Prefektiametiga kaasnes ka mundri värvi vahetus

29. jaanuar 2013 ERIK KALDA

Aimar Köss on Eesti piirivalves töötanud üle 20 aasta. Kui valitsus oma heakskiidu annab, siis asub ta Ida politseiprefekti ametisse.

Sel nädalal valitsusele Ida prefekti kandidaadiks esitatud Aimar Köss on seda meelt, et Ida-Virumaal peaks politseinik rohkem palka saama kui tema ametikaaslased mujal ning ametnikke tuleb kogu aeg õpetada inimestega suhtlema. 

Kui kaua olete juba rohelise piirivalvemundri asemel sinist kandnud?

Olen juba nädal aega seda kandnud.

Kas on mingi teistmoodi tunne ka, kui aastakümneid on seljas olnud ikkagi piirivalverõivas?

Iga asja puhul on oluline siiski asja sisu ja see mees või naine, kes seda vormi kannab. Eks iga muutus tekitab mingeid sisemisi arutelusid endas. Aga mina lähtun sellest, et inimesed, kes seda vormi kannavad, oleks väärilised seda kandma ja et nad kannaksid endas ka selle organisatsiooni põhiväärtusi.

Väga paatoslik, aga elu räägib seda, et siiani, kolm aastat pärast politsei ja piirivalve ühendamist, on ikkagi sini- ja rohemundrite vahel lõhe ning organisatsioon pole mentaalselt üheks saanud.  Teiegi puhul on jõutud öelda, et mis prefekt te olete, kui politseitöö spetsiifikat ei tunne. Ka eelmisele prefektile heideti ette, et ta ei pööra piirile piisavalt tähelepanu. Kui ebamugav teema see teile on?

Arvestades organisatsiooni suurust, siis ei saagi oodata, et see väga kiiresti ühte sulandub. Kui rääkida Ida prefektuurist, kus meil on kõigis valdkondades (politsei, piirivalve, kodakondsus- ja migratsioonibüroo) väga aktiivne tegevus, siis valdkondadevaheline koostöö toimib hästi. Ei ole ka erilisi teie-meie olukordi. Ja probleem, et eri ametite samalaadset tööd tegevatele ametnikele maksti erisugust palka, saab sel aastal lahendatud, kui rakendatakse ühtne palgasüsteem. See peaks ka võimalikke sisepingeid kindlasti leevendama.

Kui saite 2006. aastal Kirde piirivalvepiirkonna ülemaks, oli idapiiril puudu 30 protsenti isikkoosseisust. Kas praegu on lood paremad?

Lood on mõnevõrra paremad tänu vahepealsetele pingutustele, mille käigus me saime juba päris hea komplekteerituse. Kuid kahjuks avaldas masuaeg oma mõju ja meie ridadest on sel ajal inimesi lahkunud.

Kindlasti hakkab oma mõju avaldama ka see, et neist, kes liitusid Eesti piirivalvega 1990ndate alguses, on paljud praeguseks jõudnud pensioniikka.

Kui oluline on, et sisekaitseakadeemia tuleks Ida-Virumaale?

Mina ei välistaks seda, et kogu politseiametnike kutseõppe võiks tuua Ida-Virumaale. Ma ei räägi akadeemilisest kõrgharidusest.

Kas asukoht on siis nii oluline?

Kui me võtame Ida-Virumaa, siis siin on olemas kõikides valdkondades praktikabaas, et õppijad saaksid siin väga hästi praktiseerida. Teisalt saaksid nad paremini Ida-Virumaad tundma õppida ja see võtaks maha ka paljud eelarvamused, mis paraku siiani veel teiste regioonide inimeste seas levinud on. Ütleme ausalt, et mul oli 7 aastat tagasi siia tulles samuti teistsugune arvamus Ida-Virumaast. Praegu võin öelda, et Ida-Virumaa on täitsa tore paik, kus saab elada ja töötada.

Kas olete praeguseks ise Tallinnast Ida-Virumaale elama kolinud?

Seda küll.

Olen eesti keelt kõnelevate noortega rääkinud ja sageli on neil hirm, kuidas nad siin hakkama saavad. Siin töötades peab valdama küll eesti keelt, aga põhiosa inimesi, kellega tuleb kokku puutuda, räägib ikkagi vene keelt.

Olete kunagi rääkinud ka seda, et noori on Ida prefektuuri selles mõttes keeruline tööle saada, et tasub head kandidaadid vaid Tallinna õppima saata, kui suurlinna elu ja võimalused tõmbavad nad nii sisse, et nad enam siia ei naase. See on ju sulaselge kohaliku materjali raiskamine. Mida teha?

Olen alati püüdnud noortele selgeks teha, et mida raskemas keskkonnas nad alustavad, seda tugevama vundamendi tulevikuks nad endale loovad.

Muu sotsiaal-kultuuriline taust peab aga siin ka toeks olema. Valitsusel on olemas riiklik Ida-Virumaa tegevuskava. Ka PPA sees on meil Ida prefektuuri personali tegevuskava, mille raames on meil võimalik teistest regioonidest siia tööle asuvatele inimestele hüvitada kuni 100 euro ulatuses eluasemega seotud kulusid.

Aga probleem on laiem: kui noorte politseiametnike perre sünnivad lapsed, on vajalikud lasteaiakohad. Oluline on koolide konkurentsivõime, et kui noor lõpetab siin gümnaasiumi, siis peab olema kindlus, et ta suudab jätkata järgmises astmes oma haridusteed.

Ajutise meetmena tuleks siiski eristada Ida-Virumaal töötavaid inimesi neile määratavate palkade osas. Alates 1. jaanuarist saame me kuni 80 eurot maksta nii-öelda regioonitasu, kuid see pole kindlasti piisav.

Aga kui palju peaks üks noor politseinik teie arvates saama, et teil oleks lihtne teda Ida-Virumaale tööle meelitada?

Arvan, et need summad peaksid algama 1000 eurost ja liikuma ülespoole.

Kas riigikeele oskuse probleem on prefektuuris nüüdseks möödanik?

Päris ei ole. Paraku on veel ametnikke, peamiselt Narvas ja Sillamäel, kes ei ole oma keeleoskust nõudmistega vastavusse viinud. Samas oleme pakkunud neile võimalust keeleoskuse taset tõsta, kuid paraku on inimestel õnnestunud eksamisooritused eri moodi. Saame rääkida umbes 100 töötajast, kellel on veel vaja teha jõupingutusi oma keeleoskuse taseme tõstmiseks.

Saite prefektiks kiirusemõõtmiste skandaali tõttu, kui eelmine prefekt oli sunnitud lahkuma. Kas õhk on sellest jamast veel endiselt paks või on kõik unustatud?

Kindlasti avaldas see juhtum mõju kogu prefektuurile ning üks põhiülesannetest, mis olen endale seadnud, on Ida prefektuuri maine taastamine. Kahtlemata tuleb see teema meil aeg-ajalt jutuks, kuid ma ei saa öelda, et see häirib igapäevaste tööülesannete täitmist.

Aga kuidas seda mainet parandada saab: tellite mainekujundusfirmalt kampaaniaid, teete propagandat, räägite, kui toredad töövõidud teil on?

Tegelikult kujuneb maine meie ametnike suhtumisest oma töösse, nende suhtlemisoskusest tänaval või kabinettides. Kui oleme avatud, oskame kuulata, anname inimestele õigel ajal tagasisidet. Et inimene saaks aru, et kui ta pöördub abi saamiseks meie poole, siis selle abi ta siit ka saab.

Kuidas õpetada täiskasvanud inimestele, kes ju teil töötavad, selliseid lihtsaid asju nagu viisakus, inimlikkus, hoolivus – seda, mida pole politsei- ja piirivalveseaduses ega üheski ametijuhendis?

Eks igaüks peab pidevalt mõtlema selle peale, et ta on küll ametnik, kuid ametnikuna esindab ta organisatsiooni ja riiki. Ja kui me organisatsiooni juhtidena näitame üles inimlikkust, kuulamisoskust, samas ka nõudlikkust, siis arvan, et see avaldab positiivset mõju alluvate käitumisele.

Aga kindlasti on inimesi, keda ümber kasvatada on raske, sest kõik saab alguse perest, kus inimene on kasvanud, ja sellest, missuguseid väärtusi seal hinnati, missugused olid vanemate ja lapse suhted, mida suutis anda kool jne.

Teie alluvate töö on selline, et pidevalt tuleb suhelda inimestega, langetada väga kiirelt õigeid otsuseid. See aga tõstab paratamatult eksimuse riski väga kõrgele. See vist hoiab kogu aeg pinges, et mõni politseinik või piirivalvur jälle mingi käkiga hakkama ei saaks?

Ametnikel tuleb kogu aeg õppida. Muidugi, iga ametnik võib teha vigu, aga oluline on, et me ise näeme neid ja reageerime. Ametnike õpetamise kaudu saame me vähendada eksimise võimalusi. Aga ütlen ka, et olukorda, kus ei tehtaks üldse ühtegi viga, on võimatu saavutada.

Olete lõpetanud nõukaajal Lvovi sõjakooli ja teeninud ka Nõukogude armees kuni majori auastmeni välja. Kas olete kahetsenud kunagi, et sai tehtud vale otsus, sest oli vale riik ja vale ideoloogia? Praeguseski ametis on teid seetõttu rünnatud ja nimetatud näiteks internetikommentaarides punapolitrukiks.

Seda võivad rääkida inimesed, kes tegelikult Aimar Kössi ei tea. Lvovi kool ei õpetanud kunagi välja politrukke. Meid kõiki koolitati ohvitserideks ja lisaks oli kultuuri valdkonnaga seotud eriala. Minu teenistus kulges eri piirkondades, kusjuures enamik neist on olnud seotud väiksemate või suuremate üksuste juhtimisega või juhi asetäitjaks olemisega.

Kas ma kahetsen oma toonast valikut? Ma ei tea siiani täpselt, miks ma nii otsustasin, olin noor. Sõjaajalugu oli mulle juba poisikesest peast väga huvitav ja võib-olla sellest tuli ka soov minna ja panna ennast selles valdkonnas proovile.

Siiski arvan, et lõpliku hinnangu peaks inimesele andma kogu tema elutöö põhjal. Mul oleks olnud võimalus nautida elu Saksamaal Nõukogude armee ohvitserina. Aga ma tulin Eestimaale selleks, et anda oma panus taasiseseisvunud Eesti riigi ülesehitamisse, ja olen alati tänulik neile juhtidele, kes tookord otsustasid mind riigiteenistusse võtta.