Pastor soovitab toidupaastule lisaks sõnapaastu

22. aprill 2011 TIIA LINNARD

Eesti metodisti kiriku Jõhvi eesti ja vene koguduse pastorile Artur Põllule ei meeldi, kui Jeesus Kristuse ülestõusmise püha munadepühadeks nimetatakse. “Küll aga meeldib mulle koguduses igal aastal korraldada munade värvimise konkurssi,” naerab ta.


Mida mina, pagan, nendest asjadest nüüd tean, aga teil, kristlastel, on praegu vist paastuaeg?

On küll.

Paastud ka või ainult räägid sellest?

Minu näost ei ole seda eriti näha, aga ma paastun kõikidest lihatoitudest. Ma olen olnud ka 40 päeva ainult vee peal. Sõbrad narrisid siis, et räägi, räägi: öösel tühjendad kindlasti külmkappi. Nalja võib alati teha. Aga kui tõsiselt rääkida, siis pühakirjas seisab, et paast ei lähenda kedagi jumalale ega vii temast ka eemale – see on isiklik trenn. Ning minu vaimse elu jaoks on need treeningud olnud väga kasulikud. See distsiplineerib.

Aga ma soovitan ka sõnapaastu ning seda võib teha ükskõik mis ajal. Ma olen inimestele öelnud, et proovige üks nädal nii, et te ei mõista kellegi üle kohut. Et te ei räägi kedagi taga – ka mitte söögilauas oma pere keskel. Inimesed, kes on seda teinud, tunnistavad, et see on olnud nende elus üks raskemaid nädalaid.

Ülestõusmispühi nimetatakse ka munadepühadeks, lihavõttepühadeks…

Mulle see ei meeldi – see on ikka Jeesus Kristuse ülestõusmise püha. Küll aga meeldib mulle koguduses igal aastal korraldada munade värvimise konkurssi (naerab).

Pastor on nagu näitleja – iga päev laval ja vaatab otsa publikule.

Mingis mõttes võib tõesti nii öelda. Laulatusel ja matustel kannad tahes-tahtmata erisuguseid maske. Samas – mida loomulikum sa eri situatsioonides oled, seda parem. Inimese kohta öeldakse tema elu ajal, et küll ta on ikka oma ema või isa moodi, matustel vaadatakse aga teda kirstus ning tõdetakse: ta on ikka väga enda moodi. Või siis nagu armastas minu õpetaja seminaris öelda – pärast inimese surma paneme talle ausamba, aga tema elu ajal kirume teda taga.

Adventistid ehitavad praegu Jõhvi uhket kirikut. Teie, metodistid, kükitate jätkuvalt eramajade rajoonis. Kitsaks pole seal jäänud?

Kitsas on juba ammu. 1993. aastal oli koguduses 200 liiget, saal mahutas vaid pooled. Juba siis mõtlesime uue kiriku ehitamisele, kuid jumal korraldas asja teistmoodi. Me tegime Kohtla-Järvel, Aseris, Kundas ja Sillamäel misjonitööd ning seal sündisid uued kogudused. Inimesed käivad nüüd seal kohapeal teenistustel. Meil on praegu 110 liiget.

Kuidas nii väike kogudus ennast ära majandab?

Koguduse töö finantseerimine toimub vabatahtlikest annetustest ja liikmete kümnisest.

Anda iga kuu palgast ära 10 protsenti – mina küll teie kogudusse tulla ei saaks.

Mitte keegi ei hakkagi heast peast oma palgast kümmet protsenti ära andma. Seda saab teha ainult siis, kui inimene on selleks sisemiselt valmis – see toimub vaimsel tasandil. Tegime just eelmise aasta kokkuvõtet – üks kooliõpetaja on maksnud kümnist 18 000 krooni. See on suur raha ja me anname endale sellest aru.

Kui te ostsite Eesti Põlevkivilt ära Aa lastelaagri, finantseeris seda ostu USA Oklahoma osariigi Tulsa metodisti kirik.

Täpselt – 30 000 dollariga.

Seda sa nimetadki isemajandamiseks?

Aa laager on eraldiseisev juriidiline isik. Kui me alustasime seal pühapäevakooli laagrite korraldamist, rentides neid ruume Eesti Põlevkivilt, pakkus Viilup võimalust laager ära osta ning me hakkasime otsima inimesi, kes võinuks seda teostada. Abi tuli ühinenud metodisti kiriku vahendusel, kuhu Eesti metodisti kirik kuulub. Meid on üle maailma 70 miljonit inimest. Ameerikas on olemas selline komitee, mis toetab Eesti metodisti kirikuid. See on nagu igasuguste fondidega – kirjutad projekti ja saad sealt toetust. Läbi Eesti kirikute nõukogu toetab seda laagrit ka Eesti riik – iga aasta 15 000 krooniga.

Kas teie head sõbrad välismaalt, kes nii suuri summasid välja käivad, esitavad ka tingimusi? Et koguduse liikmete arvu tuleb nii ja nii palju kasvatada. Tasuta lõunaid ju pole…

Ei, ma kinnitan ausalt, et selliseid tingimusi ei ole. Nii võib see olla kusagil sektantluses – et peate käima nii mitu korterit läbi ja nii palju liikmeid värbama. Me ei ela Ameerika toetusest, vaid oma sissetulekutest, oma korjandustest ja vabatahtlikest annetustest. Me toetame ise ka teisi. Paari aasta eest viisime Jõhvi sõpruslinna Kingissepa lastekodudesse sada jõulupakki ning seal oldi sellisest hoolivusest vapustatud. Ma ütlen ikka, et anda on parem kui saada. Jah, 1990. aastatel saime me suuri toetusi ning varustasime kohalikke haiglaid mitme miljoni krooni väärtuses aparatuuri ja spetsvooditega. Nüüd saame ise teisi aidata ning ma teen seda tööd väga hea meelega.

Kümmekond aastat tagasi avasite Jõhvis supiköögi. Ei luteri ega õigeusu kirik tegele siin selliste asjadega…

Meil on supiköök ka Sillamäel. Avasime selle 9korruselises ühiselamus, kuhu olid kõik heidikud kokku korjatud ning kus joomingud ja samakaäri olid igapäevased nähtused. Samakamüüjad ähvardasid meid maha lüüa, sest nad hakkasid kliente kaotama – inimesed hakkasid oma elu muutma. Sillamäe linnavalitsus lükkas meie esimese koostööpakkumise tagasi, öeldes, et neid aferiste on käinud nende jutul ennegi. Kui me olime ruumid ära remontinud ning supiköök hakkas tegutsema, saadi aru, et me ei ole aferistid, ning meie koostöö toimib väga hästi kui mitu aastat. Me renoveerisime ära ka kõrvalruumid ning rajasime kirikusaali tõeliselt väärika, üle saja aasta vana altariga. Ma kutsusin oma katoliku ja luteri ametivennad kokku, õnnistasime need ruumid ära ning alustasime seal teenistust. Tänavu kevadel lõpetab seal piiblikooli 11 inimest. Kolm aastat tagasi võis neid näha kusagil aia ääres vedelemas või õlleputkas.

Ma tean, et nelipühilaste kogudustes saavad sellised eluheidikud endale kõrvale inimese, kes hoiab silma peal, et nad teelt uuesti ei eksiks.

Minu printsiip on teine. Mina kuulutan jumalasõna, kuid otsuse oma südames peab iga inimene tegema ise. Küll aga olen ma selliseid inimesi kutsunud suveks tööle Aa laagrisse, kus nad saavad oma topsisõpradest eemal olla. Paljud neist on aru pähe võtnud. Minu n-ö sõpruskonda kuuluvad ka endised vangid, kellel me aitame ulualust ja tööd leida. Meie koguduse liikmeks tuli just üks naine, kes kandis Eestimaal kõige pikemat karistust naiste seas, olles vangistuses 16 aastat. Ta oli Narvas omal ajal ikka paras kaak, nüüd käib korralikult tööl ja plaanib mehele minna.

Milline sina nooruses olid?

Mina? Mina olin Jõhvi restoranide põhiklient. Ma abiellusin hästi vara – olin siis vaid 18aastane. See tüdruk oli nii ilus, et ma pidin ta ruttu endale saama, ning me elame temaga siiani. Aga ma veetsin oma aega ka värske abielumehena palju restoranides. Kuid jumal pani mulle lõpuks aru pähe. Ma olin siis 33aastane ning matnud oma isa maha. Aga otsige issanda palvet ja teie maailm muutub! Minu oma muutus. Mina, kes ma olin pehmelt öeldes vales suunas energiline… On kaks teed – taevasse või põrgusse. Ning see valik tuleb ära teha maa peal. Pärast surma seda teha ei saa. Minul on kindel siht taevasse jõuda – mina põrgusse ei taha.

Miks sa läksid metodisti ja mitte luteri kirikusse, millega on seotud meie esivanemad?

Elu juhtis mind nii ja ma pole seda kahetsenud. Mul on luteri kirikuga väga head suhted – minu kõige lähedasemad kaastöölised on just luteri pastorid üle Eesti. Samuti teeme koostööd teiste kirikutega. Isa Augustinus katoliku kirikust saatis mulle poolteist nädalat enne pühi õnnitluskaardi. Ega see kirikutevaheline koostöö olegi mujal maailmas nii igapäevane nähtus. Mu tuttavad pastorid Iisraelist ei jõua meie kirikute nõukogu tööd ära imestada. Minule ei ole tähtis, kas inimene on metodist või adventist või luterlane – tähtis on see, et ta oleks kristlane, sest jumal on meid loonud oma näo järgi ning me peame välja nägema nagu tema, mitte nagu saatan. See on minu põhimõte ning seda saab ellu viia ainult armastusega. Sellepärast ma paastu ajal palvetangi, et issanda armastus paljuneks. Kus on Jumala armastus, seal on rahu. Minu vestluskaaslasteks on olnud väga jõukaid ärimehi, kes on tunnistanud, et seda nende hinges pole – on vaid üksindus.

2007. aastal kandideerisid sa riigikogusse, paraku sa sinna ei saanud. Jumal ei aita teid, kristlikke demokraate, selle riigikogu osas kohe mitte kuidagi.
Oma vaadetelt olen ma tegelikult jätkuvalt teise partei mees. Aga Aldo Vinkel rääkis mu toona Iisraelis olles pehmeks ning ma vahetasin n-ö värvi, astudes IRList välja ning ühinedes kristlike demokraatidega. Kuid ma olen seal küllaltki passiivne.

Poliitikast ei saa ilmselt üle ega ümber ka kirikuseinte vahel.

Loomulikult – poliitika on ju osa meie elust. Kuid sellest ajast alates, kui minust sai kristlane, pole ma ühtegi valitsust tõrvanud. Minu kohus on nende eest palvetada ja ma teen seda armastusega. Ma olen valitsuse liikmetega kohtudes tunnetanud, et nad vajavad kirikute palve tuge. Ma ei jaga seda arvamust, et kirik ja riik peavad olema lahus. Eestimaa on nii väike, et mida siin veel omavahel maid jagada. Jõhvi vallavalitsuses korraldame me iga aasta esimesel tööpäeval jumalateenistuse ning vallavanem Tauno Võhmar muheleb, et küllap selle pärast vallas asjad arenevadki.

Mis sind ikka ja jälle volikogusse ajab? Viimati sa valituks siiski ei osutunud…

Ikka see sotsiaaltöö. Kindlasti osalen ma ka järgmistel valimistel. Praegu olen ma aga jätkuvalt sotsiaalkomisjoni liige. Jõhvi vallavalitsusega on väga hea koostööd teha. Sealne sotsiaalosakond eesotsas Sirli Tammistega – see on üks võrratu meeskond.

Eelmisel aastal korraldasid sa Jõhvi parkimisplatsil ühe ütlemata suure makaronijagamise. Tuleb see ka tänavu?

Soomlased on välja pakkunud, et võiksime ka tänavu misjonitelgid püsti panna, nii et, jah, need humanitaarabiveosed tulevad ka tänavu – juuli viimasel nädalavahetusel. Ida-Virumaal, kus väga paljud inimesed saavad miinimumpalka, on see vajalik. Kuid ka humanitaarabi tuleb jagada nii, et inimesel poleks piinlik seda vastu võtta. Ma siin eelmisel aastal soomlastega rääkisin, kui nad neid pakke autost välja loopisid. Vanad mammid, kes sinna kepi najal tulevad – nende inimväärikust ei tohi alandada, et näe, mulle visati pakk ette nagu koerale.

Kristlased, mittekristlased – 2012. aastal pidi tulema ju maailma lõpp. Mis siin enam pingutada!

Sillamäe samakamüüjad ähvardasid Artur Põllu maha lüüa, sest püha mees juhatas nende kliendid hoopis kiriku rüppe.

Ma ei saa uskuda sellesse, mida pole kirjutatud pühasse kirja. Jeesus ise on öelnud väga konkreetselt, et mitte keegi peale taevaisa ei tea, millal see juhtub. Nii et see 2012. aasta maailma lõpu jutt – see tuleb unustada.