Lastekodu pole vangla

19. veebruar 2013 

Õiguskantsleri soovitus Ida-Virumaa lastekodudele soodustada rohkem laste suhtlemist oma vanematega, näitab tegelikult, kuidas on kardinaalselt muutunud riiklik suhtumine lastekodus elavate laste ning nende lähedaste sugulastesse.

Nõukogude ajal sattusid lastekodusse peamiselt need lapsed, kellel vanemaid polnud või olid need lapsest mingil põhjusel loobunud. Muidugi oli ka lapsi, kelle riik võttis vanematelt ära, kuna nad ei tulnud laste kasvatamisega toime. See oli inimestele teada, et need lapsed oma bioloogiliste vanematega tulevikus peret üldjuhul ei taasmoodusta.

Eestis on viimaste aastate jooksul aga võetud suund sellele, et toetada igati laste suhtlemist oma bioloogiliste vanematega, isegi kui vanemate õigusi laste kasvatamisel on riiklikult piiratud.

On olemas terve hulk näiteid, kus alko- või narkoprobleemidega kimpus olnud ning seetõttu vanemlikest õigustest ilma jäänud inimesed on kohtu kaudu oma lapse tagasi saanud, sest on muutnud oma eluviise ning suutnud tõestada, et on nüüd võimelised oma lapse eest hoolitsema.

Selline riigi suhtumine on ka ainuõige, sest missugused probleemid vanemaid ka ei vaevaks, jäävad nad lapsele tavaliselt ikka kõige tähtsamateks inimesteks, ning lootust, et kunagi saab ta oma pärispere tagasi, tulebki hoida, soodustades võimaluse korral vanema ja lapse suhtlemist ka lastekodu seinte vahel.