Huskyde hundipilk varjab ääretut sõbralikkust

18. märts 2013 KÜLLI KRIIS

Kelgu ees jooksevad siberi huskyd suurima lustiga.

Siberi huskyd on väärt kelgukoerad, ent maja valvama nad ei sobi ja vajavad palju liikuda tahtvat peremeest.

“Läksimeee! Tšii! Tšii! Otsee! Hoo! Pööra! Pööööra! Tubliii!”

Sellised hõiked kaikusid esmaspäeval kaks tundi järjepanu Kukruse polaarmõisa õuel.  Hõikajaks Harjumaal asuva siberi husky kenneli  Occhilupo omanik Viljar Krohv, kamandatavateks kuus kelgu ees jooksvat koera. Taustaks kõlasid suure osa ajast nelja oma veokorda ootava koera häälekad sõnavõtud: “Mina ka! Mina ka! Mina olen järgmine!”

Esimene ja viimased kõige tähtsamad

“Koerad on siin natuke segaduses,” tunnistas Viljar Krohv, et kamandada tuleb neid sedapuhku tavalisest rohkem. “Nad on harjunud jooksma mööda selget ja kindlat ringi, siin aga hargneb vahepeal ringist mitu teed. Lisaks on siin peaaegu terve raja ääres pealtvaatajaid, tavapäraselt on aga inimesed üksnes raja algus- ja ühtlasi lõpp-punktis, kus kelgul sõitja vahetub. Muidugi on ka koht neile võõras ja uued lõhnad eksitavad samuti.”

Sellistel puhkudel oleneb palju rakendi juhtkoerast, kes peab olema aldis inimesega koostööd tegema ja käsklusi kuulama, ning piisavalt võimukas, et teised koerad talle järgneksid.

Koerad olid tegelikult väga tublid ja kõik sõita soovinud said oma ringi ümber mõisaesise roosipeenra tehtud.  Tõsi, peremees pidi lõpupöördel rakendi sassi  sebinud koeri korduvalt lahti harutama ja ka neid  vahetama. Mitte üksi seepärast, et kõik kaasa võetud neljajalgsed joosta saaksid, vaid mõnikord ka sel põhjusel, et üks või teine rakendis olija ülearu ägedalt arvamust hakkas avaldama ning pelgalt noomimine ja seejuures sügavalt silma vaatamine alati piisavalt mõju ei avaldanud.

Ainukestena püsisid kahe tunni jooksul kindlalt omal kohal rakendi kaks viimast koera – pruunika kasukaga vennad Luna ja Castano.

“Nemad on, jah, raudvara – raua värvi ka ju,” naeris peremees. Ja lisas  siis juba tõsiselt, et peale juhtkoera ongi rakendi viimased koerad kõige tähtsamad. “Nad peavad olema tugevad ja targad. Tugevad, et jaksaksid vedada, ja targad, et oskaksid näiteks mäest alla sõites kelgu eest ära tulla,” selgitas ta. “Samuti ei tohi tagumised koerad kurve lõigata, muidu lõpeb kelgusõit hanges.”

Käsklused mitmes keeles

Kui “läksime” ja “pööra” on igati arusaadavad käsklused, siis “tšii” (chi) ja “hoo” (haw) tähendavad inuiti-inglise segakeeles vastavalt “paremale” ja “vasakule”.

“Need on rakendijuhtide seas välja kujunenud selged ja lihtsad käsklused. Kuna koerad eristavad inimkõnes täishäälikuid, siis “parem” ja “vasak” ei sobi, sest mõlemas sõnas on esimene täishäälik üks ja sama,” põhjendas Krohv.

Kuuletuskoolitusel  pole siberi huskyd tema sõnul eriti õppimisaltid ja nendega tuleb üksjagu vaeva näha. Kelguvedamisel  seevastu on need koerad äärmiselt innukad – selleks nad ju aretatud ongi.

“Õnneks pole nende aretamisega ekstreemsusse mindud – tegemist on hundile kõige lähema koeratõuga ja nad kuuluvad ka viie protsendi kõige tervemate tõugude hulka,” rääkis peremees.

Lähisugulust huntidega kinnitab ka siberi huskyde hundilik pilk, eriti neil, kel sinised silmad (osal koertest on silmad pruunid, osal üks silm sinine, teine pruun, mõnel koguni üks silm kahte värvi).  Just sellest hundipilgust Viljar Krohvi kennel oma nime saigi: Occhilupo tähendab itaalia keeles “hundi silmad”.

Vajavad palju liikumist

Milline koer rakendis millisel positsioonil on, seda otsustab inimene, kes tunneb iga koera iseloomu ja oskab arvestada ka seda, kes kellega kõrvuti sobib.

“Loomulikult on koertel karjas oma juht, aga see ei tähenda, et ta peaks rakendis juhtkoer olema. Kui ta selleks sobib, siis miks mitte, aga juhtkoeraks saamise eeldus see kindlasti ei ole,” toonitas Krohv.

Kutsikaid hakatakse treenima umbes poole aasta vanusena, lastes neil esialgu rakendi kõrval joosta. Aastast koera võib juba rakendisse panna.

“Kui koeral on veotahe, siis annab teda õpetada kõiki vajalikke asju tegema,” on peremees kogenud.

Rakendis on tavaliselt korraga kuus koera, aga neid võib kelgu ette panna ka tosina.  Vähemalt kolm-neli korda nädalas peavad koerad joosta saama. Ja see ei tähenda pooletunnist jalutuskäiku, vaid vähemalt 10-15 kilomeetrit jooksmist.  Olgu siis talvel kelgu ees või kevadel-sügisel neljarattalist käru vedades.

Asja ajab ära ka kiirkõnd, kui peremees endale sellekohase vöö ümber paneb ja paari koera rihmapidi selle külge kinnitab.

“Siis tuleb tõesti kiiresti kõndida, aga jooksma ei tohi mingil juhul hakata – vedama harjunud koerad tõmbavad su siis lihtsalt pikali.”

Kui huskyd piisavalt liikuda ei saa, ei tule pahandusi kaua oodata.  Kui aiast üle ei pääse, kaevatakse end aia alt läbi ja minnakse uitama – igav on ju.

Valvekoeraks ei sobi

Huskydest veel sõbralikumaid koeri annab otsida. Võhivõõralegi on nad iga kell valmis sõna otseses mõttes sülle pugema ja nina pihku toppima.

“Valvekoeraks nad tõepoolest ei sobi – pigem juhatavad veel vargale paremad asjad kätte ja näitavad, kus tagaukse võti on,” naeris Viljar Krohv.  “Mitmekesi koos olles urisevad üksteise peale küll – kõik tahavad tähelepanu ja selle võitmiseks tuleb ju teisi kõrvale tõrjuda.”

Siberi huskyde ninaesiseks  on põhiliselt kala, näiteks lõhe supikogu. “Nad on aretatud selliseks, et saavad hakkama suhteliselt väikese toidukogusega, aga see peab hästi rammus olema.”

Söögi  teenivad ise välja

Viljar Krohv avastas siberi huskyd endale üheksa aastat tagasi Hispaanias turismireisil olles, kui need siniste silmadega koerad ühes loomapoes silma jäid. Kodus tagasi, hakati nende kohta uurima.

Esimesele koerale võeti peatselt teine seltsiks, siis tekkis huvi kelgutamise vastu ja nii see läks.

Praegu on Occhilupo kennelis  11 koera. Viljar Krohvi arvates võiks neid tulevikus olla vähemalt 12-16 või isegi kolme kuuese rakendi jagu.

“Oma söögi teenivad nad kelgusõitudega ise välja, aga äraelamiseks tuleb  mul ikka tööl ka käia. Õnneks on töö selline, mis võimaldab endal aega planeerida.”

Neil, kellele kelgukoerte hingeelu huvi pakub, soovitab ta aga läbi lugeda Jack Londoni “Ürgse kutse”.