Riik on Ida-Virumaal täitsa kohal

13. märts 2013 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Aastate jooksul on saanud käibefraasiks, et riik peab suurendama oma kohalolekut Ida-Virumaal. Eri valitsused on jõudumööda pead murdnud, millisel moel riiki Kirde-Eestisse rohkem kohale toimetada.

Iseküsimus on, mida riigi kohalolek sisuliselt peaks tähendama. Kas selle all mõeldakse ainult mõningate riigiasutuste mehaanilist ületoomist pealinnast või midagi enamat?

Puhtalt asutuste paiknemise seisukohast on riik ennast kokku pakkinud Eesti eri otstes, pannes kinni päästekomandosid, konstaablipunkte ja postkontoreid. Kuid seepärast pole kellelegi pähe tulnud rääkida, et näiteks Valgamaal või Läänemaal on riigi kohalolekut vähe.

Tegelikult on Ida-Virumaal riigiasutusi märksa rohkem kui enamikus teistes maakondades. Viru vangla, maksu- ja tolliameti Ida maksukeskus, Ida prefektuur, kaitseväe Viru pataljon, ülikoolide kolledžid ja Jõhvi kontserdimaja  on vaid mõned suuremad näited. Lisaks on veel hulganisti piirkondlikke ametiasutusi, mis asuvad suuremalt jaolt Jõhvis.  Riigikontroll leidis mõned  aastad tagasi tehtud  auditis, et inimeste ligipääs riigiteenustele on Tallinna kõrval kõige parem Tartumaal ja Ida-Virumaal.

Ometigi on jätkuvalt päevakorral riigi kohaloleku suurendamine. 2010. aastal justiitsministri ametis olnud Rein Lang pakkus välja, et Ida-Virumaa arengu soodustamiseks ja ülejäänud Eestiga tugevamaks sidumiseks võiks maakonda ümber asustada õiguskantsleri ja riigikontrolöri.  Juba mitu aastat käib tuline, kuid seni tulemusteta vaidlus sisekaitseakadeemia ülekolimise üle.

Äsjane justiitsministeeriumi vähem kui 30 töötajaga vanglate osakonna ületoomine Jõhvi näitas, et mis tahes asutuste sunduslikud ümberpaigutamised käivad suure valu, vaeva ja lisakuluga. Arusaadav, et ühegi asutuse töötajaid ei vaimusta teadmine, et ühest hetkest liiguvad nende ametikohad 150 kilomeetrit eemale paigast, kus nad on oma perega elu sisse seadnud. Isegi siis mitte, kui selle eest kolmandiku võrra suuremat palka pakutakse.

Omaette küsimus, kas ühe või teise asutuse liigutamine toob oodatud tulemuse. Ei ole mõtet saladust teha, et riigi kohalolekust Ida-Virumaal paneb jätkuvalt  rääkima  mitte niivõrd küsimus seal paiknevast riigiasutuste hulgast, vaid tundmine, et osa selle maakonna elanikest ei pruugi olla riigi suhtes lojaalsed.

Eeldada võib, et mõne asutuse juurdetoomine tugevdaks nii-öelda Eesti riigi kaubamärki Ida-Virumaal. Seda eesmärki õnnestub paremini teenida, kui nende asutustega kaasatulevatest töötajatest saavad aja jooksul Ida-Virumaa püsielanikud, kes löövad põhitöö kõrval aktiivselt kaasa ka kohalikus ühiskondlikus elus. Sisekaitseakadeemia kolimise positiivne mõju Ida-Virumaale jääks loodetust nadimaks, kui enamik selle õppejõude hakkaks pooleldi vastu tahtmist pendeldama pealinna ja akadeemia uue asupaiga vahel.

Õnneks toob aeg juurde üha rohkem näiteid sellistest sädeinimestest, kes on avastanud endale Ida-Virumaa kui põneva tegevusvälja ja suudavad kaasata oma tegemistesse hulganisti kohalikke eri rahvusest inimesi.  Olgu see seotud põlevkivitööstuse arendamise, festivalide korraldamise, hariduse, turismi, jalgpalli või mis tahes muu eluvaldkonnaga. Sel moel saabki tasapisi kasvatada Eesti fännide leeri ka nende inimeste seas, kes on oma juurte  ja  infovälja tõttu praegu mentaalselt tugevamini seotud pigem Vene kui Eesti riigiga.

Paralleelselt riigi kohaloleku suurendamisega Ida-Virumaal on aga tähtis süvendada ka Ida-Virumaa kohalolu paljude mujal elavate Eesti inimeste meeltes. Praegune elu selles kandis on märksa teistsugusem ja mitmekesisem kui aastakümnete jooksul paljude inimeste peades talletunud hirmutavates müütides. See on aga üks peamisi tõrksuse tekitajaid elama asumisel Ida-Virumaale.

Ida-Virumaa on muutunud visalt, kuid järjekindlalt.  Seda enam tuleks hinnata nende inimeste pingutusi, mille tulemusel on  see piirkond  hoopis rohkem näoga Eesti poole kui  20 aastat tagasi. Poleks nemad end Ida-Viruga sidunud, oleks see piirkond praegu märksa lootusetumas seisus.

Eripärad, millega ülejäänud Eestist eristutakse, on saamas  pigem eelisteks ja ainulaadseteks võimalusteks kui probleemideks. Ei ole kahtlust, et ka suhtumine Eesti riiki on Ida-Virumaa elanike seas muutunud soosivamaks, kui see oli üheksakümnendatel. Aga selle mõõdupuuks ei pea ilmtingimata pidama ainult seda, kui palju hääli koguvad valimistel riigis võimul olevad parteid.

Riik tähendab eelkõige kodanikke. Mida rohkem elab Ida-Virumaal inimesi, kes Eesti riigist hoolivad ja talle pöialt hoiavad, seda tugevam ongi riigi kohalolek. Ei ole tõenäoline, et  mujalt Eestist massiliselt inimesi Ida-Virumaale elama tuleb. Kuigi ettevõtluse arendamisel tekkivate uute töökohtade  ja elukeskkonna jätkuval muutumisel ei saa ka seda sugugi välistada. Seda enam on tähtis hoida olemasolevaid inimesi.