Erakondlik pidur haldusreformil

11. märts 2013 

Aastaid vindunud haldusreformi puhul on üheks võtmeküsimuseks, kas pragmaatilised kaalutlused suudavad jagu saada erakondlikest eesmärkidest.

12 aastat tagasi, kui oli tehtud ära tohutu ettevalmistustöö omavalitsusreformi läbiviimiseks ja raskelt saavutatud ka olulised kokkulepped, tõmbas äkki kogu ettevõtmisele pidurit üks võimul olnud partei, mis saatuse irooniana kandis siis ja ka praegu Reformierakonna nime. Omavalitsusreformist tähtsamaks osutus ühtäkki soov teha oma partei mehest Toomas Savist järgmine Eesti president.

Selleks oli aga vaja tolleaegsete omavalitsusjuhtide hääli ja Reformierakonna strateegid pelgasid, et valdade liitmise tõttu jääb vajalik toetus tulemata. Sellele vaatamata ei saanud Savi nii palju hääli, mis oleks ta Kadriorgu viinud, aga omavalitsusreform jäi kalevi alla.

Regionaalminister Siim Kiisler on üritanud mitmel korral taas valdade liitmisega pihta hakata, ent kuna koalitsioonipartner on need katsed leigelt vastu võtnud, pole sellest siiani midagi välja tulnud.

Reformierakond on suutnud oma parteisse saada üksjagu palju omavalitsusjuhte. See on kõva kapital riigi valitsemiseks ja järgmiste riigikogu valimiste võitmiseks. Valla- ja linnajuhid on sageli ka kohalikud parteirakukese juhid ja ajavad  omavalitsuse tegemiste kõrvalt ka vajalikke parteiasju.  Kui omavalitsusi  jääks oluliselt vähemaks, võib kogu see hoolega punutud erakondlik võrgustik sõlme minna.

Et regionaalminister suudaks haldusreformi ära teha, tuleb tal lahendada maru raske ülesanne: võita selja taha avalikkuse toetus. Sel juhul ei jääks võimuliidu partneril muud üle kui  piduripedaal lahti lasta. Kodanike ulatusliku poolehoiu võitmiseks peab Kiisler veenvalt näitama, milline on reformi efekt.