Kohtla-Järve kultuuritempel saab uue ilme ja sisu

9. märts 2013 IRINA KIVISELG

Sellise välimuse saab uuenenud kultuurikeskus pärast renoveerimist.

Enam kui 60 aastases Kohtla-Järve kultuurikeskuses on algamas uuneduskuur, mis kaasajastab tehniliselt keemikute linna kultuuritemplit ja toob samal ajal  paremini esile tema ajaloolise eripära. 

Kohtla-Järve kultuurikeskuse renoveerimisprojekt on juba läbinud ekspertiisi. Kohtla-Järve aselinnapea Riina Ivanova räägib, et kuigi märkusi oli rohkelt, puudutavad need dokumentide vormistamist, seega ei kulu nende kõrvaldamiseks kuigi kaua aega ning varsti võib välja kuulutada riigihanke konkursi. Üldiselt on kõik eelseisvat rekonstrueerimist puudutavad küsimused lahendatud ning midagi ei muutu. Seega võib rääkida sellest, milliseks kujuneb uuendatud maja.

Kultuurikeskuse direktor Svetlana Korotkova ja tema asetäitja Mihhail Kastritski on rohkem kui pool aastat peaaegu iga päev kohtunud ASi Zoroaster projekteerijatega. Ülesanne polnud kergete killast – objekt on mälestis ja riigi kaitse all, seepärast tuleb säilitada hoone välisilme, kuid samas on soov luua hoonesse võimalikult nüüdisaegsed tingimused.

“Me sõitsime mööda kultuuriasutusi, et näha, kuidas seal üks või teine asi on lahendatud,” räägib Korotkova. “Ja mitte ainult Eestis, käisime ka Peterburis, Moskvas, Saranskis. Saime palju häid ideid, mida välja pakkusime, projekteerijad aga otsisid meie soovidele võimalikke lahendusi.”

Mitmeotstarbeline kelder

Kõik kommunikatsioonid viiakse keldrisse, kuhu tehakse kaks tunnelit, mis ühendavad hoone kõiki osi. Sinna tulevad ka abipersonali puhkeruum ja duširuumid, seatakse sisse töökoda. Pisikeste kabinettide asemele tehakse neli mitmeotstarbelist 50ruutmeetrist ruumi, mida saab kasutada kui proovisaale, kostüümituba või külaliste riidehoidu. Põhiliseks proovide kohaks jääb siiski Vahtra keskus, kus on lõppemas ligi kaks korda suuremate eriruumide sisustamine.

Lava saab avarust juurde

Kõik mehhanismid tõstetakse lae alla, mis lisab lavale avarust. Lava all leiab koha mahukas ladu, kuhu  saab tõstukitega silma alt ära panna klaveri, toolid ja tehnika.

Tänu avanevale tagaseinale saab lava kasutada ka 40kohalise kammer- või konverentsisaalina. Praegused kitsad grimmiruumid tehakse samuti suuremaks ning varustatakse peeglite ja tualettidega.

Amfiteater jääb muutmata, kuid veidi tõstetakse põrandaid: nii on pealtvaatajatel esimestes ridades mugavam istuda, vajaduse korral saab kaks rida toole ka eemaldada. Seni ei saanud lavakatte tõttu dekoratsioone üles seada, pärast rekonstrueerimist on tehnilised võimalused selleks olemas. Lava tagaosa nišis lastakse lage natuke allapoole, nii saavad omaette ruumi ka rentnikud, kes üritustel külalisi toitlustavad.

Vaatesaal värvitakse ookerkollaseks, toolid ja eesriie tulevad rohelised. Need on ajaloolised värvid. Svetlana Korotkova rõhutab: projekteerijatele pandi materjalide valikul südamele, et säiliks saali akustika. Kinoruumi pääseb edaspidi ka seest, praegu ainult väljast.

Maja ka puudega inimestele avatud

Suurt tähelepanu on pööratud sellele, et kultuurikeskusse pääseksid ka puudega inimesed – lisaks kaldteedele, mida mööda saab õuest ratastooliga sisse, saab hoone ka lifti. Igale korrusele tulevad invatualetid.

“60 aastat tagasi lifti muidugi ei olnud, kuid me leiame, et ka puudega inimestel peab olema võimalik siia tulla,” rõhutab Korotkova. “Me kaalusime mitmeid tõstukivariante, kuid peatusime liftil – sellega saab lahenduse ka raskete asjade transportimine majas.”

Garderoob muutub avatuks, 1972. aastal ehitatud seinad võetakse maha. Viimistlus tuleb samuti ajaloolistes värvides – ülekaalus on terrakotapunane ja oliiviroheline, rahvuslik koloriit pääseb mõjule Alutaguse mustriga vaipades, mis leiavad samuti koha saalis.

Lühtrite tagasitulek

Kõik lühtrid ja ajaloolised valgustid, mida majas on mitukümmend, restaureeritakse, osa puudu olevaist või tänapäevastega asendatuist aga taastatakse fotode järgi ning need tehakse kunagistega täpipealt samasugused.

Koridori pannakse kaks kassat (kahelt poolt), seega edeneb piletite müük enne üritusi kibekiiresti. Kassade kohal olevatelt ekraanidelt näeb, kas saalis veel vabu kohti on.

Ka kohvik muutub ruumikamaks – kaob ripplagi ja naasevad ilusad lühtrid. Paigaldatakse tänapäevane baarilett, kus on võimalik toitu soojendada, ning uus mööbel. Siia tuleb ka suur ekraan.

Tantsusaali pannakse hiigelsuure tähega parkett – nagu kunagi oli – ning stiilsed banketilauad. Praegune poodium kaob, uute kandeseadmetega saab selle paigaldada kuhu tahes. Huviringide toad muutuvad mitmeotstarbelisteks – siin võib toimuda õppetöö, konverents või muu üritus. Koorid saavad korraliku heliisolatsiooniga proovisaali.

“Tehnilisest varustusest rääkides võiks veel mainida, et me saame teisaldatavad sünkroontõlke kabiinid nelja keelde tõlkimiseks, nn jahutusega väikevoolutuba aga võimaldab lindistada kontserte või muid üritusi ning neid isegi otse-eetrisse lasta,” lisab Kastritski. “Kui kõik see, mille me üheskoos oleme välja mõelnud, teoks saab, siis jääb meie uuenenud kultuurikeskus alla ehk vaid Nokia kontserdisaalile.”