust rolli.

Ja ikkagi – madistada keskajaga, kui Eesti lähiajaloo sündmusedki pole päris selged, näiteks Pätsi roll Eesti okupeerimises. Millal sellistes asjades selgus saabub?

See oleks võimalik ainult siis, kui saaksime selle olukorra taastada ja sinnasamasse olukorda ka siseneda, sest 1939. aasta sündmusi analüüsides ei saa me kunagi lahti sellest teadmisest, mis sai edasi. Aga kui Päts ja Laidoner otsuse vastu võtsid – nemad ju ei teadnud, mis järgneb. Nii et ajalugu ongi sellepärast väga põnev, et siin üksüheseid lõplikke vastuseid ju praktiliselt pole olemas. Faktide tasemel on, jah, et sel aastal kirjutati see leping alla ja sel kuupäeval marssisid Nõukogude väed üle Eesti piiri, aga mis puudutab inimeste otsuseid, siis nende hindamine on tunduvalt keerulisem ja mitmepalgelisem.

Seoses okupatsiooniga – juhtusin lugema üht venelase kirjutatud netikommentaari, mis minu meelest oli väga vaimukas. See kõlas umbes nii, et eestlased hakkasid tõlkima “Kamasutrat”, aga välja jõudsid ikka okupatsioonini.

(Naerab.) See on naljakas liialdus, aga…

…oma tõetera on selles sees. 

Mingi tõetera võib selles olla, jah. Aga see aeg hakkab natukene vist ümber saama.

Te olete oma arvamuslugudes korduvalt rääkinud sellest, et rahvuste erinevusele rõhumine – see ei vii kuhugi. Aga polegi vaja rõhuda, sest see on osa meie igapäevasest elust. Üks rahvus läheb 9. mail oma sõdurile lilli viima ja teine läheb küüditamise aastapäeval perroonile küünlaid süütama – see erinevus eksisteerib, ilma et seda keegi rõhutaks.

Loomulikult see eksiteerib ja see peabki eksisteerima. Inimesed on ju erinevad. Kui seisame teiega kõrvuti peegli ees, siis näeme, et oleme erinevad. Küsimus on ainult selles, mis sellest järeldub. Kas sellest järeldub, et peame üksteisele kätega kallale minema? Või nagu te leebes variandis ütlesite: tõlkima “Kamasutrat”, aga ikka jõudma selle ühe teemani?  Erinevusi ei saa eitada ja seda polegi vaja. Erinevused ei pea olema alati halvad. Erinevused vastupidi rikastavad meid. Küsimus on aga, kuidas me nende erinevustega elame. Sellele olen ma püüdnud tähelepanu juhtida, sest kui võtame vastu mingeid otsuseid, siis tasuks mõelda, mida see ka teistele tähendab.