Kirjanik, kelle parim romaan teeb haigeks

12. märts 2013 TEET KORSTEN

Andrei Ivanov: ""Hanumani" järel jäävad paljud füüsiliselt haigeks ja see on kõige loomulikum reaktsioon mu raamatule. Keha jääb sellest haigeks, mille vaim vastu võttis."

20. märtsil võib Kohtla-Järve keskraamatukogus kohtuda hämmastava Lasnamäel elava kirjaniku Andrei Ivanoviga, kes võrdleb ennast tagasihoidlikult Kristusega, kel oli vaid kaksteist jüngrit – veidi vähem kui kirjanikul lugejaid. Samas on mees peaaegu Vene Nobeli, Bookeri preemia laureaat. 

Teie romaanil “Hanumani teekond Lollandile” (2009, eesti keeles 2012), mis on seni kõige rohkem tähelepanu pälvinud – koht Vene Bookeri preemia lõppnimekirjas, Eesti kultuurkapitali preemia -, on huvitav saamislugu. Kas võite seda lühidalt kirjeldada?

Alustasin selle kirjutamist 1998. aastal Taani pagulaslaagris. Kord, olles väsinud laagri jäledustest, lahkusin sealt mõneks päevaks, kolasin metsades ja mere ääres ning leidsin, et peab midagi ette võtma – kas end ära tapma või kuidagi võitlema. Asusin suurele künkale, Taanis on suured künkad haruldus, aga ma leidsin ühe sellise ja otsustasin sellele tõusta, ja seal külastas mind miski.

Esiteks sain aru, et kirjutamisest saab pääsetee. Teiseks sain aru, mida ja kuidas pean kirjutama. “Hanumani teekonna Lollandile” struktuur ilmutati mulle sel päeval. Adusin, et piinava atmosfääri edastamiseks neis painavais oludes on hädavajalik köita lugeja kestusmaratoniks, kus üksteisele järgnevad kelmilood, kus ükski lugu ei too kangelasile kergendust – nagu see sageli illegaali elus juhtub.

Adusin, et romaani maht peab olema ääretu. Praegu on see esialgsest kaks korda lühem, tegin ta kaheks – järg, romaan “Bizarre’i” nime all ilmus mullu Peterburi ajakirjas Zvezda. Muidu pole võimalik ajada lugejat kannatuste kaevu, millest mu tegelaskujud läbi käivad. Kui romaan oleks lühem, oleks tegu kerge, lõbusa romaanikesega. Lugenud läbi kerge romaani, võtab lugeja enamasti kerge südamega järgmise raamatu. “Hanumani” järel jäävad paljud füüsiliselt haigeks ja see on kõige loomulikum reaktsioon mu raamatule: keha jääb sellest haigeks, mille vaim vastu võttis.

Kõige tähtsam romaanis on mimeetiline kiri ja mikrosüžee. Viimane avanes mulle tolsamal künkal. Mikrosüžee on kattuv Dante “Põrgu” omaga. Arhitektooniline romaan sai illegaalse olemise metafooriks. Seetõttu pole temas lõpetatust. Kuni oled illegaal, asud väljaspool hierarhiat, tammud ühe koha peal olenemata sellest, mitu autot sa ärandad, mitu telefoni müüd; rooma kõhuli kas või läbi kümne prügimäe ja peta kõiki; aja kokku kas või hunnik raha, sa jääd ikka koha peale. Töötasin romaani kallal vaheaegadega 1998. aastast… Aga otsustage ise. Romaan trükiti alles 2009. aastal. Milline on romaani kirjutamise lugu, selline on ka romaan. Ta kannab endas kõiki neid aastaid. Minu mõtisklusi, minu võitlust, minu üleelamisi.

Teie seni viimasena ilmunud romaan “Peotäis põrmu” on vaid eesti keelde tõlgituna ilmunud (tõlge Ilona Martson; Varrak, 2011). Kirjutate seal, et lihtsam on olla moslem kui Eesti venelane. Olete sellega täitmas olulist lünka meie kirjanduses, sest sellest, kuidas venelane võiks end Eestis tunda, pole keegi eriti kirjutanud. Kuidas te tunnete ennast venelasena Eestis?

Tunnen end kõikjal välismaalasena – ka venelaste keskel. Ka venelased on erinevad. Mõned vihkavad Venemaad, mõned kummardavad. Mõned muud ei tee, kui sõimavad eestlasi, teised vastupidi kiidavad – selleks, et ärritada neid, kes sõimavad. Kas te arvate, et nad on Skandinaavias või Berliinis teistsugused? Seal nad hauguvad täpselt samuti üksteisega, sõimavad eurooplasi või vastupidi – ülistavad neid. Sellega pole midagi peale hakata. See on vene inimese tahk. Püüad seda neilt ära võtta – sama hästi võiksid jala maha saagida. Venelased on tavaliselt väga kirglikud või agiteeritud. Mina olen ka selline. Seetõttu ma ka kirjutan. See on mu kirg.

Kas olete valmis integratsiooniteemadel väitlema ka meie meedias – näiteks televisioonis? 

Ei, sest see ei huvita mind. Põnev on kirjutada oma asja, kujutada oma tegelaskujusid, kes käivad ringi oma ideedega, kuidas maailma ümber teha. Las mu tegelaskujud käivad meedias ja arutlevad integratsiooni üle.

Kes on teie loomingut enim mõjutanud?

Ma ei tea, mida tähendab “mõjutama”. Mul on olnud palju huvialasid. Põdesin neid nagu leetreid. Loodan, et olen nüüd terve. Mulle meeldivad mitmed kirjanikud. Céline, Genet, Nabokov, Roth, Sterne, Guyotat… “Hanumani teekonda Lollandile” poleks ilma Sterne’i, Rabelais’, Dante, Petroniuse ja Henry Milleri kelminovellideta. Seda aduvad kõik, kel vilunum pilk.

Mis on teil praegu käsil? 

“Harbiini liblikad” on toimetamisvalmis, kirjutan kahte stsenaariumi ja ühte näidendit.

Kui kursis olete Eesti kirjandusega ja millise hinnangu sellele annate? 

Kiidan ühte, solvub teine.

Kas olete juba praegu võimeline ära elama kirjandusest? 

Muidugi mitte, ma ju ei kirjuta menukirjandust. Mul on väga kitsas spekter, nagu uulits vanalinnas, ja ma ei plaani seda laiendada – ei taha kellelegi vastu tulla ja muganduda; pigem vastupidi, kitsendan seda, kaevan sügavamalt.  Ma ei kirjuta paljudele, vaid eelkõige endale. Püüan endas selgust saada. Kui  Joyce kirjutas “Ulyssest”, ütles ta, et kui ta tungib Dublini südamesse, tungib ta iga linna südamesse.

Mul on vaevalt mõnedsajad lugejad. Ja see on suurepärane! Milleks rohkem? Kristusel oli kaksteist apostlit… Piisavalt! Mõelge ise: milleks sõita mööda ilma, püüdes lummata lugejat? Milleks teha tsirkust? Mõned kirjanikud vuravad mööda Venemaad, lendavad Euroopasse, Hiinasse, Ameerikasse, ronivad nahast välja, et saada eetriaega mingis kanalis, võitlevad elu eest kolumni nimel internetiportaalis… Paljudel juhtudel see kattub sellega, mida tegi Hanuman, sõites mööda Põhja-Jüütimaa laagreid – müües tähtaja ületanud toiduaineid, lollitades inimesi oma telefonidega. See ei vabasta mind esmasest ülesandest – kirjutada. Loodan, et iga sajandiga lisandub mulle kas või kakskümmend-kolmkümmend lugejat. See on surematuseks piisav. Küsige praegu, kes on “Tristram Shandyt” läbi lugenud… (“The Life and Opinions of Tristram Shandy, Gentleman”, Laurence Sterne’i 1761-1767 ilmunud romaan – T.K.).