Virumaa mees tegi maailma raamatukujunduse konkursil ajalugu

11. märts 2013 TIIA LINNARD

Ivar Sakk räägib tüpograafiast sama huvitavalt kui Turovski loomariigist, Kuuskemaa Tallinna vanalinnast ning Vseviov Venemaa ajaloost.

Kui Ivar Sakk räägib ümarvormidest, mõistatuslikkusest ja delikaatsusest, koketsusest ja rafineeritud elegantsist, siis kellest käib jutt? Ega ometigi mitte naistest?

Ei, mitte naistest, vaid kirjatüüpidest, ning see teos, kus neist lugeda saab – “Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu” -, tõusis rahvusvahelisel konkursil poodiumile, pälvides kujunduse eest rohkem kui poole tuhande raamatu seas kolmanda koha. Fanfaarid hüüdku ja trummid põrisegu, sest Virumaa mees tegi ajalugu: midagi sellist pole eestikeelse raamatu sajanditepikkuses ajaloos veel juhtunud.

Te räägite tüpograafiast sama huvitavalt kui Turovski loomariigist, Kuuskemaa Tallinna vanalinnast ning Vseviov Venemaa ajaloost. Võib-olla tasuks teilgi hariv raadiosaade ette võtta, sest – nagu te isegi oma raamatus tõdete – tüpograafiast kui elitaarsest erialast on saanud pärast personaalarvutite läbimurret massidesse ning interneti jõudmist ka Kapa-Kohilasse rahvakunst.

Jah, kuid raadiosaadet siiski teha ei saa, sest inimesed peavad neid kirjatüüpe nägema, millest ma räägin. Arvutites on need muidugi olemas: klõpsa rippmenüü lahti ja vali, millist fonti tahad. Kui tahad vanaemale sünnipäevakaarti printida, valid neist ilusama, aga üldiselt kasutatakse seda, mis esimesena ette tuleb. Kuid nende fontide nimesid ja päritolu teavad vähesed. Samas nii vähe neid inimesi ka pole, et tüpograafiast poleks üldse mõtet rääkida, ning üliõpilasi õpetades tundsin ma, et selline raamat on Eestis puudu. 

Ma saan aru, et eri fontide täpset arvu ei oska keegi öelda, sest – taas teie raamatut tsiteerides – kui käsitsi võttis uue kirjatüübi tegemine aasta, siis nüüd valmib see nädalaga. Kuid millisest suurusjärgust käib jutt? Sadadest? Tuhandetest?

Kümned tuhanded, sest arvutiprogrammi abil saab igaüks oma kirja teha. Näiteks kunstiakadeemias teevad tudengid oma käekirjast fondi ehk siis – kui sa ei viitsi enam kirjutada, vajutad lihtsalt klahvi.

See on küll igavesti vahva, kuid kas teie tudengid mõistavad ka veel joonistada? Vanasti oli ilukiri selle oskusega tihedalt seotud.

Oskavad küll. Kui mina astusin 1980. aastal kunstiakadeemiasse, pidi joonistada oskama ka une pealt. Kuid tänapäeval on niimoodi, et ka muusikat võid teha siis, kui päris hästi viisi ei pea, sest arvuti parandab su vead ära. Samamoodi ei pruugi sa olla käeliselt osav, kuid saada ikkagi disaineriks, arhitektiks või kunstnikuks, sest tehnilised vahendid on väga võimsad. Kuid käsi ja aju on omavahel seotud ning mõttetegevusele tuleks käeline osavus siiski kasuks. Graafilise disaini osakonnas, kus ma õpetan, joonistamise eksamit enam pole. Nii et see arvamus ei pea enam paika, et kunstiakadeemiasse sa sisse ei saa, kui joonistada ei oska. 

Joonistamisega on nagu kõigi muude asjadega – see on õpitav, kui on olemas korralik metoodika ja hea õpetaja, sest iseenesest pole see midagi muud kui väga hea silma ja käe koostöö. Osa inimesi on selles lihtsalt andekamad kui teised ning õpivad kiiremini. See on töö ning kunstnikuks saabki tööga – jumalikust andest pole selle puhul mõtet rääkida. Samamoodi olid lood mu klassivennaga, kes ei pidanud viisi, kuid tahtis minna lavakunstikateedrisse. Laulmine – see on omakorda kõrva, aju ja häälepaelte koostöö ning ta õppis selle ära. 

Graafilise disaini osakonda on ilmselt suur tung. Kui suur see numbrites on?

Oi, jah – see on moodne eriala. Kui mõnes sõnapaaris on “disain” sees, tundub see noortele väga ahvatlev, nii et meie konkurss on tõepoolest meeletu: igal aastal 15-20 inimest ühele kohale. Mina ei oleks sellises konkursis ellu jäänud, sest tulles Kiviõlist, ei osanud ma suurt midagi. 

Kas need noored leiavad kõik hiljem ka tööd?

Siimaani on leidnud. Me saame ju ise ka teha midagi selleks, et mitte üle toota mõttetuid haritlasi – filosoofe, kes ei leia tööd, aga ka sotsiaalpedagooge, kel on samad raskused. Meie omad siiamaani leiavad, vastasel juhul me ei võtakski igal aastal vastu 20 inimest. Tehnikaülikooli gruppidega võrreldes on see väike, kuid kunstiõpetuses päris suur.

Teie kõrgelt tunnustatud raamat näeb välja nagu vaese mehe teos – ei mingit kulda ega karda. (See raamat pälvis mullu Eesti disainiauhindade konkursil keskkonnasõbraliku trükise eriauhinna – T.L.) Ma ei imesta, et te selle raamatu ise kirjastasite, sest keegi teine poleks seda ette võtnud: kuidas sa midagi nii silmapaistmatut müüd?

Tänapäeva tehnoloogia võimaldab tõepoolest ka juturaamatu teha läbinisti värvilisena ning kaanele panna kuldseid kirju ja läikivat lakki ning teha soovi korral ka ruumilist kaant. Seda tehaksegi. Vaadates aga, kuidas raamat ahmib õhku, olles e-raamatu pealetungi all uppumas, leian ma, et paberraamatut tuleks rehabiliteerida, muutes ta inimsõbralikuks ning seeläbi elujõulisemaks. Mina näiteks armastan voodis lugeda, kuid ma ei jaksa hoida käes neid pakse, uhkeid raamatuid, kus on pildid üle lehekülje. Need kukuvad mul käest ära! Ma tahtsin teha sellist raamatut, mis oleks portatiivne – ei liiga suur ega liiga raske.

Teid oodatakse mõne päeva pärast, 15. märtsil Leipzigi raamatumessile auhinda vastu võtma. Lugesin enda üllatuseks, et pole kindel, kas üldse lähetegi. Et tahate hoopis ära soojale maale. No kuulge, see võrdub äraütlemisega kuninganna Elizabethile endale!

Ei lähe tõesti. Muidugi ma läheks, kui mul ei oleks midagi muud teha.

Teil on teha midagi targemat kui võtta vastu rahvusvahelise konkursi pronksmedal?

Mul on vaba semester ning selline võimalus avaneb õppejõule üks kord kümne aasta jooksul. Sellepärast ma olengi kodus ning värvin köögiseina. Aga ma otsustasin tõepoolest sõita hoopis päikese alla – Vietnami, valides selle riigi välja kõige odavamate lennupiletite ning kõige odavate eluvõimaluste pärast. Ma muutun talve lõpuks kuidagi kiduraks ja jõetuks, nii et hädasti oleks päikest vaja!

Tunnistage ausalt, et see raamat sündis paljuski sellepärast, et te jõudsite tänavu oma esimese juubelini, tähistades 50. sünnipäeva. Iga loomeinimene, olgu ta siis kunstnik või lavastaja, tahab sel puhul teha midagi suurt ja ülevaatlikku.

Tegelikult oli see juhus. Kuna mul on kommunismiaegne haridus, tahtsin ennast kaasajastada ning minna magistrantuuri. Tolleaegne teadusprorektor Andres Tali leidis aga, et minu koht on doktorantuuris, ning selle raamatu ma tegingi doktorantuuri kursuse raames. Sünnipäevaga pole siin midagi pistmist. Puhas juhus.

Tänu auhinnale sai Eestimaa rahvas teada sedagi, et raamatukoguriiulitel on veel teisigi teie raamatuid – reisijuhte, mis tutvustavad Eesti, aga ka Läti mõisaid. Kunstiakadeemias pöörasite te arhitektuuriõpingutele üsna kärmelt selja, leides, et see pole teie tassike teed. Kuid huvi arhitektuuri vastu on ikkagi säilinud või kuidas teisiti seletada mõisate teemat, kus ei saa arhitektuurist üle ega ümber?

See oli ka puhas juhus.

Küll teie elus on ikka palju ilusaid juhuseid!

Ma olen fatalist – läheb, kuidas läheb – ega sea suuri sihte. Mõisa raamat sündis nii, et ma pidin kujundama ühe ajakirja, kuid ei suutnud seda teha, sest olin üle töötanud. Pakkusin toimetajale, et kui on vaja, kirjutan mõne artikli. Kuna mõisate rubriik selles ajakirjanumbris oli veel tühi, kirjutasin ma ühest mõisast. Sellest saigi kõik alguse.

Hinnatud plakatikunstnikuna pole rahvusvahelised mõõduvõtmised teile ju tegelikult midagi uut. Te olete osalenud plakatibiennaalil nii Colorados kui Varssavis. Kas plakatikunsti paremad päevad on möödas või ees?

Nii palju plakateid kui praegu pole maailm oma tänavatel varem näinud. Osa neist küll väga väikesed – kleebitud postidele -, mille vastu linnavalitsused võitlevad. Teised on 3 x 3 meetrit suured, valgustatud plakatid kiirteede ääres. Nii et… Ei oska öelda. Seda hirmu, et kõik netti ümber koliks, ilmselt ei ole. Nii nagu raamat ei koli netti, jääb ka plakat meid saatma – alates pisikesest ühe mehe tantsuetenduse reklaamist, mis on kleebitud laternaposti külge, lõpetades hiiglaslike reklaamidega. 

Kas Kiviõli uus ja uhke suusanõlv on teil tagumiku peal juba järele proovitud? Teie, kes te olete sündinud Kiviõlis…

Suusanõlvale ma ei ole jõudnud, kuid oma pinginaabri ja hea sõbra Andrus Talsi kaudu olen selles ettevõtmises otsapidi sees olnud, sest ta rajas suusanõlvale hosteli ning ma tegin seal sisekujunduse. Nii et jah, ma olen viimasel ajal käinud Kiviõlis iga kahe kuu tagant. Ma teen seda alati hea meelega, kuigi endisi klassikaaslasi pole seal enam palju, kuid toredaid inimesi ja sõpru, kellega suhelda, jätkub. Ida-Virumaa on mulle endiselt südamelähedane.